Metaversum teeb andmekaitsjad ja juristid nõutuks? “See ei pruugi nii olla, kui järgime ka tehismaailmas õigusriiklust – mis on keelatud reaalses maailmas, peaks olema keelatud ka virtuaalmaailmas,” tõdeb Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi direktor Tanel Kerikmäe.
Metaversum on püsiva iseloomuga 3D-universumi kontseptsioon, mis ühendab mitu erinevat virtuaalset ruumi. Kuigi Facebooki asutaja Mark Zuckerbergi visioon ei ole veel kaugeltki realiseerunud, on metaversumi elemendid olemas – juba leidub mitmeid platvorme, mis võimaldavad kasutajatel 3D-ruumides koos töötada, kohtuda ja suhelda.
See aga tekitab küsimuse reeglitest ja hulgaliselt rohkem turule paiskuva andmehulga õiguslikust kaitsest. Citibanki arvates on metaversum aastal 2030 väärt juba 13 triljonit dollarit, mis IMFi hiljutise arvutuste põhjal moodustab praeguse maailmamajanduse mahust pea kümnendiku.
Kuivõrd Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut teeb tihedat koostööd uute tehnoloogiatega tegelevate tippteadlastega, kutsuti Kerikmäe hiljuti külalisprofessoriks Aasia kõrgeima ranking’uga teaduskeskusesse – Singapuri Rahvusülikooli. Ühtlasi sai ta esimese välismaalasena TRAIL-i (tehnoloogia, robootika, tehisintellekti ja õiguse tippkeskuse) liikmeks ja osaleb Meta rahastatud metaversumi uurimisgrupis koos Singapuri õigusteadlastega.
Õiguslik regulatsioon ei saa puududa
Nii kogunes 20. septembril 2022 Singapuri enam kui kakssada valdkonna ärijuhti, õiguspraktikut, teadlast ja poliitikakujundajat, et arutada ja jagada vaatenurki privaatsuse ja andmekaitse, intellektuaalomandi, kriminaalvastutuse ja seaduste valiku teemadel metaversumis.
Konverentsil rääkis Kerikmäe just mittedefineeritud tehnoloogiate reguleerimise võimalikkusest ja virtuaalreaalsuse normidega raamistamise paradoksidest, millele pööratakse paraku liiga vähe tähelepanu.
“See, et turg paneb valusate kogemuste kaudu uued normid paika, ei tohiks olla peamine strateegia. Metaversumi tekkestaadiumis on selge, et regulatsiooni on vaja, kuivõrd uus turg vajab tunnustatud maksesüsteemi, mille traditsioonilistesse raamidesse NFT tehnoloogia ei sobitu,” tõi Kerikmäe näite, mille ta Singapuri kõrgetasemelistel konverentsil üles tõstis.
Mitte ainult igavleva rikka mängukast
Kerikmäe sõnul seisnebki põhiprobleem selles, et virtuaalreaalsuse arendajad soosivad eneseregulatsiooni, samas kui riigid kaitsevad oma kodanike andmete leket ja tarbijad oma andmete omanikuõigust.
“Rahvusvaheliselt norme luua on erinevate ideoloogiate tõttu võimatu – võtame näiteks kas või Euroopa Liit versus Hiina, rääkimata ka Venemaast. Kui eeldada, et metaversum on ainult igavleva krüptorikka mängukast, kes ostab endale LaCoste NFT tooteid, siis me eksime. Ka sõjategevus on paljuski mõjutatav virtuaalsete mõjurite Twitteri, TikToki, FB ja teiste platvormide kaudu, mida Ukraina on palju võimsamalt kasutanud. Kahjuks ei saa sõjategevus täies mahus internetti kolida,” nendib Kerikmäe.
Samas esineb potentsiaalne oht monopoli tekkeks, kui metaversumi teenused koonduvad väheste tehnoloogiahiidude kätte, kellel on ressursse. Nii investeeris Meta 2021. aastal väidetavalt 10 ja sel aastal juba 80 miljardit dollarit, kuigi avalikkuse ees toetab ta ideed, et metaversum ei tohi kuuluda vaid tehnohiidudele.
Turg on juba vähemalt osaliselt olemas – selle üheks ilmekaks näiteks on tehing, millega Curzio Research Inc omandas viie miljoni dollari eest 19 kommertskinnisvaraobjekti keskkonnas TCG World, kes omab 800 ruutkilomeetrit virtuaalpinda.
Kui paljud ehk naeravad virtuaalse kinnisvara kui kontseptsiooni üle, siis tuleb Kerikmäe hinnangul arvestada sellega, et kuigi tarbija peab toituma ikkagi päriselus, siis pole praegu selge, millised eluvaldkonnad ja teenused “pääseksid” täielikult virtuaalkeskkondadest.
Viie aasta pärast on uue generatsiooni tarbijad väidetavalt keskmiselt viis tundi metaversumis ja kasvava turu tingimustes on oodata ka küberkuriteo mõiste olulist laienemist.
Eesti võiks olla diskussiooni vedaja
Kerikmäe sõnul on regioonidest Euroopa Liit enim valmis uute virtuaalreaalsusega kaasnevate (sh mitmekordistuva biomeetriliste andmete) kasutusprobleemidega tegelema, kuivõrd peagi võetakse vastu uued riigiülesed digiühiskonda reguleerivad aktid, mis seovad ka EL-i ettevõtete äripartnereid väljaspool Euroopat.
Parim lahedus, mis paljudele traditsioonilistele õigusharudele metaversumis nn väljakutseid esitab (privaatsus, andmete müük, intellektuaalne omand, karistusõigus jne), on teenuste ja toodete standardiseerimine, samuti hoida ära kartellikokkulepped tehnohiidude vahel ning senisest veelgi enam jälgida andmetöötlejate tegevuse õiguspärasust.
“Eesti kui digitaalse ühiskonna lipulaev võiks selles diskussioonis olla pigem vedaja rollis,” julgustab Kerikmäe Eesti valitsust ja eksperte juhtrolli haarama.
