Esmalt mõned faktid. Tehnikaülikoolis on ligi tuhat akadeemilist töötajat, nende hulgas 163 professorit ja 522 doktoranti, viimaste seas 13 tööstusdoktoranti. Ülikooli naabriteks on Tehnopol startup’ide kiirendiga ja Metrosert, kus sel kevadel avati rakendusuuringute keskus. 

Ja siis väljakutse: millist rolli saame üheskoos mängida viiesaja süvatehnoloogia startup’i loomisel, mis Eesti on eesmärgiks võtnud? TalTechi ajakirja Mente et Manu peatoimetaja Mari Öö Sarv arutles selle üle koos ülikooli ettevõtlusosakonna juhi Kristo Reinsalu, Tehnopoli uue tegevjuhi Agnes Roosi ja Metroserdi rakendusuuringute keskuse juhi Indrek Tulbiga. 

Alustuseks täpsustab Indrek Tulp riigi tegelikku eesmärki: kui me räägime 500 süvatehnoloogia startup’ist ja võtame klassikalise startup’i reegli, mille järgi 10% õnnestub, siis on eesmärgiks, et Eestis oleks 50 süvatehnoloogilist tööstusettevõtet. See on aga juba pikem perspektiiv kui 2030, kuna süvatehnoloogiad „küpsevad“ kauem kui startup’id. 

Kuhu kaob aeg ja kust tuleb raha? 

500 startup’i eesmärgist rääkides aga tõuseb esimesena teemaks neljas osapool: rahastajad. Selliseks läbimurdeks on olulised nii riiklikud rahastuskanalid kodu- ja välismaalt kui ka erainvestorid. „Esmalt räägime Eesti ja Euroopa Liidu rahast erinevate programmide alt, mida pakume eelkõige turutõrke tingimustes. Eraettevõtjatest rahastajad tulevad sisse siis, kui esimene MVP (minimum viable product ehk esimene versioon tootest, mida klient saab kasutada – toim) läheb lendu,“ selgitab Agnes Roos startup’i elukaart. 

Tuleb aga arvestada, et süvatehnoloogias läheb päris palju aega, tööd ja raha, enne kui idee jõuab staadiumisse, kus erainvestorid on sellest huvitatud. „Tehnoloogia arendamine on trial-and-error-protsess, teadus- ja arendustöö käib läbi erinevate ebaõnnestumiste. Teadmine, mis ei tööta, on aga samuti väga väärtuslik,“ räägib biotehnoloogia taustaga Tulp. „Oleme IT-sektori pealt loonud illusioone, et arendus käib ruttu ning IT- ja tehnoloogiasektoris on ka toote eluiga hästi lühike. Süvatehnoloogias on algne barjäär hästi suur, aga kui selle ületad, siis nende toodete eluiga on ka palju pikem,“ lisab ta. 

Kristo Reinsalu tutvustab süvatehnoloogia ettevõtteni jõudmise kümmet faasi, mille alguses on idee ja lõpus ettevõtte osaluse müük. Ta leiab, et meie saame panustada esimeses seitsmes faasis: katsed ja andmete kogumine, idee või kontseptsiooni inkubatsioon, meeskonna loomine, intellektuaalomandi (IO) vormistamine, investeerimisvalmiduse tõstmine, ettevõtte asutamine või IO siire ettevõtte kasutusse, kuni raha kaasamiseni ja intellektuaalomandi loovutamise või litsenseerimiseni. Sealt edasi tuleb juba raha kaasamine arendusgrantidest ja investoritelt, skaleeritavus ja kasvufaas ning rahastamine traditsioonilistest vahenditest. 

Agnes Roos täpsustab ka ettevõtete arenguks mõeldud Tehnopoli toetuste olemust, sest päris nii ei ole, et üks kord saab raha ja järgmisena on ingelinvestorite rahakotirauad lahti. Tegelikult saab alustav ettevõte kasutada erinevaid võimalusi sammhaaval. Esmalt Prototron, et oma ideed üldse testida ja saada esimene kogemus, tagasiside ja võib-olla ka rahastus. Siis kandideerib kiirendisse, kust saab mingi rahastuse, hulgaliselt vajalikke teadmisi ning mentori, kes aitab ideega edasi liikuda. Siis teeb vahepeal natuke ise ja läheb vajadusel järgmisse kiirendisse või programmi, et taotleda järgmine rahasüst, millega kaasneb taas mentori tugi. „See on päris pikk tee ja ühtepidi on see hea, et ta saab rahastust jaokaupa, sest see paneb kogu aeg mõtlema, mis on kõige olulisem samm, et järgmisele astmele jõuda. Rahast isegi väärtuslikum on saadav kompetents ja mentori tugi. Teisalt on süvatehnoloogias vaja korraga suuremat rahastust, et teha küllalt mahukaid ja kalleid rakendusuuringuid,“ räägib Roos. 

