Riigikantseleis on su ametikoht juba saanud väärilise järglase…

Jah, Marten Kaevats eile alustas (intervjuu toimus 16. mail – toim). Marten on juba paar aastat seal tegutsenud väiksemate asjadega ja nüüd liikus strateegiabüroosse. Käivitasime temaga isejuhtivate sõidukite töögruppi. Mulle väga meeldib, et riigikantselei on jätkuvalt partner, kelle toetus meil on, kuni peaministrini välja.

No võtame sinu tööplaani ette, sest seal on asju, mis lähevad inimestele väga korda nagu e-teenused. See on ju väga silmatorkav olnud, et kui Eestis laps sünnib, siis lapsevanem saab veebist selle ära registreerida ja saab sünnitõendi. Kuidas seda nüüd sinu arvates muutma peaks?

Ega ükski asi pole igavene. Maksuamet on meil olnud pikalt innovatsiooni esirinnas. Meil käis Slovakkia peaminister külas ja küsis, et miks kõik Eesti maksuameti kohta küsivad, meil Slovakkias ei pea inimene midagi deklareerima ja maksud makstakse automaatselt ära. Seega kui sa pidevalt ei uuenda teenuseid, siis teised teevad paremini ära. Samal ajal ei saa olla ka kõiges parim, aga peame paremini püüdlema.

Me peame pidevalt uuenema. Väljakutse ongi see, kuidas saada pideva uuenemise tsükkel käima, mitte nii, et teeme hooga ja siis kümne aasta pärast jälle hooga.

Me püüame majandusministeeriumis välja mõelda, kas meil on vaja nii palju teenuseid eri saitidel, kus inimene peab pusimas käima. Mõeldes maksuametile jällegi, kus ehitame aruandlus 3.0-i ehk kui saame ligipääsu algandmetele, siis teeme ise maksumaksja eest asjad ära. Ettevõte annab nõusoleku, et raamatupidamistarkvarast on andmetele ligipääs ja ta ei peagi mingeid deklaratsioone esitama.

Sama moodi võiksime me muud e-teenused muuta nähtamatuks. See sama näide, kui laps sünnib: riik ju tegelikult teab. Arstid ja haiglad on ühendatud, info läheb rahvastikuregistrisse ja [inimene] ei peakski üldse küsima, et kas ma võin lapsele selle nime panna, kas ma võin ka need toetused saada, kas ma võin ka lasteaiajärjekorda panna. Praegu pean [kodanikuna] selleks viies eri kohas käima kus jah, saan selle tehtud, aga tegelikult võiks olla teistpidi. Riik teab, et laps sündis, ütleb “palju õnne kodaniku puhul”, “mis on nimi” ja “mis lasteaia järjekorda paneme? Sulle lähimad on muide need kolm”. Ja lisaks teame maksuametist sinult sellist pangakontot, kas saadame sinna toetused? Muudame e-teenuse suhte teistpidiseks ja muudame nähtamatuks.

Kui Google loeb minu e-kirju, siis ta teab näiteks minu lennupiletit ja pardakaarti ja oskab märku anda, et lennuk väljub nüüd. See on väga mugav, samas alati keegi loeb mu kirju. Riigi e-teenuste puhul eeldab ju see samuti, et kodanik annab kõik oma info riigile?

Väga palju riigi teenuseid on sellised, kus sul polegi valikut ja sa pead need ära tegema niikuinii. See sama lapse nimi: 30 päeva on aega ja seda peab tegema. Tegelikult teistpidi pöörates muutub see lihtsamaks ja inimesed ütlevad, et teate juba mu andmeid, tehke see ära. Ehk ma väidan, et suhe riigiga on teine kui Google’i või erateenuse pakkujaga.

Teine asi on see, et kui selline tundlikkus [andmete loovutamise suhtes] on, siis anname vähemalt võimaluse. Kui ma olen sellega nõus, siis ma saan sellise teenuse. Sama nagu maksuametiga, et kui ma olen nõus andma ligipääsu finantsandmetele, siis olgu, siis saangi selle hüve, et pole deklaratsioone. Kui ei, siis pean ise edasi pusima.

