Dr Edith Elkind on Oxfordi ülikoolis töötav Eestist pärit teadlane, kelle karjäär on kulgenud läbi Eesti matemaatikaolümpiaadide rahvusvaheliste teadusliidrite seltskonda. Usutluses räägib Elkind oma akadeemilise teekonna algusaastatest, väljakutsetest erinevates ülikoolides ning sellest, kuidas tema töö hääletussüsteemide kallal aitab luua õiglasemaid otsustusprotsesse kogu maailmas.
Edith Elkind on Eesti arvutiteadlane, kes töötab Oxfordi ülikoolis arvutusteaduse professorina. Dr Elkind liitus Oxfordi arvutiteaduse osakonnaga 2013. aastal. Enne Oxfordi tulekut oli ta Nanyangi tehnikaülikooli abiprofessor.
Alustasite oma haridusteed Eestis. Kuidas mõjutab päritolu ja hariduslik taust teie täna tehtavat teadustööd?
Sündisin Tallinnas 1970. aastate keskel ja alustasin oma haridusteed kohalikus koolis. Kui olin umbes 13-aastane, läksin Tallinna 15. keskkooli, mis oli tol ajal üks kahest parimast vene õppekeelega matemaatikakoolist. Olen väga tänulik oma keskkooliaegsele matemaatikaõpetajale Ljudmila Rozdestvenskajale, kes andis mulle matemaatikas väga hea põhja ja viis mind ka matemaatikaolümpiaadidele.
Esimest korda osalesin matemaatikaolümpiaadil 7. klassis, konkureerisin seal 8. klassi õpilastega ja võitsin Eestis esikoha. Käisin riiklikel matemaatikaolümpiaadidel edasi ja kvalifitseerusin 1992. aastal esimesse Eesti rahvusvahelisse matemaatikaolümpiaadi meeskonda, osalesin seal veel 1993. aastal.
Kui jõudis kätte aeg valida, mida ülikoolis õppida, olin kindel, et tahan õppida matemaatikat ja Moskva Riiklik Ülikool tundus parim valik, arvestades nende suurepärast matemaatikateaduskonda tol ajal. Õpingutega läks hästi, kuid mõistsin peagi, et mind huvitavad eriti need matemaatika valdkonnad, mis on seotud arvutiteaduse teoreetiliste alustega, mida Moskva ülikoolis tol ajal palju ei õpetatud.
Samal ajal sain teada, et välismaalasena ei saaks ma Moskvas doktorikraadi ilma õppemaksu maksmata, aga mul ei olnud selleks raha. Seega, pärast lõpetamist 1998. aastal, otsustasin suunata oma tähelepanu matemaatikalt arvutiteadusele ning vahetasin riiki. Kandideerisin mitmesse USA doktoriprogrammi ja valisin lõpuks Princetoni.
Millised olid suurimad väljakutsed Moskvas ja hiljem USA-s?
1990ndad olid huvitav, aga samas keeruline aeg. Ühest küljest oli Nõukogude Liit kadunud ja ma olin uhke, et olen iseseisva Eesti kodanik, kuid teisest küljest ei erinenud ma oma Moskva kursusekaaslastest kultuuri ja hariduse poolest kuigivõrd.
Kui paar aastat varem võis Moskvas veel tudengistipendiumiga elada, siis 1990ndate keskpaigas see enam võimalik ei olnud ja tudengid pidid olema leidlikumad, et mitte nälga jääda. Lisaks üritas ülikool mingil hetkel mind õppemaksuga koormata, sest nad avastasid, et olid ekslikult välismaalasele tasuta koha andnud. Mul kulus palju aega ja vaeva, et neid ümber veenda – õnneks aitasid head eksamitulemused.
Samal ajal hakkas ülikool oma parimaid õppejõude kaotama – nad valisid oma akadeemilise karjääri jätkamiseks Lääne ülikoolid. Seega, kuigi algul arvasin, et jään pärast kraadi saamist Moskvasse, muutus see võimalus aastate jooksul üha vähem atraktiivseks.
USA-sse kolimine 2000. aastal oli väga hirmutav, kuid tagantjärele vaadates oli see õige otsus, sest sain võimaluse õppida ja töötada oma ala tipptegijatega. Sarnane kogemus oli Singapuri kolides – järjekordne samm tundmatusse, kuid seal oli mul parem ligipääs rahastusele ja tudengitele, mis mängis suurt rolli minu maine kujunemisel teadusringkondades.
Nii et peamine õppetund on see, et teadus on rahvusvaheline valdkond ja valmisolek liikuda ning uusi võimalusi otsida tasub end ära.
Teie ettekande teema suvel Tallinnas toimunud rahvusvahelistel tarkvarateaduse konverentsidel (LiCS ja ICALP) käsitles õiglasemaid hääletussüsteeme. Milles need seisnevad ja kuidas neid praktikas rakendatakse?
Minu ettekanne keskendus õiglasemate hääletussüsteemide loomisele. Need süsteemid ei vali mitte ainult ühte võitjat, nagu näiteks riigijuhti, vaid terve hulga võitjaid, näiteks parlamenti või projektide komplekti, mida osaluseelarve raames rahastada. Kui meil on vaja valida mitu võitjat, on oluline vältida enamuse türanniat.
Näiteks, kui saame rahastada seitset projekti ja 51 protsenti elanikest eelistab ühte komplekti ja 49 protsenti toetab täiesti erinevat komplekti, siis oleks halb otsus ainult esimese grupi projekte rahastada. Pigem tuleks valida projektid proportsionaalselt, näiteks jaotusega 4:3.
Laiemas plaanis tahame valida tulemusi nii, et suuremad ja ühtsemad valijarühmad oleksid rahul, proportsionaalselt nende suuruse ja ühtsusega. Minu uurimistöö eesmärk on seda õiglust formuliseerida ja leida hääletusreeglid, mis tagaksid alati õiglase tulemuse ja oleksid ka arvutuslikult tõhusad.
Kas ja kus on neid reegleid juba rakendatud?
Need reeglid on juba kasutusel mitmes valdkonnas. Näiteks üks plokiahel, Polkadot, kasutab valijate valikuprotseduuri, mis põhineb nendel kaalutlustel. Samuti on osaluseelarve projektide valikuprotsess, mille töötasid välja minu grupi endised liikmed, kasutusel mitmes Euroopa omavalitsuses.
Neid reegleid on võimalik rakendada väga erinevates olukordades, alates banketimenüü planeerimisest kuni kohaliku raamatukogu ajakirjade tellimise või õpilasesinduste valimiseni.
Kas näete võimalusi, kuidas Eesti võiks neid süsteeme oma otsustusprotsessides kasutada?
Kindlasti võiksid need süsteemid Eestis kasu tuua. Näiteks osaluseelarve protsessid, mis toimuvad ka Tallinnas, võiksid saada kasu õiglasematest projektide valikureeglitest, mis tagaksid, et rohkemate valijarühmade soovid oleksid esindatud.
Selline lähenemine muudaks avalikud otsustusprotsessid läbipaistvamaks ja õiglasemaks, aidates suurendada usaldust valitavate lahenduste vastu.
Edith Elkind esines rahvusvahelistel tarkvarateaduse konverentsidel (LiCS ja ICALP) Tallinnas 12. juulil 2024. Konverentse korraldasid TalTechi IT-professor Pawel Sobocinski. Konverentside toimumist toetasid KredEx ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) ning Tallinna linn.
