Troll on sotsiaalmeedias rohkem või vähem varjatud tagamõttega agressiivne ja järjekindel kommenteerija või libauudiste levitaja. Kui selline kommenteerimine või uudiste levitamine toimub kiiremini kui inimvõimed lubaks, on põhjust arvata, et tegutseb trollirobot.

Trollirobot on programm, mis on disainitud postitama sotsiaalmeediasse sisu nii, et inimesest lugejale jääks mulje, nagu postitajaks on kah kindlate maailmavaadetega inimene. Selline programm, mis libakontosid kasutades loob sidemeid, sõpru ning seejärel saadab teateid, on vahend suure hulga inimeste seisukohtade mõjutamiseks. Ikka roboti valmistaja soovitud suunas.

Kahtlused, et sotsiaalmeedias manipuleeritakse nõnda osavalt ja automatiseeritult inimeste arvamustega, on pärast mulluseid USA presidendivalimisi üha suuremad. Ka Euroopas tunneb üha rohkem riike tänavu muret, et poliitilist debatti püütakse sellisel moel kallutada.

Trolliroboti loomine eeldab tüütut käsitööd, aga saab ka automaatselt

“Trolliroboti teema on meil täiesti õhus,” räägib Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) võrgutarkvara professor Tanel Tammet. “Oleme teinud eeltöid, et aru saada, mida oleks vaja teha või kas me saaksime robotit valmistada. Saime aru, et saaksime küll, mis oligi see, kuhu me tahtsime jõuda,” selgitab ta, et päris robotit ülikoolis valmistada pole veel plaanis.

Ühe trolliroboti eelduseks on tegelikult palju monotoonset ning tüütut tööd. Algatuseks tuleb selgitada, kui suurelt on soov trolliroboti projekt ette võtta. “Enamasti ei taha inimesed teha sotsiaalmeediarobotit selleks, et aegajalt natukene midagi postitada, vaid selleks, et võimendada postitusi, neid võimalikult laiaks ajada ja igast kanalist välja suunata,” räägib Tammet.

Säärane soov eeldab aga kanaleid ja sidemeid nende vahel. Selleks on vaja luua suur hulk libakontosid sotsiaalmeediasse, kuna ühe inimese alt mingit kindlat maailmavaadet või ideoloogiat väga suurele hulgale teistele inimestele levitada ei saa. “Selle võimsuse annab see, kui sul on palju inimesi, kes oleks erinevates gruppides, erinevate sõpradega ja kes muudkui sama sõnumit edasi annaksid,” räägib Tammet.

Ühe variandina võivad päris inimesed anda oma kontod ära robotile. Tammeti sõnul on see väga keeruline ja enamasti nii ei taheta teha, kuna see on ilmselgelt inimesele endale samuti ebamugav. Reaalselt tuleb luua suur hulk libakontosid, koos väljamõeldud inimeste, piltide ja muu sisuga. Lisaks fiktiivsetele fotodele on vaja libakontod pika aja jooksul täita ka sõprade ning teiste kontaktidega. Kõik see võtab aga tohutult aega, sest kui Facebooki profiil täita hetkega erinevate fotode, tekstide, linkide ja videotega, poleks see usaldusväärne.

Sestap peab libakonto sisu olema tekkinud aega mööda, et profiil näiks loomulik. Kui sääraseid kontosid on vaja teha mitu, võtab see aega veelgi rohkem ja hoolimata sellest, et osa tegevust saab automatiseerida, on see üks ressursirikkamaid tegevusi trolliroboti loomise juures.

Robot sekkub vestlusse

TTÜ tudengid koos Tammetiga avastasid, et ligi pooltel Facebookis olevatel kontodel on postitused avalikud. See teeb suhteliselt lihtsaks kaardistada ära inimesed ja nende mõtted ning seisukohad, mille järgi trollirobotile usaldusväärsust lisada.