Ja kui maksuamet tegi koostöös LHV-s palgamakse teenuse, see on näide sellest, et me viime otsa sinna, kus inimene juba tegutseb ja ta ei pea ise [e-teenuse] juurde tulema. Eesmärk on, et meie [e-teenuse] väljund oleks seal, kus inimesed ise tegutsevad või midagi tarbivad, ja saaks kohe asjad aetud.

Selliseid teenuseid ei tee ilmselt nii, et MKM teeb määruse ja homsest on nii.

Kriitiline mass, kes selliseid e-teenuseid on valmis tegema, on olemas. MKMi eesmärk on luua raamid, et seda ka teha saaks. See lapse sünni näide, mis toimiks nähtamatu kompleksteenusena, puudutab viite asutust. Seal on palju raamide ja korralduse loomist ja välja mõtlemist. Me MKMis tahamegi seda rolli võtta, et analüüsi teha ja ettepanekuid teha, mis teenuseid teha, kuidas need võiks toimida ja siis saame juba edasised ettepanekud teha, et kes mis jupid peaks tegema. Võtame eestvedaja rolli enda kätte.

Millal me realistlikult mõnda sellist uue põlvkonna e-teenust näeme?

Loodame põhimõttelise noogutuse ja poliitilise toe juunis kätte saada. See on osa suuremast muutusest. Siis sügiseks on kavas paika panna jada, mis elusündmused me ette võtame ja sealt näeme, millega kui kiiresti saame edasi liikuda vastavalt selle, kui valmis asjad on. Kui näiteks sotsiaalkindlustusamet ehitab parasjagu oma e-teenindust ringi, siis peame võib-olla korraks ootama, sest me ei saa nende plaani poole pealt muuta. Minu siht on see, et 2018 teisel poolaastal on esimesed pilootprojektid töös.

Miks samal ajal tahab RIA eesti.ee-d, mis on olnud keskne koht e-teenuste tarbimiseks, reformida ja muuta selle lingikoguks, mis viib laiali erinevate asutuste juurde?

See on päris suur kaalutluskoht ja juba mu eelkäija jaoks, kelle ajast see otsus tuleb. Kaalutlus oli see, et vastutus teenustes peab olema asutustes, kes neid osutavad. Praegu on valik, kas nad ehitavad iseteeninduskeskkonna või tulevad eesti.ee hõlma alla. Nende selge eelistus on olnud ise pusida ja siis me ei tahtnud tuuleveskitega võidelda, teeme parem eesti.ee-st hästitöötava värava. Ja ise paralleelselt võtame selle strateegia, et saame neist e-teenustest üldse lahti.

Ja kolmas variant on ka: füüsiline lett ka maanteeametis ja maksuametis ja mujal. Meil on jätkuvalt inimesi, kes ei ole online või ei taha anda oma andmeid.

Sa tahad juurutada tehnoloogilist eksperimenteerimist ja katsetamist, kuidas see käiks?

Mõte on see, et enamik meie e-riigi ja e-teenuste arendusi on inkrementaalsed sammud. Kui me vaatame tehnoloogiamaailma suurtest märksõnadest nagu blockchain või masinõpe, siis meil riigis nendega peaaegu ühtegi katsetust ei ole. Võib-olla pole seal midagi meie jaoks, aga kuni me neid ei proovi, siis me teada ei saa ja võib-olla magame midagi maha. Me peame suutma katsetusi teha, et mis uued tehnoloogiad oleks kasulikud. Võib-olla peaks kirjutama midagi blockchaini peale ümber? Või mitte? See on ka sobiv vastus. Võib-olla on masinõppest kasu nähtamatute teenuste disainis? Me ei tea, kui ei proovi. Meil on vaja tehnoloogiatega rohkem ajaga kaasas käia.

