Kaugelt kosmosest, Krabi udukogust jõudis maale kõrgeim registreeritud gammakiirguse purse, kuid teadlaste sõnul inimestele ohtu ei ole.
Krabi udukogu on maast tuhandete valgusaastate kaugusel asuv supernoova jäänuk. See tähendab, et kunagi asus seal täht, mis supernoovana plahvatas. Nüüd jõuab plahvatusest jäänud kiirgus meile. Muide, plahvatus ise toimus umbes seitse ja pool tuhat aastat tagasi.
Valgus sellest plahvatusest jõudis maale aastal 1054, särades Maa öötaevas ühe lisatähena. Nüüd on meieni jõudnud ka koletu hulk gammakiirgust, mis samast udukogust pärineb. Teadlased mõõtsid kiirguse tugevuseks ühel hetkel 100 teraelektronvolti, mis on umbes 10 korda rohkem, kui Cernis asuv suur osakeste põrguti genereerida suudab.
Tallinna Tehnikaülikooli loodusteaduskonna küberneetika instituudi füüsika osakonna dotsendi Vladislav Pustõnski sõnul ei ole see maal elavatele inimestele hoolimata oma tugevusest sugugi ohtlik. Kosmilised kiirgusallikad asuvad ülikaugel, seega vaatamata nende võimsusele langeb maa atmosfäärile siiski väga vähe kiirgust, mis inimesele, ega siinsele elektroonikale, ohtlik ei ole, kuna lisaks kaitseb meid ka maa atmosfäär.
“Ta on peaaegu läbipaistmatu gammakiirguse jaoks, mis neeldub atmosfääris peaaegu täielikult (sel põhjusel teostatakse vaatlusi spektraalses gammapiirkonnas kosmoseteleskoopide abil: maapealne gammateleskoop oleks peaaegu pime; ja saaks vaadelda vaid efekte, mida tekitavad gammakvandid atmosfääris),” räägib Pustõnski Geeniusele.
Olukord on veidi teine kosmoses, kus gammakiirgus võib mitmel moel ohtlikuks muutuda, kuna seal puudub kaitsev atmosfäär. “Kõrge energiaga kiirguse osakesed võivad kahjustada tehiskaaslaste elektroonikat ja suurendada radiatsioonitaset kosmoselaevade ja -jaamade pardal. Kuigi tuleb ikka mainida, et elektroonikat kahjustavad peamiselt laetud osakesed ja mitte gammakvandid (aga gammakvandid võivad tekitada sekundaarsete osakeste voogu, kui nad põrkuvad kokku kosmoseaparaadi seintega),” räägib teadlane.
Radiatsioonitase Maa orbiidil on peamiselt määratud Päikese poolt genereeritud prootonitega ja elektronidega, kaugemate kosmoseobjektide poolt tekitatud radiatsioon on märgatavalt nõrgem: Päike on ju palju lähemal. Samas peaksime me muretsema hakkama siis, kui siin samas lähedal, ehk mõne valgusaasta kaugusel mingi noova plahvataks.
“Äärmiselt kõrge plahvatuse energia ja vastavalt väga intensiivne gammakiirguse voog võib osutuda tõesti ohtlikuks Maa jaoks. Ta võib rikkuda osoonikihi, mis kaitseb meid Päikese UV-kiirguse eest ja jõuda isegi maapinnani läbi atmosfääri, suurendades radiatsiooni taset Maal. On hüpoteese, et sellised katastroofilised sündmused võisid aset leida Maa ajaloos sadu miljoneid aastat tagasi,” sõnab Pustõnski.