Üks summa kolmele või kolmekordne summa? 

Indrek Tulp märgib, et hästi tähtis on tuua nii kompetentsi kui ka vahendeid ka väljastpoolt. Just rahvusvahelistes koostööprojektides teineteist täiendades rikastame oma ökosüsteemi ning kolmekesi seljad kokku pannes saame võidud kolmekordistada selmet samu ressursse kolme peale jagada. Tema sõnul praegu ka valmistatakse ette ühiseid projektitaotlusi ning ta toob välja olulise nüansi koostöö ja konkureerimise teemas: isegi siis, kui näiteks TalTech ja RUK teevad erinevaid projekte erineva rahastusega, siis koostöös ja suheldes saame üksteist täiendada ja jõuame arendustega kaugemale. „Kui üks teeb tegevuse A, sinna ühendab teine targalt tegevuse B, siis saame oluliselt parema tulemuse kui kaks eraldiseisvat projekti, mis pärast tegemist maha kukuvad,“ selgitab ta. 

Agnes Roosi jaoks on läbimurde võti ühiselt startup’e toetava ökosüsteemi arendamine. Tema silmis on ülikoolid Eestis aru saamas, et selge spin-off’i strateegia on vajalik, et sellised ettevõtted saaksid üldse tekkida. „Varem on teadusmahukad tiimid pidanud maadlema läbirääkimistega, kuidas ja mis tingimustel nad saavad spin-off’i teha. Olukord pole veel ideaalne, aga arusaam on tekkinud,“ hindab Roos. 

Reinsalu lisab, et igas instituudis, uurimisrühmas või laboris võiks olla inimene, kes aeg-ajalt küsib „Kas see, mida sa praegu teed, võiks kuidagi olla seotud ettevõtlusega?“ „Konkreetsetest eeskujudest sõltub väga palju. Edumeelse ja avaralt mõtleva professori ümber, kes näeb õppe- ja teadustöö kõrval ka ettevõtluse poolt, koonduvad teised samasuguselt mõtlevad inimesed ja viivad seda kultuuri edasi,“ on Reinsalu veendunud. Nii teadlasena kui ettevõtjana töötanud Indrek Tulp ütleb kiiresti vahele, et kindlasti ei saa eeldada, et kõik teadlased peaksid tegema ettevõtlusprojekte. „Otsinguline, fundamentaalne blue-sky-teadus peab ka jääma ja seda ei tohi ära tappa!“ 

Rooski märgib, et tahaks ülikoolides näha tugevate hargetevõtete käivitajate motiveerimist. Teadusasutustes on inimestel tihtipeale valik, kas teha edasi tugevat teadust või hakata ettevõtet käivitama, mõlemat korraga teha ei saa. „Mulle tundub, et meie teadlastel on rohkem motivatsiooni teha teadust kui liikuda ärisse, ja seda enam on oluline, et neile, kes tahaks ärisse liikuda, need spin-off’id ka võimaldatakse. Sealt edasi saame meie oma ökosüsteemiga appi tulla,“ lubab Roos ja täpsustab Tehnopoli pakkumist: „Esiteks anname kompetentsi, kuidas üldse iduettevõtet luua, siis aitame kiirendites oma ideed paremaks formuleerida, esitame abistavaid küsimusi ja pakume mentorlust, seejärel aitame leida esimesed investorid ja laboriuuringutes tuleb juba Indrek oma rakendusuuringute keskusega appi.“ 

Kõikide võimaluste Eesti 

Indrek Tulp tõdeb nii enda kogemuse kui loetud kirjanduse põhjal, et eduka startup’i loomiseks on vaja vähemalt kolme inimtüüpi: esiteks arendaja või teadlane, kui räägime süvatehnoloogia startup’ist, teiseks operatiivjuht, kes oskab hästi meeskonda juhtida, ja kolmandaks müügimees. „Hargetevõtlust toetavas ökosüsteemis on ülitähtis, et suudaksime need inimesed omavahel kokku viia. Tüüpiline teadlane – ütlen seda ise ka teadlane olles ja näinud neid mitmeid – ei ole äriarendaja tüüp, need on hästi erinevad natuurid,“ räägib Indrek Tulp. 