See on üleskutse nii riigisektoris kui ka akadeemiale või erasektorile. Kui keegi tahaks proovida, siis võtke ühendust ja katsetame. Samas on see ka meie MKMi eesmärk.

Üks näide on andmesaatkonnad, et Eesti riigist oleks varukoopiad saatkonnas. See oli samamoodi üks katsetus paari ministeeriumi pealt, et kuidas see töötaks.

Kaugel meie andmesaatkonnad on?

Loodame Luksemburgis aasta lõpus esimese püsti saada. Luksemburg ehitab ja paneb riistvara püsti. Selle pealt vaatame, mida ja kuhu edasi teha.

Muide, selle tehnoloogilise eksperimenteerimisele lisades on mõte ka startup-kogukonda kaasata, kes on praegu e-riigi asjadest üsna lahus olnud. See on ka arusaadav, sest e-riigi ehitamine pole eriti suurt äri. Aga mõte oleks neile pakkuda nii-öelda liivakasti uute tehnoloogiate proovimiseks. See ei peaks olema hangete-põhine suhe, vaid just koht katsetamiseks. Kui sul on hea mõte ja see võiks meile sobida, siis teeme koostööd.

Tegemata reklaami, siis Guardtime’i algusaegadel me toimetasime nii, kuna neil oli konkreetne mõte, kuidas tehnoloogia võis toimida ja neile öeldi tulge, proovime. Koos tekkis sellest esimene toode ja tänaseni see on meie e-riigi alustaristus sees.

See on muidugi ka juriidiline töö, et sobiv raam välja töötada. See ongi MKMi töö.

Kui kiire aeg nüüd seoses Eesti eesistumisega Euroopa Liidus tuleb?

Tundub nii, et kaks kuud enne seda on eriti kiire ette valmistades. Ma näen seda meie Brüsseli inimeste ajakavadest. Kui läheb päris asjaks, siis on rutiinne töö, aga praegu tuleb tagada, et kõik plaanid oleks valmis ja kõik saaks juulis alata.

Palju on räägitud, et Eesti võiks e-teemasid hoida oma eesistumisega tähelepanu all. Kõlab ilusti, aga mida konkreetselt me saaks teistele tutvustada? Või kordame igal kohtumisel selle teema üle ja ongi kõik.

Euroopa Liiduga on see raske, et kiiret käegakatsutavat võitu ei tule. Toon näite, praegu on laual see, et käivitada EIDAS ehk e-identifitseerimise ja usaldusteenuste määrus. Sellega me peaksime üle Euroopa tunnustama üksteise digiallkirju ja identiteete. Sellest hakkas Eesti rääkima 2012 või 13 kui mitte varem. 2018 lõpuks peaks see määrus lõplikult jõustuma.

Meil on suur ports õigusaktide kokkuleppimise ja edasi vedamise tööd. See ongi eesistumise põhiroll, kuna me oleme läbirääkimiste vedajad. Seal on väga palju fookust digiturul laiemalt kuni sidepakettideni välja…

Siit kipuvad välja tulema Eesti inimesele nende üle-Euroopaliste projektide hädad. Nagu olid SEPA maksed, meie jaoks läksid pangamaksed aeglasemaks. Nüüd rändlus kaob, jälle on meie telekomioperaatoritel põhjust hinda tõsta. Kui me oleme Euroopas mingis asjas ees, siis üle-Euroopalise reformi puhul tõmbab see meid ju tagasi.

See võib olla vahel kompromissi koht, SEPA makse seda tõesti näitab. Heas ja halvas mõttes on see Euroopa hind – see, et meil lõpuks SEPA makse liigub, selleks peame andma kodumaist mugavust järgi.

Vaatame kogu Euroopa ajalugu, see on suur kompromisse kunst. Kui Eesti iga päev neto Euroopas olemisest palju võidab, siis me peame valmis olema ka kuskil järele andma. Kui see tuleb sealt, kus meil on asjad väga mugavaks tehtud, siis see tundub väga suure hinnana.

