Selle aasta kevadel veerevad Eestisse NATO liitlaste väekontingendis kaks sellist tüüpi lahingtanki, mida siin varem nähtud pole. Koos prantslastega tulevad Eestisse AMX-56 Leclerc ning ühes brittidega Challenger 2. Need tankid on sõjatehnika tipp ning NATO kui maailma tugevaima sõjalise jõu lahingvõimekuse nurgakivi.

Mis materjalist need pahad poisid tehtud on, mis vahenditega nad kõike liikuvat ja seisvat hävitada suudavad ning millega nad ennast kaitsevad, tuleb järgnevalt juttu.

Leclerc – femme fatale

Leclerc on üks maailma kalleimaid tanke, mida on au omada vaid Prantsusmaal ning Araabia Ühendemiraatidel. Oma hellitusnime on masin saanud kindral Philippe Leclerc de Hauteclocque järgi. Philippe on prantslaste oma Laidoner, kes teise maailmasõja ajal oli üks võtmeisikuid Pariisi vabastamisel natside käest ning kes osales lahingutes nii Euroopas kui ka Aafrikas.

Tema järgi nimetatud Leclerc (eestipäraselt: le kleer) on üks väiksemaid ja kergemaid tänapäevaseid tanke. See ei ole ilmtingimata puudus – tank on ehitatud väga kompaktselt ning oma aja kohta tõeliselt kõrgtehnoloogiliselt. Tankil on luksus olla väike, sest selle tööl hoidmiseks on vaja vaid kolme meeskonnaliiget. Kolmiku liider on meeskonna juht, tankiga sõidab selle juht ning laskmise eest vastutab sihtur. Näiteks ameeriklaste Abramsil ja brittide Challengeril on lisaks veel laadija, kes vastutab relvastuse laadimise eest – Leclercil asendab laadijat automaatika.

Loe ka:Ekspert: liitlaste tankid saavad soise Eesti pinnasega hästi hakkama

Kaasas 40 lasku

Leclerci põhirelv on 120mm kahur, millel on automaatne laadimine, mis võimaldab lasta kuni 12 lasku minutis. Korraga kannab tank endaga kaasas 40 lasku – üks on kambris laskevalmis, 22 automaatlaadija salves ning 18 eraldi hoidlas tanki sees. Öeldakse, et Leclerc on võimeline laskma kuue erineva vastase pihta, kes on kahe kilomeetri kaugusel, ning 95% tõenäosusega neid pihuks ja põrmuks tegema.

Enda kaitsmiseks kasutab Leclerc kõrgtehnoloogilist GALIX süsteemi. Näiteks suudab süsteem sekunditega suitsugranaatidega luua tanki ette suitsuseina, mis laseb tankil olukorrast välja manööverdada. Agressiivsete jõudude vastu aitab veel kaitsta rakette peatav infrapunavaip ning jalaväevastaseid miinid. Muide, sama GALIX süsteem on kasutusel ka värskelt Eesti kaitseväe käsutusse jõudnud CV90del.

Leclercidel on kaasaegne lahingujuhtimise süsteem, mis annab tankidele täieliku ülevaate sellest, mis lahingväljal toimub. Tanki juhil on läbi panoraamsihiku ülevaade kõigest, mis ümber tanki toimub. Nagu kõrgtehnoloogilisele tankile kohane, on Leclercil loomulikult ka automaatsihik, mis jälitab sihtmärke iseseisvalt.

Leclerci veab 8-silindrine, 1500 hj diiselmootor, mille abil liigub see 57 tonni kaaluv loom kuni 72km/h. Selliste sõidukite puhul ei ole põhjust rääkida mootorite säästlikkusest – 1300-liitrise kütusepaagiga masin võib sõita maksimaalselt 550 kilomeetrit. See teeb 236 liitrit saja kilomeetri kohta – pisut rohkem, kui tavaliselt meie teedel liikuvad masinad.

Challenger 2 – tankide raskekaallane

Eestisse jõudev brittide üksuses on lahingtank Challenger 2. Selle eelkäija Challenger 1 võeti teenisusest maha aastatuhande alguses ja siin on ülevaade just selle järglasest numbriga kaks. Seejuures on Challengeril midagi taolist, mida prantslaste Leclercil ei ole – reaalne lahingukogemus. See annab masinale Leclerci ees eelise, sest Challengeri võimekus on lahingus proovile pandud ja nõrkuseid tõsiselt testitud. Näiteks varustati Challenger alles peale lahinguristeid lisasoomustusega.

