„Digitaliseerimise puhul ei ole enam piire, et mida saab ja mida ei saa teha. Tehnoloogia on muutunud nii targaks, et selle mõistmine eeldab meilt üha enam teadmisi,“ kirjutab TalTechi magistrikava digimuutused ettevõttes tudeng Kristo Timberg.

Kas saaksime hakkama ilma digitaliseerimise hullumeelsuseta ja teeksime asju mõistlikult? Vastus on, et saaksime küll, paneme paberile kirja, teeme koosolekuid, suhtleme ja tegelikult saame hakkama.

Tõele au andes – oskus asju ilma arvutite ja digita teha on lausa kriitiliselt hädavajalik. Kui toimuvad küberrünnakud, tekivad kriisid või teele satuvad muud ootamatud probleemid, on käsitsi juhtimine tihtipeale ainuvõimalik tee kiiresti end uppumisest päästa. See ei tohiks aga olla esimene valik ja veel vähem tohiks see olla ettekääne digitaliseerimisest hoidumiseks.

Olgugi et võistlusteks harjutamisel valmistutakse matšiks korralikult ette, tulevad meeskonna ettevalmistuse tasemele vaatamata ühel hetkel paratamatult platsile konkurendid – „need teised“, kes kogu kava vussi keeravad. Sõltumata sellest, mida me teeme või tahaksime teha, pannakse konkurentsikeskkonnas paika, kui kõrgel on latt ja milleks peab olema võimeline, et lati alt läbi ei joostaks. Sealjuures tõstetakse latti koguaeg üha kõrgemale. Sama asi on digitaliseerimisega.

Me võime ju ennast petta ja mõelda, et „minu kliendid digitaliseerimisest ei hooli“ ning keskenduda selle asemel hoopis tugevale kliendisuhtele – aga vähemalt kapitalistlikus majandusmudelis taandub võrrand kliendisuhte kõrval lõpuks ikkagi lihtsale matemaatikale. Kui ettevõtja suudab oma toote omahinda arvutada sendi täpsusega, samas kui konkurendid teevad seda euro täpsusega, saab ta pikas perspektiivis alati pakkuda madalamat hinda väiksema riskiga. Sama analoogiat võib rakendada nii kliendikogemuse loomisele, kvaliteedile, otsuste tegemise kiirusele kui ka pea igale muule aspektile.

Loe pikemalt Tallinna Tehnikaülikooli portaalist Trialoog.