Materjalivalik on Premium-klassile omaselt kvaliteetne, kasutusel on klaas ja metall. Sony on jäänud truuks ka SIM-kaardi pesa lahendusele, kus ei ole tarvis eraldi abivahendeid selle avamiseks kasutada, vaid piisab sahtli välja tõmbamisest.

Nuppude paigutus aga jätab kohati soovida. Nimelt on kõik juhtnupud paigutatud telefoni paremale küljele ning lisaks heli reguleerimise ning telefoni äratamise jaoks mõeldud nuppudele leiab siit Sony’le omase kaamerapäästiku. Lisaks on kõige selle vahele pigistatud ka eraldi sõrmejäljesensor.

Kõik see kokku tähendab õige nupu leidmiseks põhjalikke otsinguid iga kord kui on vaja telefoni avada. Sõrmejälje enda täpsus jätab samuti natukene soovida, kuna tihti nõudis see mitut proovimist, enne kui telefoni ekraan särama lõi.

Täpsed värvitoonid

Sony on eraldi rõhutanud ka uut 4K-resolutsiooniga OLED tehnoloogial põhinevat ekraani. Selle pikslitiheduseks tuleb 643 ppi-d, mis iseenesest on väga korralik number. Küll aga ei saa kasutaja seda pidevalt nautida, kuna telefon reguleerib resolutsiooni vastavalt kasutusele ja rakendustele. Vastasel juhul oleks ka aku vastupidavus alla arvestust.

Sony on vaeva näinud ka ekraani toonide kalibreerimisega, et need näeksid välja võimalikult loomutruud. Kuigi ülesanne on eeskujulikult õnnestunud, võib tavasilmale selline lahendus aga väga tuhmi mulje jätta, kuna paljud teised tootjad kasutavad pildi parandamiseks oluliselt erksamaid värvitoone.

Näotuvastust polegi?!

See on kummaline, kuidas me esialgu väheoluliste lisadega tegelikult ära harjume. Ja kui neid mingil mudelil pole, saame alles siis aru, kui kasulikud nad tegelikult on. Võtame näiteks näotuvastuste. Enamik kasutajaid ei osanud seda enne tahtagi, kuid praeguseks on see kujunenud täiesti argiseks funktsiooniks tipptelefonidel.

Selge see, et tavaliselt kasutatakse selle asemel sõrmejäljelugejat, kuid on olukordi, kus näotuvastus on eelistatum variant. Näiteks auto telefonihoidjas tööle panemiseks on oluliselt mugavam teha seda näo abil. Kuna Sony’l see variant aga puudub, on see selge miinus sellise kasutuse juures.

Esmakordselt kolm kaamerat

Esmakordselt on Sony telefonil kasutusel kolme erinevat kaamerat – tavakaamera, telefotokaamera suumimiseks ning lainurkkaamera. Kõik need on 12 megapikslised.

Pilte teeb Sony vaikimisi automaatrežiimis, mis suudab tuvastada erinevaid stseene ja vastavalt sellele kohanduda. Lisaks on mitmeid kasulikke lisafunktsioone. Näiteks on kasutusele võetud Sony profikaameratelt tuttav võimalus Eye AF, mis tuvastab ja fokusseerib pildi vastavalt seal olevale silma kujutisele. Samuti oskab kaamera erinevad silmad meelde jätta ning kaadrisse tulekul ära tunda.

Pildikvaliteet on kaameral igati hea ja tasemel. Samuti saab Xperia 1 hakkama ka hämarates oludes ja teeb sealgi viisakaid pilte. Kuigi telefonil selle jaoks eraldi režiimi pole, saab tavakaamera vastava töötlusega sellega kenasti hakkama.

Sony tutvustas Xperia 1-ga ka uut rakendust Cinema Pro, mis on mõeldud spetsiaalselt filmimiseks ning tänu millele on võimalik saavutada filmidele sarnast kvaliteeti.

Rakenduse ülesehitus on iseenesest väga lihtne ja see jagab algajatele ka juhtnööre. Võimalik on muuta kaamera erinevaid parameetreid spetsiifilise tulemuse saavutamiseks. Küll aga tasub silmas pidada, et Cinema Pro ei võimalda erinevaid klippe kokku lõigata ning selle jaoks on tarvis muretseda eraldi programm.

Kokkuvõtteks

Xperia 1 on iseenesest hea telefon, aga mulle tundub, et väikesed lihtsalt asjad on need, mille pärast konkurentidele alla jäädakse.

Nii tihedas konkurentsis oleks peaaegu 1000-eurose telefoni juures tahtnud näha näotuvastust ja juhtmevaba laadimist, mis teistel tippmudelitel selle raha eest olemas on.

Kitsast telefoni kuju on aga pigem hea lahendus, kuna seda on mugavam käes hoida ning kahte rakendust ekraanile korraga kuvades mahub sinna nii oluliselt rohkem infot.

Ei, ära osta,

Xperia 1 on hea telefon, kuid teised konkurendid on vähemalt sama head ja pakuvad rohkem lisafunktsioone nagu näotuvastus ja juhtmevaba laadimine.

Sony Xperia 1