Muidugi võib alati ühendada oma muusikamängija kõlariga kaabli kaudu, kuid juhtmevabad lahendused on ka juba tegijad.
Lihtsaim on võtta oma Bluetooth-kõlar ja paaritada see nutiseadmega. Teleriga paraku Bluetooth-kõlarit juhtmevabalt ühendada ei saa, sest Androidiga nutiteler toetab vaid Bluetooth-klaviatuure ja -hiiri.
Selleks, et Bluetooth-kõlar ja nutiseade (Walkman, nutitelefon, tahvel, muusikakeskus) ühendada, peab lülitama kõlari paaritamisrežiimi (vaata seadme enda juhendist), minema nutiseadme Bluetoothi-seadetesse, leidma eetrist kõlari ja vastavalt juhendile paaritamisprotsessi läbi viima.
Tavaline Bluetooth pole aga kõrgekvaliteetse heli edastamiseks parim. Sobib hästi küll telefonikõnede tegemiseks ja klaviatuuri, hiire või muude lisaseadmete andmevahetuseks, kuid tipptasemel heli jaoks pole hetkel kehtival Bluetoothi 4. põlvkonnal midagi head välja pakkuda. Heli küll saab edastada ja on olemas nii Bluetooth-kõlarid kui -kõrvaklapid, kuid juhtmevaba ühendus kärbib muusikat veelgi, jättes helipildi lamedaks ja ilmetuks.
Bluetooth AptX – kvaliteetne muusika juhtmevabalt kõlarisse
Qualcommile kuuluv AptX tehnoloogia ongi selleks, et sama raadioeetrit pidi muusikat siiski palju kvaliteetsemalt kõlarisse saata. Paljud nutiseadmed, ka Sony omad, toetavad seda standardit. AptX edastab heli 24-bitiselt (kuni 96 kHz), mis ületab 16-bitise nn CD-kvaliteedi.
Nutiteleri puhul tuleb hankida sellised kõlarid või kõrvaklapid, millel on oma Bluetooth-adapter, mis ühendatakse näiteks teleri heliväljundisse. AptX on tavalisest Bluetoothist väiksema latentsusega – pilt ja heli jäävad sünkrooni.
Bluetooth LDAC – Sony enda kolm korda kvaliteetsem heliedastus
Selleks, et üle Bluetoothi edastatud muusika oleks kadudeta, töötas Sony välja oma tehnoloogia LDAC, mis edastab muusikat ligi kolm korda kvaliteetsemalt. Tavalise, 328 kbit/s edastuse asemel saadetakse LDAC-tehnoloogia abil heli üle Bluetoothi bitikiirusega kuni 990 kbit/s.
LDAC-i toetavad Sony Walkmanid, mõned Sony kodukinosüsteemid ja soundbarid, Bluetooth-kõlarid ja nutiseadmed.
AirPlay vajab WiFit
Apple’i seadmete traadita kvaliteetse heli edastamiseks on aga teine tehnoloogia – Apple’i enda välja töötatud AirPlay.
Erinevalt Bluetooth AptX-ist kasutab AirPlay wifit. Sellel on nii oma puudused kui eelised.
Puuduseks on see, et seadmete ühendamiseks peavad need olema samas wifi-võrgus. Seadistamine võib olla seega keerulisem kui Bluetoothi paaritamine, vaja on võrgu parooli ja võrgu nime.
Üle võrgu kasutatakse kadudeta striimi edastamiseks UDP-protokolli, mille viide on väga väike. AAC kadudeta audiostriimiga edastatakse kuni 44.1 kHz stereoheli AES,-krüpteeringuga ja kahesekundilise puhverdamisega, et vältida võimalikke katkestusi. AirPlay saadab kadudeta ja pakkimata heli otse vastuvõtuseadmesse ja iga seadet saab ka eraldi juhtida.
Kuna AirPlay saadab koos muusikastriimiga teele ka lisainfo, siis võib vastuvõttev seade, kui selle võimalused lubavad, kuvada loo pealkirja, autorit, albumi kaanepilti ja muud lisainfot, mis metaandmetes kirjas.
AirPlay eeliseks on võrreldes Bluetoothi kaudu muusika edastamisega ka parem leviala. Bluetooth piirdub 10 meetriga, wifi võib levida mõnesaja meetri kaugusele, kui on head tingimused.
Kuigi Airplay on vaid Apple’i seadmetele mõeldud standard, saab AirPlayd toetavate äppidega ka muusikat Androidiga seadmetest striimida. Võimalus on ka nutitelerist Android TV-ga heli AirPlay-seadmetesse edastada. Näiteks toetab KODI äpp AirPlay seadmetesse striimimist, tuleb vaid seadetes teenuste (Services) alt AirPlay sisse lülitada ja seadistada:
