IT kolledžis kursust „Infotehnoloogia eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid“ andvat Kaido „Kakk“ Kikkast on nimetatud aasta õppejõuks mitte ainult ülikoolis: tänavu sügisel sai ta sellesama tiitli õpetajate päeva galal riikliku tunnustusena.

Mari Öö Sarv Taltechist istus tunnustatud õppejõuga ühel päeval maha ning viis läbi põneva intervjuu. Kaku laual seisab aasta õppejõu tiitliga kaasnev Joosepi kuju. Ta tunnistab, et kõige värskemale lisaks on see talle tema paljudest tunnustustest kõige olulisem.

Kas see tähendab, et õppejõu töö on talle kõigi tegemiste hulgas kõige tähtsam?

„See on see, mida ma kõige paremini oskan,“ ütleb ta lihtsalt. See on ilmselt tõsi, sest aasta parimaks õppejõuks tituleeriti ta IT Kolledžis juba 2007. aastal ning superõppejõuks nimetatakse jätkuvalt nii lavadel kui ka eravestlustes.

Kõigepealt saame palun tuttavaks. Kaku nimi ja sümboolika ümbritseb Sind nii siin kui veebikodus. Kas Sind üldse keegi Kaidoks kutsub?

Eks ma olen Kakk olnud jah, 90ndate lõpus sai see läbi jututoa alguse, aga suguvõsas kutsutakse ikka Kaitsiks. Tudengid teavad ka, kellest jutt, kui mainitakse Kakku, aga rebased ei julge veel niimoodi pöörduda. Kuid on ka tudengeid, kes seda nime kasutavad, ja ega ma pahanda.

Läbi aastate oled olnud üliõpilaste lemmik. Mida Sa teisiti teed?

Ma julgen võtta vabalt, julgen öelda „ma ei tea“, lasen ennast parandada, kui vaja on, ega võta end liiga tõsiselt.

Mõnel puhul võib see hoopis tähendada autoriteedi kaotamist…

Võib-olla on mul õnnestunud kehtestav käitumine. Konfliktsituatsioonides, nt sõjaväes, on alati neid, kes teisi peksavad ja ahistavad, neid, kes saavad peksa – ja siis ka need, keda keegi ei puutu ja kes ka teisi ei kiusa. Ma arvan, et see siin on kõvasti kaasa aidanud (Kakk viipab käega enda selja taga olevale riiulile, kus lebab kümmekond terariista – tema võitluskunstihobi ei ole mingi saladus).

Milline on ideaalne ülikool õpetamiseks?

Esiteks selline, kus inimesel lastakse teha seda, mida ta teeb hästi, arvestatakse tema profiili. Koormus peab olema mõistlik.

Kahjuks on Tehnikaülikoolis juba pikka aega see probleem, et akadeemilise töötaja hindamise kriteerium on teadustööpõhine – vaadatakse sinu h-indeksit, aga pole oluline, kas auditooriumis su „jüngritele“ midagi kohale jõuab. Minu viimasel atesteerimisel oli aluseks uhke tabel, kus teaduspoolel oli hulk peeneid mõõdikuid, aga õppetöö poolel ainult üks suur: „Osaleb õppetöös“.

Teadlane ja õppejõud on kaks eri natuuri. Hea õppejõud on sangviinik, võib-olla isegi natuke artist. Hea teadlane aga on flegmaatik: ta suudab süvitsi minna ja on väga põhjalik. Need, kes mõlemat suudavad teha, on pigem erandid.

Mina olen üsna hea õppejõud, kesktasemel teadlane ja väga vilets administraator. Praeguses süsteemis aga peab professor eeskätt otsima raha ja olema projektijuht; kui aega üle jääb, tegema teadust ja kui ikka veel aega üle jääb, siis võib-olla õpetaks ka midagi.

Nii et ma kahtlen, kas mina praeguses süsteemis üldse professorikohale saan, kui ma juba praegu teen palju – ehkki hästi – seda, mis selles süsteemis on vähetähtis, ja vähe neid asju, mida seal nõutakse. Samas on motivatsiooni ja staatuse mõttes ikka vahe sees, kas sa oled ülemisel positsioonil või ei. Ja siin mul sellest toredast pronksist tegelasest väga palju kasu ei ole (osutab Joosepile).

See, kas inimene on lihtsalt diktofon, mis salvestab ja mängib maha või on auditooriumi ees õhku täis ja astub inimestele pähe, või ta on tõesti normaalne õppejõud, ei ole pikka aega Eesti kõrghariduses kuigivõrd pilli puhunud.

See tendents on küll viimase aasta-paari jooksul paranenud, on hakatud aru saama, et ülikool on kool ja selle peamine toodang ei ole ETIS-e rubriikide 1.1 ja 3.1 teadusartiklid, vaid targemad inimesed, kes omaenda peaga mõtlevad.

Ma ei taha öelda, et teadus on teisejärguline, aga ülikooli esimene produktsioon peaks olema natuke targemad inimesed. Teadus-, arendus- ja uurimistööd võib ja peab tegema, aga siis, kui esimene asi on korras.

Aga õppimiseks?