Aga ma olen ka suur optimist, et kui meil on ühtne üle-Euroopaline alus loodud nagu SEPA maksete näol, siis saame edasi mõelda, kuidas siit nüüd neid kiiremaks teha. Kas või sinnamaani, et reaalajas seda teha.

Ja seda teha ka eesistumise käigus. Nagu ma rääkisin, lootus on läbirääkimiste käigus digitaalse siseturu asju kokku leppida ja paika panna. Teine asi on see, et kui teeme Eestis 50+ üritust, kust ei tule võib-olla kohe väga suurt muutust, aga me tutvustame digi-eluviisi kuidas võiks töötada riik. Üks suur teema on andmete vaba liikumine. Meie sõnum on, et me võime ära unustada ühtse Euroopa, kui me ei saa andmeid riikide vahel liikuma ja ka erasektoriga. Tervisevaldkonnas, kosmosevaldkonnas, mistahes valdkonnas, räägime digiteemat. Loodame sellega saavutada mõtteviisi hüpet.

Aasta alguses, su kõige esimesel tööpäeval tuli IT-minister Urve Palo välja uudisega, et IT-valdkonda paneb riik kõvasti lisaraha. Suur osa sellest inimestesse, nende siia toomisse ja meie inimeste harimisse. Kas inimesed on kõige suurem valukoht?

Kindlasti. Me oleme mõndagi teinud, aga vajadus ainult kasvab. Mida rohkem me e-riiki ehitame, teeme tööstuse digipööret ja erasektorit digiteerime, seda rohkem neid vaja on. Meil on täna puudu hulk inimesi, teiselt poolt ideid asjade tegemiseks on palju, aga pole töökäsi.

Ettevõtjatega rääkides kisub jutt alati sinna, et tööjõumaksud on kõrged ja sotsiaalmaksul võiks olla lagi. Kas see on poliitikaküsimus ja sinu kätes pole midagi, millega nende muret lahendada?

Jah, nõus, aga lõpuks oleme üks valitsus ja minu töö on nende ettepanekuid levitada ja sellest rääkida. Ega see IKT-võimestamine pole ka ainult minu töö, ma teen koostööd majandusarengu asekantsleri Viljar Lubiga, EAS-iga. IT-asekantslerina vaatan seda, mida IT-sektor vajab ja annan seda sisendit riigisektoris edasi, isegi kui kõik pole minu ära teha. Iva on see, et meie MKMis aitame mõelda, kuidas teha need ettepanekud arusaadavaks kolleegidele rahandusministeeriumis ja nii, et neid kuulda võetaks.

E-residentsus sai paariks aastaks püsiva rahastuse. Mis sa arvad, kas e-residentide hulk tiksub vaikselt juurde või on sellest tulemas ka mingi plahvatus?

No me peame suutma selle plahvatuse tekitada, sest tiksumise nimel pole mõtet seda teha, eriti kui me oleme mõelnud e-residentsusest kui startupist. Startupid võiks kasvada plahvatusena.

Meil tõesti täna e-residentide arv stabiilse platoo peal, aga meil on paar asja, millega saaksime rääkida sisulisest hüppest. Üks asi on makse- ja finantsteenused. Meil on vaja teha oma pankadega rohkem koostööd, et nad tuleks rohkem pardale. Oleme rääkinud ka mitte pankade, vaid alternatiivsete finantsteenuste pakkujatega. Nii saaks e-residendi jaoks pakett terviklikuks, ilma ei ole see valmis.

Teine asi on selgelt see, et hüpe saab tulla siis, kui me suudame laiendada väljastamist. Täna on meil saatkonnad, 38 üle maailma, ja Eestis politsei- ja piirivalveamet. Aga Silicon Valleys me ei ole, Singapuris me ei ole, rääkimata väga paljudest teistest kohtadest. Välisministeeriumi tublid kolleegid teevad sinna missioone, kui vähegi rohkem taotlusi, aga me peame ikkagi suutma rohkem väljastada. Meil on konkreetne siht, et riigiväliste teenusepakkujatega koostööd alustada, aga see vajab väga palju IT- ja protsesside arendamist, eriti siseministeeriumis. Oluline, et selle järel isikutuvastuse tase ikka kõrge oleks. Vaja seadusehüpe teha, et plahvatusest rääkida.

