TalTechi professor Susanne Durstil lõppes hiljuti Erasmuse teadusprojekt, kus ta lõi väikeettevõtetele õppeplatvormi. Enda kohta ütleb ta “praktik, kellest sai akadeemik”. Rääkisime temaga pikemalt, kuidas Durstist teadlane sai, kuidas platvormi ette valmistati ja millised on tema jaoks akadeemilise töö võlud.
Kirjeldage palun, kuidas sai teist akadeemik.
Ma olen tegelikult praktik, kellest sai akadeemik. See tähendab, et õppisin ülikoolis ärijuhtimise diplomi saamiseks, aga samal ajal läbisin ka kutseõppe. Seega olen koolitatud impordi- ja ekspordiametnik ning ka töötasin mõnda aega selles sektoris. Pärast bakalaureuseõpinguid Saksamaal asusin tööle IT-konsultandina ja töötasin ka kindlustusfirmas erinevates rollides.
Sealt edasi tahtsin jätkata õpinguid ja läksin Rootsi magistriõppesse. Avastasin, et akadeemiline töö mulle tegelikult meeldib ja peaksin sellega jätkama. Niisiis läksin pärast magistrit Liechtensteini rakendusteaduste ülikooli doktorikraadi tegema.
Kuidas jõudsite TalTechi?
Aastal 2018 sain korraliseks professoriks ning olin selleks ajaks töötanud nii Rootsis, Soomes, Itaalias, Peruus kui Hongkongis. Üks akadeemilise töö võlusid on see, et saad töötada inimestega maailma eri otstest.
Rootsis töötades külastasin Erasmus+ Mobility programmi kaudu TalTechi. Veidi hiljem pakuti mulle täiskohaga ametikohta ja nüüd olen töötanud siin juba neli aastat.
Mis on teie peamised uurimissuunad?
Mind huvitab peamiselt see, mis toimub organisatsioonis, kui inimene lahkub – kas läheb pensionile või teisele ametikohale. Tänapäeval on levinud, et inimene ütleb, et okei, olen sel positsioonil kindlasse punkti jõudnud ja tahaks midagi muud proovida.
Täpsemalt huvitab mind see, mis juhtub seejärel nendega, kes organisatsiooni jäävad. Kas nad peavad mingisugused tööülesanded nüüd üle võtma (sest alati ei tule ju kohe uut inimest), kui palju tekib inimestel seetõttu stressi või rahulolematust jne. Ja võib-olla otsustavad ka teised töötajad, et peavad suure koormuse tõttu lahkuma.
Ma nimetan seda teadmiste väljavooluks ja selle tagajärgedeks, ning uurin, kuidas asjakohaseid teadmisi organisatsioonis paremini säilitada ja hallata. Seejuures on huvitav ka see, et praegu on maailmas arenemas tehisintellekti võimekus.
Teame ka seda, et erinevatel organisatsioonidel (olgu eraorganisatsioonid, avalik-õiguslikud, suured või väikesed) on inimeste puudus ja oskustööliste puudus. Nüüd võiksime endalt küsida, kas AI-põhiste tööriistade suurem kasutamine saab seda oskuste ja teadmiste nappust kompenseerida. Ja see muidugi avab ka uue küsimuse: mida selline koostöö meie jaoks üldsegi tähendab?
Nende teemadega ma tegelen ja õpetan peamiselt doktoriastmes, sügisel andsin näiteks kursust “Organisatsiooni ja juhtimise arendamine”.
Räägiks ka veidi teie loodud platvormist – kellele on see mõeldud ja kuidas toimib?
Platvorm sai valmis Erasmuse projekti “Vocational Education and Training Knowledge Management Training for KIBS SMEs” raames ja selle nimi on Knowledge Pills.
See puudutab teadmisi ja nende juhtimist. Projekt oli pühendatud nn KIP-idele – need on teadmistemahukad ettevõtted. Ja täpsemalt keskendusime väiksematele KIP-idele, väikeorganisatsioonidele. See tähendab, et projekt oli suunatud väiksematele organisatsioonidele, kes kasutavad oma toodete ja teenuste tootmiseks väga spetsiifilisi teadmisi. Väga sageli ei tea nad, kuidas neid teadmisi juhtida. Tahtsime pakkuda neile e-õppe platvormi.
See koosneb lühematest videotest, kus on näidatud ära konkreetsed elemendid, teadmusjuhtimise kategooriad ja praktikad. Juhuks, kui videost ei piisa või inimesel tekib tunne, et tahaks seda arusaamist veel arendada, oleme pannud välja ka PDF-vormingus PPT-slaidid, kus on võimalus konkreetsetesse valdkondadesse süvitsi minna. Veel on seal platvormil viktoriinid, mille kaudu end testida.
Kokkuvõtvalt on platvorm õppimiseks – täiskasvanutele, spetsialistidele, kes on juba mõnda aega organisatsioonis töötanud ja saanud aru, et nad peaksid oma teadmisi teadmusjuhtimisest kas nullist üles ehitama või arendama.