Minu jaoks oli omaaegne tehnikaülikool päris hea kultuurišokk – heas mõttes. See, kuidas õppejõud suhtusid meisse juba alates rebaseaastast kui kolleegidesse. Näiteks minu magistrijuhendaja dots Jüri Vilipõld, tänu kellele sain juba rebasena paremate arvutite ligi.

Või doktorijuhendaja prof Rein Jürgenson – kui üks minu grupiõde kasutas jutu sees fraasi „ma olen ju nii loll“, siis prof Jürgenson kulutas päris palju aega sellele, et tõestada, et noor inimene ei saa loll olla. Selline peakski ülikool olema.

Eks ma üht-teist võtsin sealt kaasa. Ühelt poolt on vajalik see, et inimest väärtustatakse, samas peab ta saama aru, et elus on mingid põhimõtted paigas: et kui oled laisk ja lohakas, siis sa edasi ei jõua.

Materjal paraku on erinev – minu käest on käinud keskkoolide toodangut läbi juba päris kaua aega ja midagi pole teha, koolil ja koolil on vahe. Mõni saab ülikooli jõudes teada, et ta peab õppima hakkama. Mõni saab siin teada, et ta peab mõtlema hakkama. Mõni mõistab, et tuleb hakata tööd tegema.

Mõnes koolis kahjuks referaat tähendabki copy-paste’i Vikipeediast ja ollakse ausalt üllatunud, kui ma ütlen, et nii ei tehta, vähemalt mitte ülikoolis. Ma ei süüdista noori, aga õpetajate poole vaatan küll – midagi on seal tegemata jäetud.

Mis teema Sind tänastest IT-lahendustest ja võimalustest enim köidab?

Need on ehk kaks eri asja: mis mind üldiselt köidab ja kus ma ise kaasa rääkida oskan. Eks huvi pakuvad paljud asjad, kasvõi tehisintellekti eetilised küsimused. Aga ise olen viimasel ajal rohkem tegelenud turvalisuse pehmemate aspektidega. Nagu itimehed ütlevad: „Probleem on klaviatuuri ja tooli vahel.“

Sa mõtled kõige tavalisemat arvutikasutajat, kes rumala peaga klikib tundmatuid linke ja on rünnakule kerge saak?

Jaa. Häda on selles, et pahatihti keegi neid ei õpeta. Hea näide Eestis oli Tiigrihüpe: andsime koolidesse arvutid, aga kuidas neid kasutada ja mida nendega teha saab eriti ei õpetanud.

Siis sai keegi aru, et on vaja tarkvara – andsime ka tarkvara, aga koolitus jäi jälle nadiks. Siis sai keegi aru, et võrku on ka vaja. Panime ka võrgu sisse, ja jällegi jäi koolitus nii nagu ta oli. Tiigrihüppest võinuks rohkem saada kui lõpptulemusel saadi, praegu aga jätkub seesama klaviatuuri ja tooli vaheline probleem.

Kui inimestele räägid, et neid võidakse rünnata, on tüüpiline vastus, et kes mind ikka ründab, mina olen pisike ja tavaline inimene, mitte Justin Bieber ega Barack Obama. Ega sind ei ründagi keegi, rünnatakse sinu lahtist arvutit ja kasutatakse seda sigatsemiseks.

Praegu on botnetid ehk robotvõrgud täiesti tavaline teenus: mingi kamp võtab enda kontrolli alla nt 15 000 tavainimese arvutit ja hakkab nendega “huvitavaid” asju tegema. Kui õigest kohast tellida, saan mõnekümne euro eest tunnis üürida tuhandeid kaaperdatud arvuteid, sisuliselt saan enda käsutusse superarvuti.

Bisnes on nii arenenud, et saan isegi valida, kus need arvutid asuvad – araabia maades, USAs, Venemaal või Hiinas. Hiina arvuteid on kõige keerulisem saada, sest need on suure riikliku tulemüüri taga.

Sa oled üsna otsese ütlemisega. Milliseid inimesi või olukordi sul kõige raskem taluda on?

Kui ma näen maas pruuni asja, mis haiseb, siis ma tõesti ei ütle, et see on lilleväetis…

Kõige raskem on taluda ülbet lollust, kus inimene on õhku täis. Ma eristan teadmatust ja lollust – minu töö on teadmatust vähendada, aga lollust on palju raskem vähendada, sest lollus hakkab vastu: „Ma tean ise paremini!“ Eks see on erialane kretinism, õpetajatele sellised tüübid ei meeldi.

Kuidas Sa neid siis menetled?

Kõigepealt huumoriga (naerab). Loodetavasti nad saavad aru…

Missugust laadi inimesi Sa imetled, enda ümber koondad, millistega Sulle meeldib koos oma eluaega veeta?

Kel silmad säravad, mitmes mõttes. Kes tahavad midagi teha, tahavad leida enda jaoks tee üles ja teised kaasa võtta. Kes mõtlevad natuke suuremalt, kastist välja, ja kes ei võta ennast liiga tõsiselt.

Kui Kakk parasjagu arvuti taga või tudengite ees ei ole, on tal veel hulk hobisid. Kakk armastab ka sõnu seada. Veebikodust kakupesa.net leiab tema õppematerjalid, blogi kõiksugu teemadel ja näiteks tudengite välimääraja.