Merli Üle, Elisa äriarenduse osakonna juht

Inimestele on loomupärane käitumisviis säilitada status quo. Äris tähendab see mugavustsooni langemist ja tunnetuse kadumist kliendi ja tema reaalsete vajaduste osas. Nii kaobki kriitiline taju ja ununeb küsimus — mille eest klient sulle tegelikult maksab?

Tallinna linn käivitas mõnda aega tagasi jõuliselt lühiüürikorterite turu regulatsiooni. Reguleerimine ise ei ole halb, kui see aitab päris probleeme lahendada. Mis aga sellel pildil tegelikult kangastus?

Nägime, et teemapüsituse juures on mõjutatud osapoolte sõnavõtud diskussiooni välistavad ja soovivad jätta mulje, et tegu on ainuvõimaliku lahendusega. Kogu arutelu oli suunatud ainult rakendamise läbisurumisse.

Siin paistiski välja kramplik soov säilitada status quo. Ettevõtluse seisukohalt on see aga ohtlik tegutsemisviis, sest kriitiline teadmine enda ärist — mille eest on klient sulle valmis raha andma — hajub. Probleem aga jääb.

Sellest seaduse muudatusest jäi mulje, et eesmärgiks võeti  uuendusliku teenuslahenduse väljasuretamine. Seda eelkõige korteriühistute liikmete nõudest lähtudes, mille kohaselt peab lühiüürikorteri teenuse pakkuja saama nõusoleku 2/3 korteriühistute liikmetelt.

Regulatsiooni vajadust põhjendati osapoolte huvide kaitsmisega — korteriühistute korteriomanike huvide ja turismiettevõtete töökohtade osas. Sisuliste probleemide tutvustused näisid aga väga otsitud. Nende taga paistsid välja osapoolte tegelikud huvid.

Tallinna linn näib noolivat regulatsiooniga kaasnevat maksutulu. Turismiettevõtetel on aga mõttes enda tulude kaitsmine ja korteriühistutel lihtsam elu. Kõik regulatsiooni pooldavad osapooled on välja pakkunud lahenduse, mis nõuab neilt endilt kõige vähem pingutust.

Mugavustsoon uinutab valvsuse

Äri mugavustsoonis tegutseja eeldab, et tema äri tänane toimimisviis, ettevõttes ka tema tänased tulud, oleksid mingil viisil garanteeritud. Selline eeldus on absurdne. Eelmise majanduskriisi ajal sööbisid mulle mällu turundusguru Seth Godini sõnad: “Kapitalismi ainus eesmärk on välja selekteerida edukad ärimudelid surmale määratute seast.”

Kriisid panevad kapitalismi eriti efektiivselt tööle. Jah, tulemuseks on oma elu ära elanud ärimudelite ja ettevõtete oleluse lakkamine. Lühiüürikorterite turu reguleerimisega on võetud agressiivne olemasolevate turureeglite kaitsmise taktika. Ehk püütakse jõuga elus hoida kindlat ärimudelit seda vähegi muutmata.

Käitumisharjumustel on jõud

Minu isiklik kogemus näitab, et hotellid vastavad harva minu vajadustele. Seda isegi juhtudel, kui olen äri- või perereisija. Olen Tallinna linna elanik, oman korterit korteriühistuga majas ning reisin igal võimalusel koos perega Eestis ja lähiümbruses. Ette tuleb ka tööalaseid välislähetusi. Ise lühiajaliste üürikorterite teenust ei paku.

Perereise planeerides võrdlen alati lühiüürikortereid ja hotelle. Enamasti jäävad hotellid lühiüürikorteritele alla pakutavate võimaluste poolest.

Enda valikutes olen sageli jõudnud hinna osas lahenduseni, mis on hotelliga samal tasemel. Samas on lisavõimalusi lühiüürikorteris sama hinna juures hulgaliselt rohkem — võimalus ööbida 4-liikmelise perega samas toas, parkida autot, pesta pesu jne. Ka asukoha valikul on oluliselt rohkem paindlikkust. Viimane on eriti oluline ärireiside puhul.

Hotellid on ärireiside puhul siiski veel sageli konkurentsivõimeline valik, sest asuvad ärikeskustes või nende lähedal. Kuid katsuge saada hotellituba veidi hilisema broneerimise korral suurüritust korraldavas linnas. Samuti on lühiüürikorter olnud hästi toimiv lahendus väljaspool traditsioonilisi turismi- ja ärikeskuseid.

Võib ju argumenteerida, et minu isiklik kogemus ei ühti teiste hotellikülastajate soovidega. Nii ongi, see on ainult ühe inimese näide. Kuid täna tõestavad hotellid agressiivse turu kaitsmisega, et oma käitumisharjumusi muutnud inimesi on piisavalt palju ja nad on mures oma tulude pärast.  

Alternatiivsed sisulised lahendused harjumuspäraste kõrval

Mugavustsoonis tegutsemist on oma sõnavõttudega näidanud ka korteriühistud. Kui argumendiks tuuakse kriipsud seinal, siis küsin vastu, kas pikaajalised üürikorterid on kuidagi paremad, kui kuueks kuuks või aastaks antavad korterid?

