24. aprillil asus Tallinna Tehnikaülikooli ettevõtusprorektorina tööle Erik Puura. Oma Facebooki lehel kirjutas ta nii: “Kummalisel kombel ei ole ma sellest ajast, kui 1999. aastal Rootsist tehnikadoktori kraadiga Eestisse tagasi pöördusin, kordagi tööd otsinud. Mind lihtsalt on värvatud, olen erinevate pakkumuste hulgast valinud sisetunde järgi sobivaid ja pole kunagi pidanud kahetsema. Järelikult tehnikadoktori kraad on ikka seda väärt.”
Milliste mõtete, plaanide või ideaalidega võtsite vastu Tallinna Tehnikaülikooli ettevõtlusprorektori koha ja kuhu tahate ülikooli selles valdkonnas tüürida?
Kasvasin üles Mustamäel, aga Tallinna Tehnikaülikool oli minu jaoks avastamata maailm. Pärast 1982. aastal Tartusse õppima asumist olin külastanud tehnikaülikooli ehk umbes paarkümmekond korda, seda mitmesugustel üritustel ja kohtumistel. Aastatel 2003–2012 arendasin ja juhtisin Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituuti ning 2012–2022 olin arendusprorektor. Lahkusin sellest ametist pärast kümneaastast tööd tunnetusega, et samas asutuses juhtival kohal töötamise piirmäär ongi kusagil 7–10 aastat. Pärast aastast eemalolekut juhtimisest hakkas aga tekkima arusaam, et mul peaks olema veel üks väljakutseid nõudev töökoht. Rektor Tiit Landi telefonikõne koos ettepanekuga prorektoriks saamise teemal vestelda oli selles mõttes märgilise ajastusega. Oma olemuselt olen aga pragmaatik, mitte idealist. Igal tööl peavad olema tulemused ning aeg peab tulemuste saavutamiseks olema võimalikult mõistlikult kulutatud.
Tüürimisega on lugu nii, et esialgu veel kohtun ja räägin inimestega nii ülikoolis kui ka väljaspool, suve lõpuks tulen välja juba konkreetse plaaniga. Minu tegevusväli hõlmab nelja valdkonda: ettevõtluskoostöö, teaduspõhine uusettevõtlus, üliõpilasettevõtlus kui praktilise õppe vorm ning ettevõtliku ülikooli maine kujundamine. Need kõik on omavahel seotud, seega tuleb koos akadeemiliste töötajate, tugiüksuste ja välispartneritega plaanida kõige efektiivsemaid tegevusi.
Mille poolest Tehnikaülikooli juhtimine võiks erineda Tartu Ülikooli juhtimisest?
Tööle asudes kõlas üks mu esimesi küsimusi selliselt: kas just Tallinna Tehnikaülikool on see üks, ainus ja peamine ülikool, mille põhieesmärk on kaasa aidata Eesti ettevõtluse arengule ja majanduskasvule? Tunnistan, et ma ei saanud sellele küsimusele väga selget vastust. Parim vastus on ehk kirja pandud praeguses arengukavas: tõdetakse, et tegemist on Eesti kõige uuendusmeelsema ja ettevõtlikuma ülikooliga ning teadusülikoolina on teadus, õpe, innovatsioon ning ühiskonda panustamine võrdselt väärtustatud, tasakaalustatud ja seotud.
Esimeste töönädalate jooksul olen aru saanud, et ülikooli neli teaduskonda on kõik väga omanäolised, erinevate vajaduste ja võimalustega, samas peab uuendusmeelsus tähendama ka väga tõsist ülikooliülest koostööd. Just see loob piiramatult uusi võimalusi. Olen õppinud juba ka seda, et lisaks teaduskondadele ei tohi kunagi unustada Eesti Mereakadeemiat. Suures osas aga on ülikoolide üldine juhtimispilt samalaadne.
Üks oluline teema veel. Ülikooli arengukava ja sellega seonduvad strateegiad võiksid olla pikemad kui mõni aasta. See võimaldaks tugevamini eristada kõige olulisemaid arengusuundi. Näiteks kui ülikooli eesmärgiks on teenida oluliselt suuremat tulu intellektuaalomandi loomisest, kaitsest ja kommertsialiseerimisest, viivad praegused sammud võimalike tulemusteni mitte varem kui 5–10 aasta pärast. Ka teistel teemadel on pikaajalisemate eesmärkide püstitamine kindlam ja tõhusam.
Mis tüüpi juht olete?
