Tehisintellektist kõneldes on eetiliselt oluline teha oma (kodu)tööd ära ikka ise, tehniliselt aga tasub teada, et juturobot tegelikult ei teagi, mida ta sulle kokku räägib – ta lihtsalt oskab väga hästi rääkida, aga oma jutust ise aru ei saa.
TalTechi küberkriminalistika ja küberjulgeoleku keskuse teadur Birgy Lorenz avab artiklis tehisintellekti nii tehnilise, eetilise kui ka kõrghariduse poolelt vaadates.
Tehisintellekt on kütnud kirgi juba pikalt
Kui alustada algusest, siis tehisintellekt (ingl k artificial intelligence või AI, eesti keeles nt tehisaru) tulek on kütnud kirgi juba 1980. aastatest. Ei usu mina, et tehisaru inimesed nahka paneb, aga kindlasti hakkame oma igapäevaelus üha enam suhtlema masinate ja skriptidega, kes igavamad ja rutiinsed tööd meie eest ära teevad.
Lisaks igavatele ja rutiinsetele töödele saab „ai carramba“ (AI) õppijale ulatada abikäe näiteks siis, kui õppijal on vaja kiiresti küsida nõu, sest ta ei mõista, mida kodutööna teha tuleb, kuid õpetajalt pole võimalik üle küsida. AI aitab ka siis, kui vajad abi tõlkimisel või kirjavigade parandamisel või kui otsid ideid, millest lugu kirjutada või millist pilti joonistada. Intellekt arvutis võib aidata sul ka õppida paremini kirjutama. Kehtib siiski reegel „Usalda, aga kontrolli!“ – robot võib kokku ajada padajuttu ning sina kui inimene teed lõpliku otsuse, kas pakutut kasutada või mitte.
Ka õpetajad saavad tehisaru võimalusi paremini ära kasutada – esmalt ülesannetes, mis võimaldavad automaatset hindamist. Leidub ka lahendusi, mis söödavad ette sobilikus raskusastmes ülesandeid ja harjutusi. Ka saavad õpetajad paluda skriptilt abi, et ta näitaks ära õppija töö nõrgad kohad ja pakuks ideid arenguks.
Lisaks võimaldab AI luua interaktiivseid õpikeskkondi, kust saadavad kogemused võivad õpilastele olla reaalse maailma õppega võrreldes paremad. Näiteks soovite reisida kaugetesse maadesse või ajaloos tuhandeid aastaid tagasi, aga ei ole raha või seal ei ole turvaline või pole see üldse võimalik. Virtuaalmaailmades on võimalused piiramatud ja seda kasutavad näiteks ära arvutimängud.
Me peame rääkima akadeemilisest aususest!
Ideaalis võiks ülikooli õppima tulemine tähendada, et inimesel on janu teadmise järele ja ta soovib ennast arendada. Lõputunnistus on küll oluline, kuid olulisem on protsess ning saadud oskused ja teadmised, mida näiteks elektrikatkestus ära võtta ei saa.
Üliõpilastööde kaitsmise eesmärgiks on hinnata õppija omandatud pädevusi. Üliõpilane vastutab lõputöö sisu ja kvaliteedi eest, sõltumata kasutatud allikatest, sh nt generatiivne tehisintellekt.
Kooli eesmärgiks on toetada teadmiste ja oskuste omandamist. Kasutades AI-d oma tunnitöö või kursuse lõputöö tegemisel võime saada abi, aga võib-olla ei õpi siis alati kasutama enda aju kõige efektiivsemalt. Oluline on see, et kui kasutasid välist abi suures mahus, siis anna sellest teada, näiteks abilisele viidates. Nii suunab käituma ka TalTechi akadeemilise eetika koodeks.
Akadeemiline ausus on kokkulepitud ja aus tegutsemine akadeemilises maailmas nii õppetöös, uurimistöös kui ka teadmiste kontrollis. See põhineb arusaamal, et akadeemilised asutused – ülikoolid, teadusasutused, uurimisüksused ja kõrgkoolid – austavad teiste inimeste intellektuaalset loomingut ja intellektuaalset omandit. Akadeemiline petturlus, näiteks plagiaat ja spikerdamine, on ülikoolis kehtestatud reeglite, sh väärtuste rikkumine. Kui üliõpilased teevad uurimistööd või koguvad teavet ettekandeks või seminaritööks, peab ka nende tegevus vastama hea teadustava põhimõtetele: vabadus, vastutus, ausus ja objektiivsus, austus ja hoolivus, õiglus, avatus ja koostöö.
Üliõpilase seisukohast on olulisteks põhimõteteks ausus ja objektiivsus, mis tähendab, et üliõpilane julgeb tunnistada eksimusi ja vajaduse korral hindab uute teadustulemuste valguses oma varasema töö ümber; tõlgendab nii andmeid kui ka teadustöö tulemusi objektiivselt, mitte meelevaldselt; ei võltsi ega mõtle andmeid välja ega plagieeri.
Mida siis inimesed tegema peaks?
Ilmselgelt pole arvutiga võistlemine inimese ajule just parim ajakasutus. Kui jätame tuima töö tehisarule, siis inimesed peaksid tegelema oma loovuse arendamisega. Tegelikult peitub ju ilu inimlikes vigades, mida masin teha ei oska.
Meile on omane emotsionaalne intelligentsus – me suudame tajuda ja väljendada emotsioone ning neid ka teistele mõista anda. Inimene suudab mõelda eetilistest küsimustest ja võtta vastu otsuseid, mis on vastutustundlikud ja õiglased. Ehk ainult meie ise saame teha otsused, mis on inimestele head. Mitte kunagi ei saa lasta kratte lõplikult omapäi tegutsema inimkonda puudutavates poliitilistes otsustes – kuigi see võib tunduda mugav, ei ole see kindlasti eetiline.
Inimese osalus on hädavajalik, et suuta mõista kultuurilisi ja sotsiaalseid erinevusi ning suhelda eri kultuuride esindajatega. See on eriti oluline rahvusvahelises suhtluses ja kultuuridevahelises koostöös. Oleks ju hale, kui kolmanda või neljanda maailmasõja aluseks on programmijupp, kellel pole sellest vehklemisest sooja ega külma.
Lõpetuseks soovitan uurida erinevaid kratte, mida hariduses kasutada saab, kuid teha oma koolitükid ära ikkagi ise. Oleks kurb, kui aastal 2028 on Eestis suurimaks mureks, et õppijad juba põhikooli lõpus ei suuda ise matemaatikaülesannet lahendada või eesti keeles lühijuttu kirjutada. Mida me siis veel ülikoolihariduses peaks selliste õppijatega ette võtma, ammugi tööandjad, kui sellised noored kord tööpõllule jõuavad?
Artikkel ilmus esmakordselt Tallinna Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu juunis 2023.