Seejärel on vaja luua sõnumeid, mida trollirobot postitama asub. Selle jaoks on jällegi vaja inimesi, kuna arvuti ise mõtteid veel ei loo, samuti ei suuda ta neid konteksti viia näiteks mõne reaalselt toimuva sündmusega. “Mida me saame täielikult automatiseerida on see, et need libakontod iga üks hakkavad eraldi postitama neid meie sõnumeid. Mitte väga kiires tempos, aga pannes sinna vahele kassipilte ja muid üldhuvi pakkuvaid asju. Seda selleks, et neil oleks rohkem jälgijaid ja nad jõuaks uudisvoogudes kõrgemale,” räägib Tammet, kuidas roboti postitamisskeem töötab.

Samuti jälgib robot inimesi, kes on kaardistatud roboti huvisfääri kuuluvatena. Nendeks võivad olla näiteks poliitilised oponendid, kõnealuse teema vastased või muidu arvamusliidrid sarnases valdkonnas. Robot analüüsib sääraste inimeste postitusi ja kui leiab sealt piisaval määral vajalikke märksõnu, lisab ka oma sõnumi postituse ümber käivasse diskussiooni. Kui diskussioonis on mõni roboti ideoloogia suur vastane, saab robot sellest aru ja võib ebameeldivate või ärritavate postitustega diskussiooni segada.

Tehnoloogia trollirobotite vastu?

Aga kui me tunneme ära ja oskame luua trolliroboteid, siis kuidas nende eest end kaitsta? Õnneks on Tammeti sõnul võimalik luua ka vastupidine tehnoloogia, mis roboti kontot analüüsides püüab tuvastada, kas tegemist on robotiga või inimesega.

“See ei ole väga lihtne, sest kui sul on hästi tehtud libakonto ja inimest simuleeriv trollirobot, siis sa tegelikult ei saa garanteeritult aru, kas tegu on roboti või inimesega. Aga tuvastamissüsteeme on võimalik luua ka iseõppivatena, nii et nad suudavad mõistliku tõenäosusega tuvastada. Näiteks kolmel neljandikul kordadest [tuvastab süsteem] libakonto, kuid enamasti ei saa selles kindel olla,” ütleb Tammet. Samas jääb küsimus, et kui libakonto on tuvastatud, mida selle teadmisega peale hakata, eriti kuna tuvastamise tõenäosus ei ole 100%.

Internet on libakontosid täis

“Osa uurijaid väidab, et seitse kaheksa protsenti Twitteri kasutajatest on libakontod. Teised ütlevad, et automatiseeritud postituste protsent on juba üle poole. Kolmandad, et väiksem… Ühte kindlat konsensust [arvus] tegelikult ei ole. Konsensus on see, et see on märgatav, see on kasvav ja rohkem kui üks protsent kogu sisust, aga me ei tea õigeid numbreid.”

Kuid kas trolliroboteid kasutatakse ka kübersõjas ning on seda juba tehtud? “Ma ei saa konkreetselt öelda, et ma seda teaksin. Ma küll väga imestaks, kui neid ei oleks kasutatud. Sotsiaalmeedias trollirobotite valmistamine on Iisraeli ja araabiamaade konfliktis olnud kaua teada,” räägib Tammet.

Idee: trolliarmee kui virtuaalne kaitseliin

“Mina olen koguaeg soovitanud Eesti riigil sellega tegeleda, valmistada sotsiaalmeedias ette suuremat hulka libakontosid ja tekitada endale võime sotsiaalmeediat korralikult kammida ja vajadusel oma sõnumeid suunatult automatiseeritult välja saata. See oleks mõistlik võime, mis riigil võiks olla,” räägib Tammet.

Seda, kas Eesti on libakontosid loonud või mitte ta öelda ei oska. “Üldiselt riigid ei tunnista ega eita seda tegevust, nad lihtsalt ei kommenteeri.”