TalTechi vanemteadur Mairo Leier nendib, et tänapäevase sõjapidamise üks märksõna on kübersõda. Sellega seoses on üles kerkinud nii mõnedki eetilised aspektid ning tehnoloogia ja tehisintellektiga seotud küsimused. 

Kas otsustaja peaks olema tehisintellekt või siiski inimene?

Leieri sõnul  arutletakse asjaomastes ringkondades palju selle üle, et kui tehisintellekt ehk AI tuvastab mingi potentsiaalselt ohtliku objekti, siis kes on see – kas AI või inimene –, kes otsustab, kas ja millal võib nii-öelda päästikule vajutada või midagi ette võtta. 

Seni AI-d siiski otsuse langetamiseni lubatud ei ole – AI võib aidata inimesel objekte tuvastada, jälgida, sihtmärkide asukohta kohendada, kuid lõpliku tegevuskava paneb paika ja otsuse teeb inimene AI taga. Kas ja millal võiks aga otsustajaks olla tehisintellekt?  

Teine arutluskoht on, kus hoida ja mil moel jagada kogutud andmeid. “Kui räägime andmetest, mida kogutakse praegu näiteks Ukraina sõjaväljadel, siis missugused on sõjaaja reeglid ja eetikanormid, millele toetudes neid jagada,” viitab Leier. Ta selgitab, et sõjaseisukorras ei saa andmeid riigist välja saata või on see keeruline protsess. See omakorda aga teeb partneritel andmete kasutamise näiteks AI treenimiseks keerulisemaks. 

Leier avaldab, et TalTechi arvutisüsteemide instituudi teadlased teevad tehisintellekti rakendamisel koostööd Ukraina Rahvusliku Tehnikaülikooliga. Nii mõnelgi korral ongi kerkinud üles mure, kuidas saaksid ukrainlased jagada sõjakoldest kogutud andmeid teadlastele vajalikul kujul. Tsiviilandmete jagamisega on lihtsam, kuna selleks on olemas kõigile kättesaadavad andmebaasid. 

Tarkadest liftidest lahinguväljal tegutseva tehisintellektini

Veel mõneteise aasta eest tundusid nutikad, ise mõtlevad tehnoloogiad ulmelisena. Nüüdseks oleme piltlikult öeldes jõudnud nutikatest liftidest sõjakolletes tegutsevate tarkade lahendusteni. Missugused on nende sarnasused ja erinevused?

“Tarkade tehnoloogiatega alustasime tõepoolest inimeste tuvastamise ja nende arvu loendamisega mingis väga konkreetses keskkonnas, näiteks liftis,” räägib Leier ja lisab, et see on vaid üks näitlik rakendus paljude võimalike seast. “Arvan, et praegune AI areng ning selle kasutuselevõtt, sealhulgas sõjaväljal, on loomulik areng,” ütleb ta. 

Leier selgitab, et praegu arendatakse väga palju uusi tehnoloogiaid välja igapäevaelus maapinnal liikuvate sõidukite jaoks, kuid natukene kohandades ja edasi arendades on need rakendatavad ka õhus, näiteks droonidel. Samad tehnoloogiad, mida kasutatakse tavakasutajate seadmetel erinevate objektide tuvastamiseks, on järjest rohkem pandud toimima ka sõjatööstuse jaoks.

“Sõjatööstuse jaoks on igapäevaelus kasutatavad tehnoloogiad justkui poolvalmis lahendused, mida saab kasutada erinevatel eesmärkidel. Näiteks saab võtta mõne tavaelus objekte tuvastada ja/või jälitada oskava drooni, seda pisut modifitseerida ja seejärel on võimalik drooni kasutada ka sõjaliste objektide tuvastamiseks,” täpsustab Leier. Sarnaselt kasutatakse ka näiteks DJI droone, mille tarkvara on kolmas osapool modifitseerinud. 

Muidugi tekib seejuures erinevaid probleeme: kuna masinõppemudelite rakendamine on üsna lihtne, ei pruugi tavaelus kasutamiseks mõeldud tehnoloogia olla igas olukorras vajalikul määral täpne ja töökindel. Kui olud on tavalisest keerulisemad, näiteks on nähtavus halb, seadmel puudub korralik side, mõni sensor on viga saanud või määrdunud, siis ei suuda droon oma ülesannet korralikult täita – kõige sellega tuleb arendajatel tegeleda, et tehnoloogia sõjaväljale sobilikuks muuta. 