Nii kriipsud seintel, müra, lõhutud uksed kui ka muud probleemid on omased ka pikaajalisele üüriturule. Sooviksin väga teada, kas toodud näited on massiline probleem või harva esinevad äärmuslikud vahejuhtumid. Palju mõistlikum alternatiiv on leida murekohtadele sisulised lahendused — teavituse kohustused külastajatele, õigus küsida täiendavat (mõistlikku!) tasu remondifondi jne.

Omavalitustel on uutest ärimudelitest ja kiirelt kasvavatest äridest väga palju võita. Uued ärid toovad uusi töökohti ja maksutulu. Iga lendu läinud edulugu muudab paiga tulevastele ettevõtjatele järjest atraktiivsemaks.

Mõistlikkuse piires on vaja kaitsta ka seniseid maksutulu toovaid ettevõtteid ehk antud juhul hotelle. Kuid kõrge turule sisenemise barjääri tekitamise asemel on omavalitsustel veel mitmeid alternatiivseid võimalusi.

Statistikaamet tõi 2018. aastal välja, et lühiüürikortereid eelistavad külastajad, kes peatuvad sihtkohas üle kolme öö, vastupidiselt hotellidele, kus peatutakse pigem 1-2 ööd. Omavalitsustel on suurepärane neutraalne positsioon, mida saab ära kasutada koostöökohtade leidmiseks ja osapoolte vajaduste täiendamiseks. Maksutulu on võimalik teenida ju ka turismimaksu kaudu.

Ka regulatsiooni enda sisu osas on linnal mitmeid teisi võimalusi, mis aitavad päriselt ka korteriomanikke. Terve korteri üürimise piirangut kasutatakse selleks, et vähendada võimalike pidutsejate tekitatavat lärmi. Samal eesmärgil saab kehtestada kohustuse jagada üürile võtja kontakte naabritega.

Kulumise, jäätmete ja parkimisega soetud probleemide lahendamiseks limiteeritakse sageli korterite maksimaalset üürile andmise ööde hulka aastas. Kehtestatud on ka puhastus- ja ohutusnõuded, mille täitmist saab omavalitus vajadusel kontrollida.  

Korteriühistutel on keerukam käske ja keelde jagada, kuid pealtnäha sisulistele probleemidele on väga sageli võimalik leida ka lihtsaid ja toimivaid lahendusi. Teinekord aitab lihtne (ja humoorikas) meeldetuletav kleeps üllatavalt palju. Mõelge kõikidele nendele 2 m distantsi kleepsudele, mis meid ümbritsevad.

Näiteks on tähelepanu juhtivat infot võimalik jagada nii hoolsuse tõstmiseks kohvrite transportimisel, vaikuse hoidmiseks kui ka parkimiseks. Viimane aitab ka lihtsalt külaliste puhul. Mõistlik lühiüürikorteri pakkuja jagab ka ise seda infot enda üürnikele. Olen ise väga tänulik nendele, kes on oma üürikorteri varustanud detailse infoga parkimise, prügi, pesu pesemise jne kohta. 

Nii omavalitsuste kui ka korteriühistute puhul on võimalik lahenduste alternatiividega veel pikalt jätkata. Väga palju ka mujal maailmas kasutatavatest regulatsioonidest lähtub just riigi või linna spetsiifilistest probleemidest.

Miks su klient sulle maksab?

Lahendus ei ole midagi keerukat. Tuleb aru saada, miks sinu kliendid sulle maksavad. Seda võib teha nii tagasisidet küsides kui ka testides. Positiivseid näiteid on palju. Üheks on Eesti väikesed turismiettevõtted, kes aktiivselt kutsuvad inimesi puhkama Eesti looduses.

Või siis toiduainetööstused, kelle igapäevaelu juurde käibki uute maitsete katsetamine. Peituda ei saa ka seadusandluse ja regulatsioonide taha. Vägagi positiivne näide on politsei katsed uuenduslike liikluse rahustamise meetoditega. Said ju kiirustajad valida trahvi ja aja maha võtmise vahel.

Äri võib teha mugavustsoonis, see on ju mugav. Mõnikord on võimalik nii tiksuda isegi aastaid. Konkurentsi turult väljasurumine on äärmuslik meetod. Kui seda on vaja kasutada, tuleb kindlasti vaadata üle enda ärimudel. Sealjuures on võtmeküsimus, mille eest kliendid sulle täna raha on valmis maksma. See võib olla oluliselt erinev eelmisest aastast või, nagu juhtus aastal 2020, ka eilsest.

Kliendid on saanud parema lahenduse maitse suhu. Ükski regulatsioon ei muuda soovi parema kogemuse järele. Agressiivne turu kaitsmine annab küll hingamiseks aega, kuid seda ei tohi raisku lasta. Tasub mõelda uutele ärimudelitele ning nende leidmisele.