Kui makseteenuse osas saame järgmise paari kuuga positiivseid uudiseid tuua, siis saame hakata esimest korda päriselt turundust tegema. Ja kui väljastuse korda saame, siis veel rohkem.

Raha meil praegu on, meil on vaja toodet viimistleda ja et väljastuses ei tekiks pudelikaela.

Sinu töövaldkond on ka internetiühendused. Riik ja Euroopa on toetanud kõvasti baasvõrgu ehitamist, mida on kasutanud suured teenusepakkujad, aga inimesed ei tunne, et see nendeni jõuab. Kaabliga ühenduse puhul domineerib ADSL ja ongi kõik. Kas senine plaan on end õigustanud?

Kui kõik töötaks hästi, siis me ei teeks lisameetmeid, mida valitsus praegu on otsustanud teha. Töö käib sellega, et toetada maapiirkondades viimase miili ühenduse rajamist (MKM valmistab toetuse määrust praegu ette ja saadab selle mitteametlikule kooskõlastusele mai lõpus – toim). Kohalikud entusiastid on valmis Harjumaal, Pärnumaal ja mujal ka seda kasutama.

Me oleme toetanud baasvõrgu ehitamist, nüüd toetame viimase miili ehitamist?

Meil on valmis saamas baasvõrk, aga see ei jõua koju või sinu lähedale. 98% elanikeni jõuab baasvõrk 1,5 kilomeetri kaugusele. Aga et see lõpp ära teha, see ongi suur arutelu, et kuidas see lõpp efektiivselt ära teha. Riik tuleb appi konkreetselt mõnede piirkondade jaoks, kus neid võrke ei ole täna olemas või on vaja uuendada.

Meil on ka väga hea dialoog erateenusepakkujatega, et nad oma strateegiad üle vaataksid ja tuleksid üha kaugemale oma pakkumistega.

Ühte võluvitsa pole. Mobiilne internet üle Eesti on juba ka suur väärtus, mis on baasvõrgu abil tulnud. See, et meil on 4G üle riigi, mis enamike inimeste vajadused ära rahuldab. Aga me peame järgmiseks järguks ka valmistuma.

Turg on turg ja fakt on, et igal pool, Tallinna kesklinnas ja väikses maakohas saab internet olema võrdse hinnaga, see ei ole võimalik. Me ei lähe telekome riigistama, ise seda teenust pakkuma.

Andrus Ansipil oli selge eesmärk, et 2020. aastaks peab kõigil olema 30 megabitti sekundis käes.

Jah, meil on sama eesmärk ja see on juba saavutatav kas mobiilivõrgu pealt või mõne järgmise arenduse pealt. Katvus on olemas, kas igal ajahetkel selline kiirus sisse tuleb, on võrgu tiheduse ja koormatuse tulemus. Aga oluline on see, et katvus oleks olemas ja järgmisena 100 mbit/s ja rohkem pakkumine ning et seda ka kasutataks. Näha on, et Eestis suuri internetikiiruseid veel väga ei võeta, kus ka pakutakse, aga oluline, et oleks valmidus olemas.

Selleks ka toetus siis maakondades internetiühenduste viimase miili jaoks?

Üksiku ühenduse ehitamine on alati kallis. Pundiga koos tehes on sellel mõtet. Me ei anna ka riigilt nüüd laustoetust, vaid seemneraha, et omafinantseering oleks ja kohalike omavalitsuste toetus ka. Tahame toetust andes kindlad olla, et seda võrku ei ehitata tühja ja seda ka reaalselt kasutatakse. Selleks anname seemneraha.