Lisaks tehakse sõjanduse tarbeks ka n-ö sensorfusionit ehk kombineeritakse rohkem kui ühe sensori andmeid, et saada täpsemad tulemused kui vaid ühe sensori andmeid kasutades. Leieri sõnul rakendatakse sarnast tehnoloogiat tavaelus näiteks (sõidu)autode loendamisel. Kui päeval eristab tark tehnoloogia edukalt, kas tegu on sõidu- või veoauto, bussi või mõne muu sõidukiga, siis öösel vihma või uduga on selline tuvastamine juba keerukam. Selleks pannaksegi radar kaameraga kokku ja tehakse masinõppemudelitele täiendusi – nii saadakse kvaliteetsem info, paremad töötulemused ja lõpuks ka AI, mis töötab väga erinevates ja ka kehvades ilmastikutingimustes. 

“Samu tehnoloogiaid võib edukalt kasutada ka sõjatööstuses, kus kombineeritakse erinevaid sensoreid, et teha need töökindlamaks erinevates oludes. N-ö algmaterjalist saadakse oluliselt kindlamad lahendused, mis suudavad oma eesmärki täita,” räägib Leier. Lihtsustatult võib tema sõnul seega öelda, et meil juba on kasutuses tehnoloogiad või tehisintellekt, mida saab teatud oludes viia üle sõjaväljale.

Kuidas on kommunikatsiooniga?

Kui rääkida konkreetselt droonidest, siis sõjakoldes on olukordi, kus üks droon midagi suurt ära ei tee ja tarvis oleks panna droonid lendama parves. Sel puhul on mõistlik ja vajalik luua neile võimekus omavahel suhelda. Kommunikatsiooni abil saavad droonid kaardistada näiteks mingi maa-ala või jälgida erinevaid objekte, kus iga droon täidab sama ülesande erinevat osa. Samuti vahetada infot siis, kui ühe drooniga midagi juhtub – nõnda on kõigil ühes parves lendavatel droonidel olemas ühene info konkreetse ala, sihtmärgi või ohuolukordade kohta. 

“Parves lendamise eesmärk on, et droonid täidaksid neile pandud eesmärgi, aga teaksid ka ohtudest ja suudaksid neist eemale hoida,” selgitab Leier ja ütleb, et just see ongi arendajate järgmine eesmärk ja loogiline samm droonide arengus. “Kogu navigatsioon püütakse viia sinnamaani, et meie tehnoloogia ei sõltuks näiteks ülemaailmsest satelliitnavigatsioonisüsteemist ehk GNSS-ist (ingl global navigation satellite system), kuna just viimasel ajal on hakatud rohkem rääkima GNSS-iga seotud probleemidest.” 

Venemaa, muuseas, on Leieri hinnangul olnud elektroonilise sõjapidamise ja raadioside tehnoloogiate kasutamisel väga aktiivne. Nende lahendused ei pruugi olla kõige kvaliteetsemad, aga raadiosidega kaasaskäivaid nõrkusi oskavad nad enda kasuks hästi pöörata. 

Kas Vene-Ukraina sõda mõjutab sõjatehnoloogiate arendusi?

Nagu öeldud – elektroonilises sõjapidamises on Venemaa tugev, neil on suurepärased raadioside tehnoloogiad. Seega peame meie panustama rohkem sellesse, et meie metsades või õhus autonoomselt liikuvad sõidukid ei sõltuks liiga palju GNSS-ist ega andmesidest. Vaja on töötada välja lahendused, et kasutatavad seadmed suudaksid teha autonoomseid otsuseid ning seda isegi juhul, kui puudub inimfaktor ehk operaator, kes drooni või mõnd sõidukit jälgib ja juhib. 

“Arvan, et just selles vallas ongi edasised arendused praegu vajalikud – peame muutma lahendused autonoomseks nii, et need suudaksid ise lokaalselt navigeerides jõuda sihtkohta ja võimalikult vähe kasutada globaalset navigeerimist,” lausub Leier. 

Teiseks tuleb tegeleda seadmete omavahelise suhtlemise võimaluste ja võimekusega. Kommunikatsioon seadmete vahel peab olema võimalikult lihtne ja lühiajaline, tehisintellekt peab oskama optimeerida, kuidas infot omavahel vahetada ja koordineerida. “Peame seetõttu liikuma järjest uuemate tehnoloogiate juurde,” nendib Leier. 

