Ravimijääkide sattumine keskkonda on tõsine, sageli alahinnatud ja kasvav probleem, mis ohustab meie veekogusid, mereelustikku ja lõpuks ka inimeste tervist. Tallinna Tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi keskkonnatehnoloogia teaduslabori juhataja Sergei Preis selgitab, kuidas ravimijäägid loodusesse satuvad, millised on nende mõjud ja millised lahendused võiksid olukorda parandada.

Inimeste tarbitud ravimid, mis on mõeldud meie tervise parandamiseks, võivad hiljem kujutada endast ohtu keskkonnale. “Sõltuvalt ravimi iseloomust, eritub inimese kehast kuni 99,9 protsenti tarbitud ravimist kanalisatsiooni,” tõdeb Preis. 

Osa ravimitest küll seedivad inimorganismis, eritudes metaboliitide kujul ehk muudetud struktuuriga produktidena, kuid Preis hoiatab, et kõige ohtlikumad antibiootikumid, hormoonid, psühhotroopsed ja valuvaigistid eralduvad inimorganismist puutumatu kujul.

Ravimid võivad muuta kalade sugu

Ravimijääkide mõju keskkonnale on ulatuslik ja pikaajaline. Preis selgitab, et ravimijäägid kogunevad veekogudesse, kus nad võivad isegi madalates kontsentratsioonides oluliselt mõjutada vee-elustikku. Näiteks on leitud, et hormoonide väga väikesed kogused muudavad meessoost kalad naissoost kaladeks.

“Balti meres Saksamaa ranniku lähedal tuvastati hormooni 17-etünüülestradiool kontsentratsioonis 17 nanogrammi liitris, kuid katsed näitavad, et juba 0,1 nanogrammi liitris põhjustab kalade sugulise arengu häireid,” toob Preis näite.

Kalades kogunevad kõige sagedamini rasvlahustuvad ained, sealhulgas antibiootikumid ja hormoonid. “See mõjutab kalade tervist, paljunemist ja käitumist ning võib lõpuks jõuda ka inimeste toidulauale,” hoiatab Preis.

Kuna paljude ravimite ajalugu ei ületa sadat aastat, siis pakub Preis, et teadus teab vaid spekulatiivselt, milline on pikaajaline mõju. Siiski võib arvata, et järvedes, jõgedes ja rannikumere vööndites suureneb aja jooksul bioloogiliselt stabiilsete ainete kontsentratsioon, luues muutusi mikro- ja makroflooras ning loomastikus, vähendades keskkonna tootlikkust ja seeläbi inimeste toiduga varustatust.

“Võime silmitsi seista tõsiasjaga, et veekeskkond, mida inimesed traditsiooniliselt toidu ja mõne muu materjali hankimiseks kasutavad, lakkab täitmast oma ülesandeid – algul asenduvad tavapärast sorti kalad teiste, vähem kapriissete kaladega, mis on vähem toitainerikkaid või maitsvaid ka nende hilisema kadumisega.”

Preis selgitab, et veekeskkonna muutunud hormonaalne taust võib põhjustada veeorganismide viljatust ja/või nende kehaehituse deformatsioone. Veealadele kogunevad antibiootikumid tekitavad nende antibiootikumide toimele resistentseid mikroorganisme, millest osa võib osutuda patogeenseteks. “See tähendab, et tekivad haigused, mida ei saa ravida inimestele kättesaadavate antibiootikumidega. Psühhotroopsed ravimid muudavad veeorganismide käitumist, muutes nad oma elu säilitamisel abituks,” hoiatab ta.

Tuleb arvestada ka sellega, et jõe-, järve- ja merekalade püügi asendamine tehistingimustes kasvatamisega piiratud ruumis ja populatsiooni ülerahvastatuses on omad miinused, nagu näiteks kalade massiline suremine nakkushaigustesse. “See nõuab omakorda antibiootikumide kasutamist kalade raviks ja infektsioonide tekke vältimiseks. Selliste tehnoloogiliste meetodite tõttu kannatab juba selliste kalade kvaliteet.”

Mida teha, et ravimijäägid ei jõuaks meie toidulauale?

Preis kinnitab, et ravimijäägid jõuavad kindlasti inimeste toidulauale, kuigi kogused sõltuvad tarbitavast kalast ja selle elukeskkonnast. “Rasvlahustuvad ained, nagu antibiootikumid ja hormoonid, akumuleeruvad kalade kudedesse. Kuigi kontsentratsioonid võivad olla mikroskoopilised, võivad need pikema aja jooksul põhjustada tõsiseid tagajärgi,” hoiatab Preis.

Tavainimesed saavad ravimijääkide vähendamiseks teha lihtsaid, kuid olulisi samme. „Ravimeid ei tohi kunagi visata tualetti või prügikasti,“ rõhutab Preis. „Jääkide kõrvaldamiseks tuleks need viia apteekidesse või spetsiaalsetesse kogumiskohtadesse.“

Lisaks peaksime järgima arsti juhiseid ja vältima ravimite ületarbimist. „Oluline on, et inimesed oleksid teadlikud ravimijääkide probleemist ja võtaksid vastutust nende õige kõrvaldamise eest,“ lisab Preis.

Kas puhastusseadmed suudavad ravimijääke kinni püüda?

Hetkel kasutusel olevad reoveepuhastussüsteemid suudavad eemaldada lahustunud saasteaineid, kuid ravimijääkidega jäävad need hätta. “Reovee puhastamine põhineb bioloogilistel protsessidel, kus bakterid tarbivad saasteaineid toiduna,” räägib Preis. Kuid paljud ravimid, sealhulgas eelmainitud antibiootikumid ja hormoonid, jäävad bioloogilises puhastuses puutumata.

