Eesmärgiks oli Fundwise abil kogutud rahaga nelja kuni kuue kuu jooksul arendada Skillificu toode piisavalt kvaliteetseks, et seda klientidele raha eest müüa. Kuid ühel hetkel sai selgeks, et raha selle tulemuse saavutamiseks ei jätku. “Me ei üritanud uut investeerimisraha teadlikult tõsta. Tahtsime olla selles mõttes väga tublid, et näitame ära, et äriline tõmme on olemas – et kliendid ostavad teenust ja siis küsime raha juurde, sinna maani saame ise hakkama. See osutus liiga suureks väljakutseks,” tunnistab Aunpu.
“Täna tagantjärgi tarkusena julgen öelda, et Fundwise’i eduka raharingi pealt oleksime võinud kohe otsa teha näiteks Funderbeami järgmise ringi. Tol hetkel oli see kontseptsioon mulle natukene võõras, kus sa järjest tõstad raha. Täna ma arvan, et see oleks õnnestunud, oleks andnud meile pikema tegutsemisaja ja me oleksime saanud meie toote paremasse valmidusse,” räägib Aunpu.
Lisarahastust oleks olnud tark otsida ka seetõttu, et Skillificu näitajad olid tema sõnul üsna head, juba augustis 2016 teenisid nad oma toodet müües raha, kuid mõned kuud hiljem lõpetasid tegevuse. See tekitab paratamatult küsimuse: kas klient peaks pelgama, et kiirelt tekkinud idufirma sama kähku ka kaob?
Ka kliendi riskianalüüs on tähtis
Esmalt selgitab Aunpu, et kiirelt tekkivad idufirmad on müüt. “Kõik hakkab pihta sellest, et kellelgi tekib mingi idee. Ta otsib erinevaid viise seda teostada, proovib võib-olla mitu mudelit läbi, enne kui üldse kusagil silma paistma hakkab või midagi reaalselt turule tooma asub. Mul on viis aastat möödas Skillificu idee tekkimisest. Kaks ja pool aastat võttis aega, enne kui ma seda reaalselt sain tiimiga hakata arendama,“ selgitab ta.
Samas on kliendina abiks oskus riske hinnata. Kui on teada summad, mida mõni iduettevõte on investeerimisringis kaasanud ja teada on ka see, palju firma raha umbes kuus kulutab, võib seda riski hinnata. “Aga garantiisid ei ole. Kui sul on raha, nagu meil oli – tõstad 90 000 , kulutad kuus ära 20 000-25 000 ja veel õieti midagi ei teeni – on risk suurem. Kui klient oskaks sellistes kategooriates mõelda, siis saaks ta aru neist riskitasemetest. Arvan et seda on võimalik kõigi iduettevõtete puhul arvutada, kui nad ausalt seda infot välja annavad,” räägib Aunpu.
Sageli ei ole alustava idufirma kliendil firma teenuste väärtus kuigi suur. “Meielaadse äri puhul on kliendid näiteks mingi kuutellimuse võtnud ja tihtipeale käib katsetamine, kus nad arvestavad sellega, et võib-olla nad ei saagi sealt lisaväärtust. Hullem lugu on selliste tegelastega, kes lubavad ette mingisuguseid tooteid. Teed [ettevõtjana] Kickstarteris rahastuse, kust sa tegelikult ei saa [panustajatelt] omakapitali, vaid sa sisuliselt müüd tooteid. Aga kui sa neid valmis ei ehita ja neid turule ei too, siis sa oled sigaduse teinud sellele kliendile,” räägib Aunpu.