Kõigepealt, mind huvitab alati suurem pilt. Mingit teemat analüüsides püüan seda positsioneerida võimalikult laia konteksti. Siin, tundub, aitab kaasa ka minu keemiatehnika doktori haridus, minu erialaks oli keeruliste hüdrogeokeemiliste keskkonnasüsteemide modelleerimine. Olen püüdnud kasutada erinevate aruteluteemade puhul olulisuse skaalat ning tõdenud, et väga sageli kulutatakse väiksema olulisusega teemadele palju rohkem aega kui olulisematele. Kolmandaks, olen tähtaegade ja kellaaegade suhtes täpne. Kunagi tuvastasin, et on kolme liiki inimesi: ühed, kes teevad oma töö varakult varem valmis, teised, kelle jaoks tähtaeg on parim motivaator (kuid sageli on enne tähtaega stressis) ja kolmandad, kes ei pea tähtaegadest kinni. Olen ise olnud teise kategooria inimene, kuid viimasel ajal avastanud, et osaliselt nihkun esimese poole.
Võin veel lisada, et mõtlen käigud ja kombinatsioonid ette, mis tähendab, et mulle meeldib ka malet mängida. Eriliselt olen otsustuskiirust treeninud üheminutiliste välkpartiidega, see on ikka päris hea tunne, kui minutiga teha 60 korralikku käiku ja siis ka vastane matistada. Seda juhtimisse üle kandes saame kiire otsustamise ja tulemuste nimel tegutsemise.
Kas mingid konkreetsed plaanid ka juba koidavad?
Praegu, kui vastuseid annan, on mu neljanda töönädala algus. Vaatame koos ettevõtluskoostöö meeskonnaga üle ülikooli strateegiliste partnerite nimekirja ning plaanime partnerluskohtumisi. Arutame, kuidas suurendada teadlikkust intellektuaalomandist ja tutvustada parimaid praktikaid, samas vajab iga teaduskond siin erisugust lähenemist. Annan oma panuse ülikooli rohestrateegia koostamisse, just roheleppega seonduvatel teemadel on ka ettevõtluskoostöö võimalused väga suured. Kohtun ülikooliväliste partneritega teemal, kuidas kõige efektiivsemalt korraldada ettevõtliku ülikooli mainekujundust.
Olen kahjuks pidanud juba loobuma väga mitmest kutsest kutsetest erinevatele põnevatele üritustele, sest vooluga kaasa sõites ei jääks üldse aega sisulistele tegevustele. Viimaste all pean silmas just arutelusid dekaanide, instituutide juhtide ja uurimisrühmade juhtidega, kohtumisi ülikooliväliste partneritega ning tööarutelusid ettevõtlusosakonna meeskonna liikmetega.
Tundub, et kõigil toimub kaasajooks aja kiire vooluga. Suurim kunst on siin teha valikuid, kuidas aega võimalikult efektiivselt kasutada.
Ja lõpuks, kes siis ülikoolide võidujooksus peale jääb, Tallinn või Tartu?
See küsimus käib ilmselt korvpalli või mõne teise spordiala kohta. Ülikoolide roll ühiskonnas on targa ja konkurentsivõimelise riigi arengule kaasa aitamine õppetöö, teadustöö ja koostöö kaudu nii ettevõtetega ja avaliku sektoriga kui ka omavahel. Loomulikult peab olema eluterve konkurents, aga ka palju koostööd. Kui vaatame ülikoolide uurimisrühmi, siis temaatilisi kattumisi teadustöö, teadmiste ja oskuste osas on ülikoolide vahel ikkagi suhteliselt vähe. Ja mis kõige huvitavam – paljudel juhtudel teevad need eri ülikoolide uurimisrühmad ka sisulist koostööd. Jagelemist põhjustab aga see, et rahadele, mida riik mitmesuguste meetmete kaudu ülikoolidele konkureerimiseks välja pakub, on niivõrd palju tahtjaid, et mõne meetme puhul jätkub raha vaid väga vähestele. Täiesti selgelt jäävad praegu n-ö joone alla paljud head teadus- ja arendusprojektid.
Kui aga vaadata ettevõtluskoostöö võimalusi, siis need on iga ülikooli enda kätes. Ning üks peamisi arenguvõimalusi on rahvusvaheline koostöö. Tallinna Tehnikaülikooli osalus EuroTeQi konsortsiumis ning otsesidemed paljude välisülikoolidega pakuvad väga palju võimalusi.
Sulev Olli kirjutatud artikkel ilmus esmakordselt Tallinna Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu juunis 2023.
