Väga suur osa arvutimängudest, mis muutuvad kogu maailmas üha populaarsemaks meelelahutuseks, tegeleb sõjapidamisega. Olgu selleks oma küla tarastamine ja naaberküla rüüstamine, ajalooliste sõdade läbitegemine, kaasaegne terroristide küttimine, kosmoselaevastiku juhtimine või hoopis midagi muud – teemaks on ikka inimkonna üks iidsemaid konfliktide lahendamise viise ehk sõjapidamine.

Aga kui palju neil mängudel on pistmist reaalse sõjaväelase elukutsega? Kas arvuti- ja videomängud on elukauge fantaasia või õpib neis ka midagi praktilist?

Kogenud mängurid

Otsisin vastuse saamiseks üles kolm meest, kes teavad omast käest, mida sõjaväelase elukutse sisaldab. Ronald Lumiste, Madis Pärnpuu ja Rauno Pettai on läbinud ajateenistuse (esimesed kaks Kuperjanovi pataljonis, viimane Pioneeripataljonis) ja õpivad teist aastat Sõjakoolis. Lõpetades saavad neist Eesti ohvitserid.

Mõtlesin kadettidele otsese kommentaari saamiseks pakkuda võimalust mängida Sony PlayStation konsooliga ühte suhteliselt uut lahingusimulatsiooni Battlefield 1. Eelmise aasta lõpus välja tulnud mäng on pandud esimese ilmasõja keskkonda, kus tuleb küll juhtida ühte sõjaväelast, kuid samas arvestada laiemalt üksuse meeskonnatööga.

Tuli aga välja, et tegelikult olid kadetid juba üsna kogenud mängurid. “Minu esimene mäng oli Age of Empires 1,” meenutas Madis. AoE on üks kuulsamaid strateegiamänge, kus tuleb ehitada oma tsivilisatsiooni ja selle käigus muidugi ka valmistuda teiste(le) kallaletungideks.

“Minu esimene kogemus oli Commandos 2, vist aastal 2004. See oli esimene mäng, mida ma mängisin ja tegin selle kohe otsast lõpuni läbi,” rääkis Rauno. Kui AoE oli klassikaline strateegiamäng, kus tuli juhtida armeesid, siis Commandos viib mängija sõjapidamise teisele, taktikalisele tasemele. Siin on terve armee asemel vaja juhtida hoopis ühte jagu eriüksuslasi, kes Teise maailmasõja ajal vaenlase territooriumil oma ülesandeid täidavad.

Selge veendumus: arvutimängudest on kasu

Nagu arvata, ei ütle ükski kolmest kadetist, et nad valisid sõjaväelase karjääri selle pärast, et arvutimängud panid neid selle vastu huvi tundma. Sõjakooli otsustasid nad astuda muul põhjusel, kes pärast ajateenistuse läbimist, kes perekondliku tausta pärast, kes huvilistele mõeldud infopäeva järel.

Aga ometi on arvutimängudest selleks elukutseks kasu, on kadetid veendunud.

“Kasu on väga palju,” ütleb Madis ja toob ühe väga lihtsa, konkreetse näite. “Üks kõige paremaid näited selleks on ARMA, millest on väljas kolm mängu. Kui ARMA 3 leiab aset tulevikus, siis ARMA 2 ja 1 on rohkem kaasajas. Ja seal on mõlemal poolel kasutuses nõukogude ja liitlaste relvastus, mis on väga realistlik. Nii et seda mängides on ära tunda täpselt sõidukite või tankide iseärasused, tunneb ära nende hääled ja välimuse.” Madise sõnul saab seda mängides tundma õppida maailma relvajõudude lahingutehnikat, mis on ühe sõduri jaoks igati vajalik oskus. “Kui mängus on ülidetailne tehnika ja nii lääne kui idabloki relvajõudude varustus, saab see mängides tuttavaks. See esitus on ülirealistlik, näiteks õpid isegi seda, kui kaua mingi rakett lendab. See on väga oluline.”

Realistlik on ka see, et ARMAs on palju liikumist ja lihtsalt ootamist, mis on päris sõduri tööd arvestades väga tavaline. “See on üks vähestest mängudest, kus pole nii, et ülesanne algab ja kohe algab ka sõda. Seal on palju passimist ja jälgimist,” ütleb Madis.

Rauno sõnul on kasu ka sellest, et ARMAs on mängujuhi konsool “ZEUS”, mis paneb mängija mitte üksiku sõduri rolli, vaid annab talle ülevaate lahinguväljast. “Mängujuhi konsool annab eriti multiplayeri puhul kogemuse sellest, kuidas ühte väikeüksust juhitakse.”

