Kuidas mõjutab inimene metsikut loodust ja vastupidi? Kas meil on võimalus muutuda egotsentrilisest inimkonnast ökotsentriliseks? Kuidas saab inimese ülem hoiak looduse suhtes meile lõppkokkuvõttes kahjulikuks?

Neil teemadel mõtiskleb artiklis TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudi tuleviku linna professor Jenni Partanen.

Bioloogiline mitmekesisus kui elu eeldus

Bioloogiline mitmekesisus on tänapäeval laialt levinud mõiste, mida kasutatakse paljudes valdkondades. See aitab meil säilitada linnade elamiskõlblikkust ning on selle eelduseks. Bioloogilise mitmekesisuse jaoks on olulised kõik eluvormid: mikroobid, putukad, kalad, imetajad ja terved ökosüsteemid (näiteks metsad või korallrifid). 

Praegu näeme 4,5 miljardi aasta pikkuse evolutsiooni tulemust: ÜRO hinnangul on miljon liiki peagi väljasuremise lävel ja selle peamiseks tõukejõuks on viis, kuidas inimesed Maad kasutavad. Sõltume täielikult loodusest ja praegustest keskkonnamustritest. Ilma tervete ökosüsteemideta, mille loovad loomaliigid, taimed ja mikroorganismidest, ei saa me loota toidu või magevee olemasolu. 

Haiged ökosüsteemid suurendavad zoonootiliste haiguste (infektsioonid, mis võivad kanduda edasi loomadelt inimestele ja vastupidi) leviku ohtu. See muudab ökosüsteemide probleemid inimese mõtteviisi jaoks raskesti kontrollitavaks, sest ökosüsteemid ei sure lineaarselt. Liikide ökosüsteemid on omavahel seotud sageli keeruliselt. Ühe liigi kadumine võib põhjustada ahelreaktsiooni, mis viib paljude teiste liikide kokkuvarisemiseni.

Kuid inimasustuse puhul ei ole seos bioloogilise mitmekesisuse ja elu vahel alati enesestmõistetav. Et paremini mõista bioloogilist mitmekesisust ning inimeste ja linnade problemaatikat, avaldab Jenni Partanen isikliku loo.

Linnaelanik kõrbes

“Ostsin eelmisel kevadel suvemaja – 220 aastat vana väikese talumajakese üsna originaalilähedases seisukorras,” meenutab Partanen. Ta lisab, et majake asub väikese küla serval keset vana kultuurmaastikku ning kuna hoone pole olnud pidevas kasutuses, on loodus võtnud võimust õue ja ümbruse üle. 

Sealne liigiline mitmekesisus on jahmatav: muruplatsi asemel ümbritseb kohta sadade erinevate õitsvate taimede ja kõrreliste heinamaa; aedadel ja põldudel võib kohata kõiksugu loomasid: ilveseid, hirvesid, rebaseid, kõikvõimalikke roomajaid ja kümneid linnuliike, alates kotkastest, hakkidest, sookurgedest ja ronkadest, lõpetades väiksemate pesitsevate lindudega, kes tulevad sind tervitama otse aeda. Putukaid on nii palju, et nii päeval kui öösel on kuulda valju suminat. Kõige rohkem lärmab suur roheline ritsikas (Tettigonia viridissima), keda ei ole Partanen kunagi varem kusagil kohanud.

“Olen tavaline looduses käija, kuid marju ja seeni korjan tavaliselt tööstuslikel liigivaestel puupõldudel, mida tänapäeval metsadeks kutsutakse,” kirjeldab Partanen. Nähes loodust täies metsikuses, tekkis Partanenil tunne, et ta on seal justkui külaline. “Keeruline oli tajuda looduse ja tehisliku dihhotoomiat – tundsin, et on lihtsalt loodus, mida inimene (ajaliselt ja alandlikult) laenab,” selgitab ta. 

Jenni arvab, et loomadest naabritel on tema maal elada sama suur õigus kui tal endal. Seda enam, et loomad olid seal enne teda. Kuid niipea, kui inimesed tagaaeda astusid, oli selge, et nad hakkavad mõjutama olemasolevaid ökosüsteeme – rajades radu, häirides linde, lastes koeral põõsaste vahel liikuda ja ka ise niisama ringi trampides. 

Partanen hakkas mõtlema, kuidas saaks inimene anda endast parima, et jätta loodus nii, nagu ta on, ja seal koos loomadega eksisteerida. “Seda võib ju proovida, kuid pea alati ilmneb sellistel puhkudel, et inimese jaoks on oluline ka kasum,” nendib ta. 

Partanen kirjeldab, et väike osa tema krundist on mets – lihtsam oleks metsa mitte minna ja jätta see nii, nagu ta on – idülliline varjuline metsatukk, mis on täis linnulaulu ja hirvesid. Sellest otsusest oleks loodusele palju kasu: praegu elab 25% metsaliikidest kõdupuidul – see on tegelikult hea näitaja üldise liigilise mitmekesisuse kohta. Veelgi enam, 30% liikidest on praeguse, karmi ja sageli ekspluateeriva metsatööstuse tõttu ohus. Miks siis mitte seda toetada?

Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et võrdsete õiguste ja kooseksisteerimise mõtteviis tähendab seda, et me ei saa valida, kes kuhu elama asub. Näitena saab tuua kitseliblika (Cossus cossus) hiiglasliku 10sentimeetri pikkuse vastse, kes tarbib üllatavalt tõhusalt elavat puitu, suurendades puude kukkumise ohtu hoonetele või inimestele. 

Puusepasipelgas (Camponotus herculeanus) pesitseb aga väga mugavalt surnud metsas, kuid siseneb aeg-ajalt palkhoonetesse, hävitades märkimisväärselt materjali. 