Ühel meelel ollakse vajaduses kaardistada, kui palju spin-off’i potentsiaaliga uurimisgruppe või -teemasid hetkel ülikoolides on. „Ülikoolide suurim panus on kõige esimestes faasides, sest innovatsioonile paneb aluse tugev baasteadus ja see tuleb ülikoolidest,“ räägib Reinsalu ja arutleb edasi: „Küsimus on, kui palju alusteadusest, mida me täna ülikoolides teeme, võiks tuua tulevikus potentsiaalset innovatsiooni. Me võime teadust teha väga erinevates valdkondades, aga mitte igas valdkonnas ei teki süvatehnoloogiaettevõtteid.“ Tema sõnul oleks mõistlik leppida kokku 2–3 konkreetset valdkonda, kuhu rohkem fookust panna, et koostööle veelgi rohkem hoogu juurde anda.  

„Kui meil on mingi arusaam, mis ülikoolides tekkimas on, siis saame ka meie Tehnopolis nende tulekuks paremini valmis olla, samamoodi saab rakendusuuringute keskus juba paremini ette näha, milliseid vajadusi siin on,“ leiab Roos. Ta hoiatab, et kui unikaalsed vajadused tulevad lauale väga ootamatult, ei ole tugisüsteem piisavalt hästi valmistunud, tekivad tõrked ja kui ideel tõesti potentsiaali on, siis ta lahkub Eestist. 

Tulp nõustub: üks suur komistuskivi on industrialiseerimine ehk Eestis napib tootmise oskusteavet ja see on üks põhjuseid, miks jäädakse kännu taha kinni või minnakse Eestist ära. Just siin saab rakendusuuringute keskus veidi aidata. 

Indrek Tulp võtab hästi üldistatult kokku, mida Metroserdi rakendusuuringute keskus teeb: „TRL skaalal on ülikooli peamine prioriteet tasemed 1–4, ettevõte tahab tehnoloogia üle võtta alates seitsmendast tasemest ja viib edasi üheksandani. Seal vahel on klassikaline auk, kus idee on piloteerimiseks küps, kuid turu jaoks toores. Seda auku püüame meie täita.“ Ta toob näiteks biorafineerimise: uude keskusesse pannakse üles 50-, 500- ja 5000-liitrised tünnid tootmise skaleeritavuse piloteerimiseks. „Ülikoolid ei hakka sellist piloteerimise võimalust mitte kunagi pakkuma. See ei ole ka ülikoolide ülesanne. Aga ülikooli poolt tuleb see, MIDA me hakkame skaleerima. Ma väga loodan, et loome lisavõimalusi nendele teadlasetüüpidele, kes tahaks olla rohkem rakendusuuringute või probleemilahenduse suunitlusega ja muidu läheksid välismaale või hoopis IT-sektorisse,“ räägib Tulp. 

Kristo Reinsalu toob ka siin välja koostöö väärtuse: „Eesti ettevõtteid ja ülikoole on pannud koostööd tegema tõuge väljastpoolt. Kui oleme keskendunud sellele, et kusagilt on võimalik mingi raha tuua, siis saame kõik sõbraks, kuid siseriiklikult ikka kakleme. Aga kui suudaksime ka riigi sees defineerida midagi, mis meid ühendab ja tooks meid ühise eesmärgi nimel tegutsema?“ Indrek Tulp: „Et kui teadlasel on idee, siis leiab ta Agnese juurest vahendid ja spin-off’ile juhtimisstruktuurid, ja kui on vaja hakata MVP-d skaleerima, siis tuleb minu juurde?“ Agnes Roos: „Mina seda ideaalis täpselt niimoodi näengi!“ 

Vestluse lõpetab aga Tulbi märkus, et lisaks ülikoolidele, teadusparkidele, teadustulemuste rakendamise piloteerimisvõimalusele ja rahastajatele on tehtes veel üks väga oluline liidetav: inimkapital. „Raha veel leiad, aga häid ja tarku inimesi on kõige raskem leida. Peame seljad kokku panema ja töötama selle nimel, et noorte jaoks oleksid need valdkonnad, arendused, ülikoolid, ettevõtted, sidusorganisatsioonid atraktiivsed,“ ütleb Tulp. 

Artikkel ilmus esmakordselt Tallinna Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu juunis 2024.