Aga kui Hong-Kongi ettevõte JA Energy nimetas end mullu ümber UBI Blockchain Internetiks, kerkis aktsia lausa 20445%.
Need on kõige äärmuslikumad näited, kus üksnes kuuma trendisõnaga seostades püütakse saada majanduslikku kasu. Viimaste aastate jooksul on veel rohkemgi näiteid sisulistest äriideedest ja idufirmadest, kes kõik püüavad saavutada edu mõne uue teenuse või toote arendamisest plokiahelal. “Me pole küll kindlad Bitcoinis, aga no plokiahel on kindlasti tulevik,” ütlevad liidrid panganduses, logistikas, ITs ja mujal.
Kas seda päriselt ka vaja on?
Ent kas plokiahelat on ikka igal pool vaja? Sellele küsimusele aitab sisulisemalt vastata Cybernetica teadlaste värske uuring, mis muuhulgas annab ülevaate plokiahela tehnoloogiast ja kriteeriumitest, millal plokiahel vajalik on.
Uuringu üks autor, värske riigi teaduspreemia laureaat professor Ahto Buldas ütleb, tegu on ilmselt ühe esimese eestikeelse ülevaatega plokiahelast.
Tema liigituse järgi tuleks kõige pealt aru saada neljast erinevast süsteemist, millega kasutajate vahel andmeid vahetada:
- hajusandmevahetusest kasutajalt kasutajale (peer-to-peer) ilma keskse andmebaasita
- tsentraalne teenus, mis kontrollib ja juhib andmeid
- loaline hajusraamat ehk permissioned ledger
- loatu hajusraamat ehk permissionless ledger
Esimene neist võib olla näiteks riigiasutuste võrk, kus igaüks peab ise oma andmete üle arvet ja saab vajadusel teistelt andmeid küsida. Puudub ühtne keskne andmebaas või arveraamat. Buldase sõnul võib selliseks süsteemiks pidada ka Eestis toimivat X-teed, mis on mõeldud asutus-asutus sideks ja ei vaja otseselt keskset baasi.
Teine on tsentraalne teenus, millesarnaseid näited on täis internet. Üks isik või asutus kontrollib süsteemis olevaid andmeid.