Ukraina sõda on kestnud ligi kaks aastat ja selle mõjud on tunda kogu maailmas. Tänaseks on muutunud see katsumuseks ka lääneriikide jaoks ning põhiküsimuseks on kerkinud Ukraina vastupidamisvõime, kui USA abipakett peaks lõppema. Mis on Eesti prognoos ja kas peame valmistuma sõjaks?

Kanal 2 saates “Täistund” andis aastalõpuintervjuu kindral Martin Herem, kes analüüsib Ukraina sõja hetkeolukorda ja selle mõju Balti riikidele.

Sakslased prognoosivad, et Venemaa võib NATO-le kallale tulla järgmise 6–10 aasta jooksul. Poolakad ütlevad, et see on naiivne. Milline on meie prognoos?

Ma võin need kõik üle trumbata ja öelda, et kui Ukraina sõda jääb seisma mingisuguse olukorraga, kus Venemaa võib oma paarsada tuhat sõdurit ja tehnikaühikut ära tuua, ja maailmas juhtub veel mingeid asju, olgu selleks sõda Balkanil, Taiwanil või kuskil mujal – siis on tingimused loodud ja siis ta võiks seda teha. Sõjalis-tehniliselt piisaks Venemaal aastast ajast ettevalmistuseks.

Ehk siis patiseis, mille venelased on suutnud Ukrainas tekitada, on tulevikuperspektiivis väga ohtlik?

Patiseis tuleb malest – see on mängu lõpp, viik. Ukrainas ei ole praegu mingit viiki, inimesi langeb iga päev loogu, hävitatakse tehnikat. Seal käib väga intensiivne sõjapidamine, kuigi ta tundub kaugelt väga staatiline. Selles suhtes ma seda patiseisuks tegelikult ei nimeta.

Kui see ei ole patiseis, siis üks või teine peab ühel hetkel ikkagi alla andma. Kummalgi peavad ju varud otsa saama?

Venemaa on toonud sellesse sõjalisse konflikti alla ühe protsendi oma elanikkonnast, ukrainlased on toonud juba, ma arvan, et üle kahe protsendi. Venemaa toodab täna umbes kaks miljonit mürsku aastas ja minu andmetel toodang kasvab, samal ajal kui Euroopa Liit ei ole suutnud märtsist alates anda Ukrainale isegi 300 000 raskerelvamürsku. Venemaa on suutnud oma masinavärgi paremini tööle panna.

Lääs on justkui ära unustanud, et seal sõda on. Igasugune relvaabi on langenud alla selle taseme, mis ta oli enne 24. veebruari aastal 2022.

Ma võin tuua teise enam-vähem sama hirmsa arvu: Venemaa kulutab ühes kuus sellele sõjale 10 miljardit dollarit. Ramsteini koalitsioon, kuhu kuuluvad riigid Portugalist Jaapanini, toetab Ukrainat umbes viie miljardi dollariga kuus. Nii et kogu Lääs on toetanud Ukrainat niikuinii kaks korda vähem kui Venemaa sõtta sisse paneb. Eks me ole siiamaani kogu aeg mingisugusele imele lootnud.

Täna võib see paus olla ühe või teise riigi näol, aga ikkagi leiavad riigid võimalusi Ukrainat toetada. Kui seda toetust üldse ei oleks, oleks ukrainlastel palju kehvem seis. Kui ukrainlased ei saa selle kehva varustusega, mis neil on, edasi liikuda, siis hoida saavad nad seda küll. Venemaa liikumine mõne kilomeetri kaupa ei ole ka märkimisväärne, iseasi mis hinda nad selle eest maksavad.

Aga meie abi – ega ma ei ole lugenud, et Eesti oleks nüüd enam midagi saatnud. Kas meie laod on tühjad või on meil võimalik ukrainlasi aidata?

Eks see on meie oma riski võtmise koht, kui palju julgeme veel mingisugust varustust saata ja kui palju me oleme endale vahepeal varustust juurde hankinud. Ma ei hakka siin ühtegi avaldust tegema, see on rohkem valitsuse ja kaitseministri asi, aga tõenäoliselt on meil midagi veel anda.

Kui suur on oht, et selle talve lõpuks surutakse Ukraina läbirääkimiste laua taha?

Kõik Lääne sõjaväelased ütlevad, et igasugune läbirääkimine on ainult Venemaale aja andmine. Ükskõik kuhu poole Venemaa oma agressiooniga jätkab, kas Ukrainas või mingil muul suunal, on see Venemaale ainult võimaluse andmine. Kas läbirääkimisi teha või mitte, peab otsustama Ukraina rahvas, ja mul on tunne, et see ei ole lihtne.

Aga see võimalus siiski on. Ja kui see juhtub, siis see tähendab selgelt mingisuguse stsenaariumi käivitumist ka meie jaoks?

Kui me esitame küsimuse niimoodi, et milline on järgmine sõjaline agressioon, siis ma arvan, et see võib olla NATO vastu, mitte Eesti vastu. Isegi kui see juhtuks Eestimaa territooriumil, peaks see olema NATO vastu. Ega NATO pole ainult võlusõna või memme musi, et see kõik pahatahtlikud naabrid eemale peletab. Selleks tuleb ikkagi valmistuda.