Ta viitab, et Eestil on võimalik sõjandustehnoloogiate rahastamiseks kasutada Euroopa Liidu fondide rahastust. Seoses sellega on arutatud sedagi, kas suhtluseks oleks võimalik kasutada ja arendada näiteks lasertehnoloogiat või muid tehnoloogiaid, mis on välistele häiretele immuunsemad, kui hetkel kasutuses olevad. 

Missugused on proovikivid?

Missugused on suuremad proovikivid, millega meil uute tehnoloogiate arendamisel silmitsi tuleb seista? 

Leier sõnab, et AI liigub järjest rohkem nii-öelda andmetöötluse äärealade poole, mida nimetatakse ka edge computing’uks ehk servtöötluseks See tähendab, et järjest rohkem tarkust läheb väikestesse seadmetesse, mis teevad autonoomselt või koostöös mõne teise seadmega ka kindlat tüüpi otsuseid. “Sellist otsuste tegemise võimekust ja tarkust on vaja viia aina enam seadmete sisse. See tähendab, et n-ö suured masinõppemudelid peavad olema võimelised töötama ka väikestes seadmetes,” märgib Leier. Et see oleks võimalik, peab mudeleid optimeerima, nende treenitus peab olema piisavalt hea, mudelid peavad olema piisavalt väikesed ja samal ajal peavad nad olema võimelised töötama kiiresti. Praegu tegeletaksegi olemasolevate mudelite kohendamise ja täiustamisega, et need oleksid võimelised töötama hästi ka väikestes seadmetes. 

Leier lausub, et riistvara poole peal ta suuremaid muresid ei näe, sest riistvara on ka tavaelus kasutatavate seadmete tarbeks aina jõudsamaks muudetud. Väga palju on erinevaid andureid, mida saaks kasutusele võtta, ja probleeme nende ühendamisega pigem ei ole. 

Küll aga tekitab küsimusi kõik andmete väärindamise, korrektse kasutamise ja interpreteerimisega seotu, et suudaksime langetada õigeid otsuseid, treenida õigeid mudeleid. Seega seisab väga palju tööd ees just tarkvara ja algoritmide arendamises.

Ukrainast, päris sõjaväljalt, on Leieri sõnul tulnud info, et probleemiks ongi see, et kui üks sõjapool paneb drooni lendama ning eesmärki täitma ja vaenlane selle maha võtab, tekib tal automaatselt ligipääs drooni sees olevale tarkvarale ning andmetele. Seega on väga suur küsimus, kuidas andmeid krüpteerida, et takistada vaenlasel ligipääs andmetele ja võimalus saada teada, kuidas kellegi droon töötab. 

“Töötame ka TalTechi teadlastega just selle kallal, kuidas oleks tarkvaral kõige nutikam ohtlikus tsoonis tegutseda, kuidas infot turvata ja krüpteerida. Ning kui siiski midagi juhtub, kuidas kaitsta krüpteerimisvõtit,” avaldab Leier. 

Leier märgib, et kuna sõjaga seotud teemad ja küsimused kerkisid päevakorda ju suhteliselt järsku, võtab kogu sellega seotud temaatika ja valdkondade sõja vajadustele “järele jõudmine” pisut aega. Ta avaldab aga lootust, et kolme kuni viie aasta pärast on meil olemas senistest oluliselt paremad lahendused, mida militaareesmärkidel kasutada. Juba praegu on meil paar suurepärast droone tootvat ettevõtet, kelle lahendusi kasutatakse või siis testitakse.

Kui rääkida Eesti võimekusest ennast kaitsta, siis on meie väiksus ja paindlikkus Leieri sõnul see, mis ühelt poolt mängib meie kasuks, teiselt poolt aga takistab. Meil olemas teatud suutlikkus droonide tootmiseks, kuid hetkel ei suuda me neid toota sadade tuhandete kaupa kuus. Samuti on meil võimekus arendada mitmesuguseid tehnoloogilisi lahendusi väga kiiresti. Ka TalTechis on erinevad militaareesmärke kandvad projektid juba pikemat aega töös.

“Kui see kõik kontsentreeritult rakendada suurema eesmärgi nimel, siis usun, et meil on võimalik üsna kiiresti kasutusele võtta võimekaid lahendusi, mis suudavad sõjaväljal midagi ka päriselt ära teha,” on Leier veendunud.