Ilingu sõnul teatasid Telia ja Elektrilevi, et plaanivad hakata rohkem investeerima, millega oleks kaetud tihedamalt asustatud alad, kus inimesed end Digimaa ja teiste projektide alla end kirja panid. “Muidugi tekkis sellega küsimus maakondlike võrkude elujõust,” ütles Iling.

Uus toetus, mille määrus MKMis valmis sai ja mis pärast side-ettevõtete tagasisideringi maikuuks välja peaks kuulutatama, on mõeldud üle kogu Eesti 1 Gbit/s allalaadimiskiirusega ühenduse loomiseks.

Plaan on tehtud suhteliselt konkreetne. Toetuse taotleja, kes lubab viie aasta jooksul kõige rohkem “valgesse alasse” jäävaid hooneid 20 miljoni euro eest ära ühendada, saabki raha endale.

“Loteriis” osaleb 162 000 hoonet

“Valgeks alaks” nimetatakse turutõrkepiirkonda, kuhu side-ettevõtjad ei plaani järgmise viie aasta jooksul kiiremat võrku viia. Kiiremat tähendab siis stabiilselt üle 30 Mbit/s allalaadimiskiirust. Vasktraadil põhinev ADSL, mis paljudes maapiirkondades kasutusel, on sellest aeglasem.

Tegu pole mingi ebamäärane piirkonnaga, sest toetuse määruse lisas on täpselt välja toodud aadressiobjektide nimekiri.

MKMi hinnangul on Eestis selliseid hooneid kokku ligi 162 000, kes “loteriis” osalevad. Kõigis neis ei ela inimesed aasta ringi sees, paljud neist võivad olla äri- või tootmishooned, aga ka garaažid või suvilad.

Kes kõige rohkem hooneid sellest 162 000-st lubab ära ühendada, see saabki piraka riigiabi. Kuigi lõplik ühendatavate majade arv selgub alles pärast toetusvooru lõppu, võiks olla hea tulemus, kui see arv jääb 70-80 000 kanti.

Tarbijale €200 liitumistasu, muidu jääb kaabel krundi serva

Toetuse andmiseks on plaanitud üsna selged nõuded, milline ühendus ja kuhu tuleb vedada.

Tavalise eramaja puhul tähendab see seda, et võrguehitaja peab vedama ühenduse lõpppunkti kinnistu piirile. Lisaks tuleb pakkuda inimesele võimalust maksta ise liitumistasu, mis ei tohi olla üle 200 euro koos käibemaksuga. Selle raha eest peab võrguehitaja tooma kaabliotsa lausa tuppa, aga maja sees rohkem kaabeldustöid tegema ei pea.

Kui tegu on vähemalt kahe korteriga majaga, on miinimumnõue tuua ühendus maja üldkasutatavasse ruumi. Ka siis on võimalus inimesel maksta 200 eurot liitumistasu, selle eest tuuakse ühendus lausa korterisse, aga sisetöid jällegi ei tehta.

Vähemalt kolm ühenduse pakkujat

Kaabliots toas ei tähenda veel internetiühendust, tegu on taristuga. Nii võib riigilt toetuse saada ja võrku ehitada näiteks Elektrilevi, aga internetiühendust üle selle kaabli hakkavad pakkuma sideoperaatorid, kelleks võivad olla näiteks Telia, Elisa või Tele2.

Võrdse konkurentsi tagamiseks ongi toetuse tingimus, et vähemalt kolmele sideoperaatorile tuleb luua tehniline võimekus oma teenuse pakkumiseks.

Fiiberoptilise kaabli puhul tähendab see vähemalt kolme kiupaari, mis tagaks sõltumatu ühenduse võimaluse. Lisaks jääb tehnilise järelevalve ametile õigus kliendilt küsitavaid hindu kontrollida, et need oleks tasemel, millega saab teenust osutada.

4G, 5G on välistatud

Muide, toetuse puhul ei täpsustata, et tegu peab olema tingimata fiiberoptilise kaabliga, aga muude tehnoloogiatega praegu garanteeritud 1 Gbit/s ühendust pakkuda ilmselt ei saa. 4G või 5G välistab nõue, et ühenduskiirus peab kasutajale olema tagatud sõltumata ümbritsevatest looduslikest tingimustest, kasutajate hulgast või ilmastikust.

Küll aga on lahtine, kas otstarbekaim on vedada kaabel maa seest või mööda elektriliine nagu Elektrilevi. Õhuliini hinnaks on ligikaudu 600 eurot kilomeetri kohta, maas ligi kaks korda kõrgem.

“Valge ala” elanikud võivad saada parema ühenduse kui näiteks Viimsis

Toetusega kaasas käivad konkurentsinõued Eestisse tuua omalaadse olukorra.

Ääremaal, kuhu selle toetusega ülikiiret internetiühendust tahetakse tuua, võib olla parem konkurents ja soodsamad hinnad kui mõnes linnalähedases vallas.

Näiteks Viimsis plaanib Telia laiendada 100 Mbit/s ühendust. Ent sellised alad, kuhu kasvõi üks ettevõte on lubanud järgmise viie aasta jooksul vähemalt 30 Mbit/s ühenduse vedada, jäävad “valge ala” nimestikust välja.

Kes 20 miljonit endale saab?

Toetuse võitja võib Raigo Ilingu sõnul kõige varem selguda suvel, ilmselt juulikuuks. Taotlejatele on paika pandud nõuded, näiteks peab see olema viimase kolme aasta jooksul paigaldanud 100 kilomeetrit kaablit ja selle aja käive peab ületama 20 miljonit eurot.

Võitja peab ka ise elujõuline ettevõte olema, sest riik maksab toetust välja ainult tagantjärgi. 80% rahast makstakse viie aasta jooksul välja vastavalt ühendatud aadresspunktide hulgale ja 20% jääb veel kõige lõppu peale kogu töö teostamist.

Võimalikul võrguehitajal oleks kõige kasulikum võtta “valgest alast” ette kõigepealt kortermajad, kus saab ühe kaabli vedamisega ühendada hulk kortereid. Samuti on oht, et kõigepealt ühendatakse ikkagi suuremate linnade ümbrused, mis ametlikult “valge ala” nimekirja lähevad. See läheks vastuollu toetuse sihiga toetada majapidamiste ühendamist rohkem üle Eesti.

Samas on näiteks Harjumaal üsna vähe hooneid turutõrke piirkonnas, samas kui kõige rohkem on neid Põlvamaal, ligi 72% kõigist hoonetest, ja Võrumaal, kus neid on 69%.