Soome on nüüd NATO peres. Kas pikk piir tähendab ka seda, et ühel hetkel võib see olla pikk rindejoon?

Fakt on, et Venemaa täna ei karda NATO-t. Ta ei valmistu selles suhtes NATO agressiooniks, et ta võtab rahulikult oma väed ja võimed piiri tagant ära ning viib need Ukraina vastu. Kui ta NATO-t kardaks, siis ta hoiaks vägesid piiri taga, aga ta ei karda. Küll aga sõjaks ta valmistub.

Sõjaks meiega? NATO-ga?

Kui sa lääne suunal planeerid oma vägesid suurendada, siis kelle vastu sa lähed? Vaevalt et ta seda rusikat Valgevene vastu näitab.

Kas meie peaks siis ka sõjaks valmistuma?

Mina kaitseväe juhatajana valmistun selleks praktiliselt iga päev. See ei tähenda, et mina näeks, et sõda tuleb kohe, aga ma pean seda võimalikuks. Eesti kaitseväe ülesanne on kaitsta riiki, võita sõda ja rahu ajal ei ole selleks mitte mingit muud tegevust kui selleks valmistumine.

Valmistumise käigus suhtlete kindlasti ka oma ukraina kolleegidega. Mis on need hoiatused ja õppetunnid, mida nad annavad?

Need on päris lihtsad. Kõigepealt oli Ukraina sõja esimestel päevadel ja ka täna hädas peamiselt ühe asja tõttu – nad ei ole valmistunud sõjaks Venemaa vastu. Lääne riigid ei saa toetada Ukrainat piisavalt hästi, sest meie ei ole valmistunud sõjaks Venemaa vastu. Nii et õppetund number üks on, et sa ei pruugi seda ära hoida, aga sa võid selle vastu saada, kui sa valmistud ette.

Sel sügisel tõi Ussisõnade õppus saabastesse, laigulistesse ja püssi alla rohkem eestimaalasi kui kunagi varem, ligi 10 000. Kui vaatame, mida Venemaa teeb Ukrainas, siis matemaatiliselt ei ole meil ju võimalik selle armee vastu saada?

Päris üksinda tõesti ei ole. Meie rindejoon ei ole ka nii lai. Meil on Peipsi järv, mille peaks vastane ületama. Ka Eesti, Läti ja Leedu kokku ei ole nii lai rindejoon, kui on täna Ukrainas. Selleks juba peaks olema palju rohkem vägesid kaasatud, nii et ma arvan, et meie pilt ei ole sugugi nii halb.

Räägime varjumisest. Meil on nüüd tekkinud avalikud varjumise kohad, aga ausalt öeldes ega see Balti jaama tunnel ja Vabaduse väljak mind väga rahulikuks tee. Need ju ei ole eriti vastupidavad varjendid? Ometi on ju kõikvõimalikke maa sisse ehitatud varjendeid nõukaajast.

Minu kodus Järvakandis oli ka nõukogude ajal üks varjend. Ma arvan, et see oli umbes 50 inimesele, see oli mõeldud Tallinna nomenklatuurile. Minu koht oli ikkagi kooli garderoobis. Ülejäänud elanikkond paneelmajades pidi otsima varju oma keldritest ja teiste majade elanikud samamoodi. Legend, et meil olid elanikkonnale varjendid olemas, ei vasta tõele.

Et Balti jaama tunnel kuidagi turvalisemana tunduks, vaadake Ukraina tänaseid numbreid. Ukrainat lastakse ju praktiliselt iga päev. Õhutõrje töötab, aga väga palju rakette ja õhuründevahendeid jõuab ikkagi sihtmärgini. Elanikkonna hulgas on kaotused väga väikesed, need on üksikud. Ukrainas ei pääse elanikkond õhulöökidest mitte sellepärast, et neil on varjendid, vaid sellepärast, et nad varjuvad sellistesse kohtadesse, mis on meil täna kõigil olemas. Meil on vaja need ära märgistada, meil peavad inimesed teadma ja ka uskuma, et see aitab, sest kui nad ei usu, siis nad jäävad tõesti keset tänavat seisma või ootavad poes, millal midagi pähe kukub, ja see ei ole eriti tark tegu.

Kas inimesed, kes nädala pärast jõululauda istuvad, saavad aru, kui ohtlik meid ümbritsev olukord tegelikult on?

Ukrainas istutakse ka jõululaupäeval maha, süüakse ja räägitakse juttu ning hetkeks läheb kõik see, mis on nendele palju lähemal kui meile, meelest ära. Ma soovitan jõululaupäeval inimestel teha täpselt sama asja. Tavalised elanikud ei pea selle peale iga jumala päev mõtlema, jätke see laigulistele. Aga ühiskonnana ja riigina tervikuna peame selleks valmistuma.

“Täistunni” teiste teemadena uuris ajakirjanik Sander Punamäe võimalusi, kuidas aidata abivajajaid ning tagada, et annetatud raha jõuaks õigetesse kätesse. Neeme Raud lendas Londonisse ja sai teada, et Eesti saunu kasutatakse Ühendkuningriigis isegi meie diplomaatias. Vaata saadet SIIT!