Kui Eesti otsustas 2003. aasta kevadel missiooni Iraaki saata, jõudis see sõda ootamatult ruttu sügisel Rantelonini, sest järsku olid Eesti sõdurid konfliktis, kus kasutati raadio teel juhitavaid isevalmistatud lõhkekehi (RC IED). “Kui autod hakkasid koos inimestega Iraagis õhku lendama, tundsid sõjaväelased otsest huvi segajate vastu,” räägib Andres Taklaja, kuidas vajadusest sündis tootearendus.

Eesti kaitseministeerium tellis Rantelonilt segajaid ehk jammereid. Kui sõdurid sellise sisse lülitavad, täidab segaja raadioeetri müraga, mis ei võimalda lõhkekeha raadiovastuvõtjal päästik-signaali ära tunda. “Saatsime esimese mudeli oma südame värinal teele, sest me ei saanud neid isegi laborist väljas testida. Laupäeval andsime seadme sellele järele tulnud sõdurpoisile kätte teadmata, millal see missioonile viiakse. Pühapäeval juba vaatasime Aktuaalsest Kaamerast, et läksid missioonile,” meenutas Andres Taklaja 2003. aasta lõppu.

Kaitseväelastele mõeldud segajate töö on peenem kui võib tunduda, need peavad kohanduma nii ründaja kui ka kaitsja vajadustega, näiteks jätma raadioeetris vabaks teatud kindlad sagedusvahemikud väeüksuste omavahelise side pidamiseks. Segamissagedused ja sideaknad olidki kokku lepitud Iraagis USA armeega ja Afganistanis Suurbritannia armeega, kelle alluvuses Eesti väeüksus vastavalt toimetas.

Liitlased pidasid eestlaste käsutuses olevast tehnikast lugu. Relvastus ja vastumeetmed on sõjapidamises pidevas arengus. Nii jätkusid segajate arendused USAs ja Suurbritannias ka pärast missioonide lõppemist. Esialgsele soomukisse monteeritavale segajale järgnes peagi ka mobiilsem, seljakoti taoline seade ning ka muud seadmed raadioluure jaoks.

Mida droon teeb, kui teda segatakse?

Segajad pole aga ainult kaugel Iraagis ja Afganistanis liikuvate sõdurite töövahendid, need on kasutuses ka Eestis mobiilside segamiseks.

Nende tööpõhimõte on tegelikult sama, lihtsalt seadmed on mõeldud konkreetselt mobiilside sageduste segamiseks ja seda nii GSM kui ka LTE ehk 2G, 3G ja 4G mobiilivõrkude puhuks.

Viimastel aastatel on aga Ranteloni arsenali siginenud ka seadmed droonide tõrjumiseks ja GPS/GLONASSI segamiseks.

Kuidas need töötavad? “Üldjuhul on vaja segada kolme sagedust,” räägib Taklaja. Esimene on juhtmissagedus, mille kaudu suhtleb droon oma juhtpuldi või juhtimiseks kasutatava telefoni või tahvliga. Teiseks tuleb sensori sagedus – see tähendab droonikaamerast tulevat videovoogu. Kolmas on GPSi või GLONASSi sagedus, mille kaudu droon oma asukoha määrab.

“Kui see kolmas ära segada, siis mida droon edasi hakkab tegema, sõltub sellest, mis moodi see programmeeritud on,” räägib Taklaja. Üks võimalus on, et droon laskub lihtsalt maha ja ei lenda enam edasi. Mõnede droonide sisse on ehitatud “pöördu koju” funktsionaalsus puhuks, kui kaob side juhtpuldiga – ent droon ei saa selle järgi käituda, sest kodu asukoha leidmiseks on ju ikkagi GPSi vaja. Siiski on veel üks võimalus, mille järgi droon orienteeruda suudab. Sellised droonid kasutavad allavaatavat kaamerat ja orienteeruvad maastikul selle järgi.

“Ükskõik, mis juhtub, igatahes on sellega drooni missioon nässu keeratud ja droon hakkab ise ennast päästma,” võtab Taklaja kokku.

Kes ja kus Eestis segajaid kasutavad?

Eestis kasutavad Ranteloni toodangut, nii sisejulgeoleku, välisjulgeoleku kui ka riigikaitsega tegelevad asutused ja eriteenistused. Praktilisi olukordi, kus on vaja sunni jõuga mõni lennuvahend maale tuua või selle lendu segada, on erinevaid.

Näiteks VIPide visiitide ajal ongi mobiilside levi segamise kõrvale tekkinud ka vajadus olla valmis õhuruum raadio teel juhitud lennumasinatest puhas hoida. Geenius kirjutas viimati augustis USA asepresidendi Mike Pence’i visiidist Tallinna, mille järel politsei- ja piirivalveamet kinnitas, et vajadusel ollakse valmis lennukeelualas droonid maa peale tooma. Ka Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal Tallinnas toimunud suurürituste ajal on korrakaitsjad olnud valmis segajatega droone tõrjuda.

Lisaks on oluline tõrjuda droone kohtades, kus nendega võidakse rikkuda seadust või riiklikku julgeolekut – näiteks vanglate juures või riigipiiri äärsetel aladel, kus droonid on salakaubitsejate käsutuses. Ranteloni töötajad võtavad trendi kokku nii, et tsiviil-jõustruktuuride huvi selliste vahendite vastu on ajapikku kasvanud, kaitseministeeriumi huvi langenud.

Ranteloni arendustöö

Segamise kõrval uuritakse ja arendatakse Rantelonis ka keerukamaid tehnoloogiaid. Näiteks kaitsesid kaks firma töötajat sel aastal TTÜ-s magistrikraadi, lõputöös oli nende eesmärk võtta distantsilt kontroll DJI Phantom 2 drooni üle, mis neil ka õnnestus.

Samamoodi töötatakse droonide avastamise tehnoloogia kallal, mis näitaks juba raadiospektri analüüsimise järgi ära, et läheduses lendab droon, ilma et lennumasinat näha või kuulda olekski. Samas on ka esimesed tulemused drooni ja selle põõsas oleva juhi suuna ning asukoha määramiseks.

Andres Taklaja näitab Rantelonis läbi mitme korruse laiuvat teadus- ja arendustööd, komponentide ja elektroonika disainimist, programmeerimist, tootmist, pakendamist ja logistikat. Tehase 30 töötajast on 12 insener-disainerid. Ranteloni kodulehel on umbes 360 erinevat toodet, millest 20 vananevad aasta jooksul ja sama hulk tooteid arendatakse asemele. Militaarsedmed annavad firma käibest veidi alla viiendiku ning ekspordi osakaal kõikide seadmete lõikes oli eelmine aasta 76%.

“Suurem osa meie ärist on sideseadmete loomine nagu repiiterid ja antennid,” ütleb Taklaja. Nende puhul on firma suurimateks partneriteks Eesti mobiilisideoperaatorid ja teised side-ettevõtted. Mobiilisignaali on vaja tugevadada suurtes hoonetes, olgu need kaubanduskeskused, kortermajad või hoopis maa-alused parklad. Ranteloni MIMO antenni Nelli – millega teatud piirkonnas mobiilisignaali paremaks teha – saab e-poest ligi saja euroga osta iga tahtja, et näiteks oma kodumaja juures traadita interneti signaali parandada.