Ka mitte-realistlikest mängudest saab õppida

Kui ARMA torkab silma oma realistlikkusega ja on justkui sõduri elukutse simulatsioon, siis kadetid toovad veel näiteid ka hoopis teistsugustest mängudest.

“Võtame World of Warcrafti, mis on MMO ja millel on väga palju mängijaid,” rääkis Ronald. “Ja kui jõuad lõppu, siis tuleb mängus teha raide, kus osaleb 40 teist mängijat. See tähendab, et sellist hulka teisi inimesi tuleb juhtida, kellest igaühel võib olla oma roll ja ülesanne, oma ettevalmistused teha. Kõik inimesed tuleb enne ära juhendada, mängus suheldakse selleks Teamspeaki vahendusel, ja ülesanded kätte jagada.”

Kadettide sõnul võib sellises olukorras tõmmata paralleeli kaitseväes rühma juhtimisega, kus võib olla umbes sama palju inimesi. “Nii et see on kindlasti näide sellest, kuidas mõnes mängus õpib ka juhtimist, mis on väga vajalik ja kasulik tulevikuks. Vahe detailides on suur, aga sisu on sama – oskus inimesi juhtida ja panna nad ühtse eesmärgi nimel tööle.”

Uued tehnoloogiad toovad mängudesse ka uusi võimalusi. Kadetid kiidavad mängu Steel Beasts, mis on mitmekülgne tankisimulatsioon. Sellest on eriti kasu soomuki- ja tankimeeskondade väljaõppes ja uue võimaluse annab virtuaalreaalsus (VR). “Olen ise Steel Beastsi proovinud. Seda mängitaksegi sellepärast, et soomukite sisu ja välimus on seal nii detailselt tehtud, et see on ülimalt realistlik. Ja kui paned pähe VR peakomplekti, siis sellega pead end füüsiliselt liigutama, et näiteks tanki eri sihikutest vaadata. See muudab mängu veel realistlikumaks,” rääkis Rauno.

Päriselu on rikkalikum, mõnda mängu tahaks ise edasi arendada

Muidugi on päriselu ikka rikkalikum kui mäng ja kadetid teavad seda omast käest. “Mängud on lihtsustatud, on palju tegureid, mida sealt ei leia. Kui ma lähen oma üksusega metsa, siis saan alati väga hea ülevaate selle suutlikkusest, mida on raske mängus järgi teha. Kui pean hommikul ülesandele minema, siis võib kõik öösel juhtunu minu meeste lahinguvõimet mõjutada. Mängus lihtsalt algab hommikul missioon nagu nullist. Seal ei mõjuta vihm ja väsimus kunagi mängijaid,” ütleb Rauno. Aga ega seda kõike ei saagi mängus näidata, selleks peab arvuti suutma reaalsust simuleerida, ütlevad nad.

Ometi on neil ise mõne mängu puhul tekkinud mõtted, mida paremaks teha. “Mängime ise siin sellist mängu nagu Wargame: Red Dragon. Selles on suhteliselt hea graafika, väga asjalikud relvade ja soomustehnika taktikalis-tehnilised andmed. Kursusevennal tekkis mõte, et miks mitte kasutada seda simulatsioonina?” Kuigi mängus on juba nii head olemas, oleks siiski vaja natuke veel juurde. “Kuigi see on ülimalt realistlik, puuduvad mängus pioneerid (pioneeriüksused tõkestavad või raskendavad vastase üksusi näiteks takistuste või miiniväljade abil – toim), üksused ei saa kaevuda, miinivälju pole. Kui need mängu lisada, siis see oleks ülimalt hea. Aga see tähendaks mängule modi tegemist ja nõuaks IT-oskuseid, mida meil siin pole,” tõi Madis välja.

Lõppsõnana ütlevad Madis, Ronald ja Rauno, et mängud võivad anda päris hea pildi sellest, mida sõjaväeline juhtimine tähendab. “Näiteks Brothers in Arms räägib jao juhtimisest ja annab päris hea pildi sellest, kuidas mingi manööver jao tasemel toimub. Muidugi, pilt on ühekülgne, sest selles on ainult üks lahinguliik ehk rünnak.” Samas on nende sõnul ka mänge nagu eelnimetatud ARMA, mille paremaks mängimiseks inimesed lausa päriselt kogukondi moodustavad ja sõjaväelastelt taktikat ning oskusi õpivad. Üks selline tegutseb isegi Eestis.