“Meie krundi juurde kuuluv mets on ka nende kodu, kuid nemad võivad põhjustada meile, inimestele märkimisväärset rahalist kahju,” kirjeldab Partanen ja nendib, et pärast nimetatud kahe kaaslase – kitseliblika ja puusepasipelgaga – kohtumist ei ole ta dilemmale siiani head lahendust leidnud. 

Loodus ja linnad

Linnad hõivavad kolm protsenti maakerast ja see osakaal kasvab. Arvestades, et põlluharimine hõivab 40% maapinnast ning ekstensiivse puukasvatuse ehk metsatööstuse ja metsade raadamise roll liigilise mitmekesisuse vähendamisel laieneb, pole liigiline mitmekesisus linnapiirkondades sugugi tähtsusetu. Näib ilmselge, et inimesed peavad arvestama bioloogilise mitmekesisusega nii linnades kui ka mujal, kuid mõlema jaoks on vaja erinevat tööriistakomplekti. 

Ka linnades asustavate liigiökosüsteemide küsimused on kvalitatiivselt väga erinevad (võrreldes linnasid Partaneni talu ja sealse tillukese metsatuka loodusliku seisundiga). Linnades elavad loomaliigid on kiiresti kohanenud oma keskkonna erinõuetega, mille loovad inimtegevusest tingitud elupaikade muutumise ja killustumise, keskkonna stressitegurite mitmekesisuse, inimese esteetiliste ja muude eelistuste ning ajalooliste ja sotsiaalmajanduslikud tegurid. Tavaliselt taluvad linnades elavad loomaliigid hästi põuda, kuumust ja valgust ning on konkurentsivõimelised.

Linnade ökosüsteemide planeerimiseks on vaja erilist suhtumist ja oskusi. Selleks saame lähtuda kahest osaliselt kattuvast ja üksteist täiendavast perspektiivist: üks on ökosüsteemi läbi saadav kasu. See vaade seab haripunkti loodusest inimesele saadavad väärtused, nagu toit, tervis, vesi või vaimne taastumine looduse läbi. Teine on kompleksne ökosüsteemi perspektiiv, mis arvestab dünaamiliste süsteemide ja võrgustikega, kus väikseim osa võib avaldada suurt mõju tervikule, samas kui kogu struktuuri ulatuslik häirimine võib jääda märkamatuks ja kanduda üle süsteemide terviklikku dünaamikasse. 

Sellist komplekssust ei saa inimene kunagi kontrollida, seda on võimalik vaid suunata ja teha lihtsamaks süsteemi loomulik toimimine. Nimetatud vaatenurk aitaks meil mõista, et liikidel ja nende võrgustikel on väärtus iseenesest, ning aru saada, et inimene on vaid üks liik teiste seas ega pole loodusest kunagi lahutatud. 

Egotsentrilisest inimkonnast ökotsentriliseks?

Peale selle, et peame muutma enda suhtumist loodusesse, peame nägema ka linnaloodust tervikuna. Arvestades sellega, et linnades pole “roheline” väärtus oluline ainuüksi inimesele, vaid ka teistele liikidele, võiksime mõelda linnades ökosüsteemide ja rohevõrgustike planeerimisest laiemalt, mitte luua neid vaid inimestele sobivalt. 

Funktsionaalselt on pargid ja puhkealad lahutamatu osa ökosüsteemidest, mis asustavad teepeenraid, tööstuslikku kesa ja tühjadel kruntidel võsa. Esteetiliselt oleks ehk võimalik näha selles roheluse variatsioonis ebatavalist ilu, sarnaselt sellele, kuidas oskame väärtustada varemeid vanades tööstushoonetes või brutalistlikku stiili arhitektuuris.

Keeruliste süsteemide projekteerimisel lähevad asjad aga sageli valesti, sest mängu tulevad mitmed ettearvamatud tegurid. Soome linnas Turus võeti elurikkuse toetamist tõsiselt ja linna otsustati istutada monokultuurse muru asemel kümnete erinevate lilledega heinamaa. Idee oli aidata kaasa mesilaste ja muude putukate ülemaailmsele degeneratsioonile, pakkudes neile toitu.

Ilmnes aga, et põhjaputukad ei suutnud võõrliigi lillede nektarit ära kasutada, vaatamata sellele, et lillede suured ja värvilised õisikud neid ligi meelitavad. 

Sellised vead on keeruliste süsteemide puhul paraku tavalised ning nõuavad kohanemisvõimelisemat ja kaalutlevamat suhtumist: katse-eksitusega on võimalik teha väikseid katsetusi – jälgida, mis läks valesti ja järgmisel korral paremaid lahendusi proovida. 

Väikesed sammud viivad suurte hüpeteni

“Olles teadlik utoopilisest pildist, mille ma siin joonistan, on minu mõtted üsna selged, ja ka mitmete linnaökoloogide, filosoofide ja teiste teadlaste poolt edasi arendatud. Selge on see, et inimese ülem hoiak looduse suhtes saab meile kahjulikuks,” arvab Partanen. 

Põhjus on tema sõnul selge – inimese neurobioloogia ei võta omaks meie tegevuse tagajärgesid ning meie arusaam statistilistest sõltuvustest on kallutatud isiklikele hinnangutele. Seega on meil vaja uut perspektiivi, kuidas loodust mõista ja seda kohelda.  

Partanen on siiski üsna optimistlik, nähes, et nooremas põlvkonnas leidub rohkem neid, kes toituvad ainult taimedest ja hakkavad muudatuste ellu viimiseks ka keskkonnaaktivistideks. “Võib-olla võiks mõni neist beebisammudest olla võimalik ka meie, keskealiste jaoks,” mõtiskleb Partanen viimaks.