Kui rääkida Eesti reoveepuhastussüsteemidest, siis nimetab Preis olukorda üldiselt ebarahuldavaks. 

Reoveepuhastuse süsteem töötab tavaliselt kahes etapis: esmalt toimub mehhaaniline puhastus (primaarpuhastus), kus eemaldatakse veest suuremad osakesed ja mõnikord ka väiksemad osakesed spetsiaalsete kemikaalide abil. Seejärel toimub bioloogiline puhastus (sekundaarpuhastus), kus bakterid ja muud mikroorganismid lagundavad vees lahustunud saasteained, muutes need jääkmudaks. 

See muda eraldatakse ning kombineeritakse mehhaanilise puhastuse jääkidega, mida hiljem töödeldakse hapnikuvabas keskkonnas, et toota biogaasi ja stabiliseeritud setteid. Puhastatud vesi suunatakse loodusesse, kuna seda peetakse piisavalt puhtaks.

Euroopa Liidu värsked direktiivid nõuavad aga täiendava tertsiaarse puhastuse rakendamist, et eemaldada reoveest mikrosaasteained ja elusorganismid. “See on samm õiges suunas, kuid tehnoloogiliste lahenduste rakendamine nõuab suuri investeeringuid ja arendustegevust,” lisab Preis.

Ta selgitab, et mõned ravimid on sel teel bakteriaalsetes metabolismi protsessides hävitatud. “Kuid mitte kõik: bioloogiliselt töödeldud vetes leitakse kümneid ravimeid erinevates kontsentratsioonides, millede hulgas kõige ohtlikumad on hormoonid ja antibiootikumid. viimased läbivad heitvee bioloogilise puhastust puutumatu, naturaalsete ja sünteetiliste hormoone tuleb välja isegi rohkem, kui tuleb koos reoveega, sest bakterid samuti eraldavad hormoone.”

Preis kirjeldab, et ravimite jääke biopuhastatud reovetes nimetatakse mikrosaasteaineteks, mis nende madalate kontsentratsioonidega on äärmiselt ohtlikud, kuna väikestes kontsentratsioonides võivad need muutuda ohtlikuks: “Need võivad isegi häirida inimeste ja loomade paljunemis- ja arenemisprotsesse.

Võimalik, aga kulukas lõbu!

Kuigi ravimijääkide eemaldamine reoveest on tehniliselt võimalik, on see kulukas. “Näiteks oksüdeerivad tugevad keemilised ained ravimijääke, kuid see on väga kallis protsess, kuna lisaks ravimijääkidele tuleb oksüdeerida ka palju muid aineid,” selgitab Preis.

Kuigi tegemist on globaalse probleemiga tõdeb Preis, et kahjuks oleme Eestis uutes lahenduses oleme maha jäänud. Ta toob siinkohal näite, et jäätmevaba tehnoloogia üks suund on kasutada inimjäätmeid, eriti uriini, väetiste tootmiseks. Uriin sisaldab kõiki vajalikke toitaineid ja on lõputu ning taastuv ressurss seni, kuni inimesi on. 

Siiski on uriini otsesel kasutamisel väetisena mõned takistused, nagu kõrge veesisaldus, soolsus ja ravimijäägid. Šveitsis, Rootsis ja Soomes tehtud labori- ja katsed on näidanud, et uriini põhjal väetiste tootmine on elujõuline alternatiiv imporditud mineraalväetistele. Lisaks aitab see meetod eemaldada ravimijääke, kuna uriin moodustab vaid väikese osa kogu reovee mahust, kuid selle puhastamine võib oluliselt vähendada mikroreostust.

“Kahjuks tegelevad Eestis selle probleemiga vaid kolm inimest puhtalt entusiasmist ja uurimistööl on minimaalne toetus, kuigi siinne KIEL-tehnoloogia kasutamine võiks olla kõige tõhusam meetod toorainete ravimijääkidest puhastamiseks. Samuti on olemas eksperimentaalselt testitud KIEL-i energiatõhusust mitmekordistav tehnoloogiline meetod, millest kolleegid teistest Euroopa riikidest ei tea.” Preis toonitab, et seda võimalust võiks kasutada, et jõuda konkurentidest ette, kuid kahjuks seda ei tehta. 

KIEL-tehnoloogia on võti helgemasse tulevikku?

“KIEL-tehnoloogia on energiatõhusaim meetod, mis võimaldab oksüdeerida sihtaineid selektiivselt ja kuluefektiivselt,” räägib Preis. Ta lisab, et see võib avada uusi võimalusi ravimijääkide probleemiga tegelemiseks.

Ravimijääkide probleem on globaalne ja selle lahendamine vajab riikidevahelist koostööd. „Euroopa Liidu direktiivid on oluline samm õiges suunas, kuid nende rakendamine nõuab märkimisväärseid investeeringuid puhastustehnoloogiatesse ja teadusuuringutesse,“ rõhutab Preis.

KIEL-tehnoloogia arendamine annab Preisi sõnul lootust, et ravimijääkide probleemiga saab hakkama. „Küsimus on vaid selles, kas see juhtub lähiaastatel või sajandi pärast,“ lisab ta.

Ravimijääkide keskkonda sattumine on tõsine probleem, mis vajab kiiret tähelepanu. „Kõige olulisem on mõista, et probleem on olemas ja see süveneb pidevalt. Seda tuleb lahendada nii kohaliku kui ka rahvusvahelise koostöö kaudu,“ ütleb Preis.

Inimeste teadlikkus ja vastutustunne ravimijääkide vähendamisel võib mängida olulist rolli. Samuti on vaja investeeringuid ja uuenduslikke lahendusi, nagu KIEL-tehnoloogia, et tagada puhtam ja ohutum keskkond tulevastele põlvedele.