2006. aastal toimus Iraagis initsident, kus üle tõusu ronides tabas Challengeri eesosa rakett. Just seal puudus tankil lisasoomus. Kuigi tank sellest ei hävinud ning suutis omal jõul baasi tagasi sõita ja naasis teenistusse juba järgmisel päeval, oli see õpetlik kogemus siiski.

Brittide Challenger 2 on võrdlemisi haruldane tank. Kokku on neid ehitatud 446 tükki. Näiteks venelaste T-80 on ehitatud üle 5500 eksemplari ja sakslaste Leopard 2 on ehitatud rohkem kui 3500 tükki. Kui neid võib leida paljude riikide relvajõudude koosseisust, siis Challengeri osas on britid jäänud üpris kadedaks. Peale nende enda kasutab Challengeri veel ainult Omaan, kuhu britid on eksportinud 38 tanki.

Unikaalne vintraud

Challenger on relvastatud 120mm L30A1 kahuriga, mille teeb unikaalseks selle vintraud. Selle mõte on sama nagu käsirelvalgi, näiteks AK-47 ehk Kalašnikov: kui tank laseb vintrauast välja mürsu, hakkab see vintide mõjul ümber oma telje pöörlema. Tänu sellele lendab mürsk täpsemini ja kaugemale.

Challenger ongi muuseas ainus NATO tank, mis vintraudse kahuriga opereerib. See tuleneb brittide eelistusest kasutada laskemoona, mis on efektiivne hoonete ja teiste soomustatud sõidukite vastu. Ühtlasi võimaldab vintraud ja spetsiaalne moon tabada sihtmärke kuni kaheksa kilomeetri kauguselt. Tavaliselt jääb tankide efektiivne tuleraadius viie kilomeetri piiresse. Lisaks põhikahurile on Challenger relvastatud veel kahe kuulipildujaga.

Maailma kaitstuim tank

Challengeri peetakse maailma kõige kaitstumaks tankiks. 2003. aastal Iraagis tagurdas üks Challenger nii õnnetult, et jäi kinni ning vastased olid varmad liikumatut tanki hävitama. Õnnetu Challenger sai 14 RPG raketi täistabamust lühidistantsilt. Proovisid, mis nad proovisid, aga meeskond tankis jäi terveks ja kuus tundi hiljem, pärast väikest remonti, oli sama Challenger tagasi lahinguväljal. See pole veel isegi rekord. Iraagis, Basra lähedal sai üks teine Challenger 70 RPG tabamust. Tulemus oli sama, tank ei teinud teist nägugi.

Kogu sellel kaitsval soomusel on oma hind, nimelt teeb see Challengerist maailma kõige raskema kasutuses oleva lahingtanki. Kui nii-öelda tehasest tulles tavaversioon kaalub 62 ja pool tonni, siis koos lisasoomustusega versioon Challenger 2 võib kaaluda kuni 82 tonni.

Peale soomuse on Challengeril muidugi ka tankide juures tavalised kaitsemehhanismid nagu suitsugranaadid ja tank suudab ka oma kütusest suitsukatte teha.

Challengeril on juhtimissüsteemid on moodsale tankile kohaselt kõrgtehnoloogilised. Tankikomandöril on lahinguväljast 360 kraadine ülevaade. Challengerid on varustatud süsteemiga, mis võimaldab muuhulgas tankide omavahelist pealtkuulamatut sidet ning üksteise täpset positsioneerimist. Muidugi on tankid varustatud ka öö- ja soojuskaameratega. Vaenlase kaugust aitab Challengeridel määrata ülitäpne laser, mis omakorda võimaldab täpset tuld.

Aeglasem kiirus

Challengeri veab edasi 12-silindriline, 1200 hobujõuline Perkinsi diiselmootor. See võimaldab Challengeril maanteel sõita kuni 59 km/h ja tavalisel pinnasel kuni 40km/h. Challenger on märksa aeglasem kui Leclerc, aga ka hulka raskem. Challengeri suudab maanteel ilma tankimata läbida 450 km, tavalisel pinnasel kuni 250 km.

Avafoto: Challenger tankid laskeharjutusel (Mark Webster/CC/Wikimedia)