Iga kilomeetri eest, mille Prantsusmaal Mureaux linna töötaja jalgrattaga tööle tulles läbib, makstakse talle 25 senti, aasta jooksul maksimaalselt 200 eurot. See on summa, millega on võimalik endale soetada lihtsam kasutatud ratas, putitada vana või koguda raha päris uue vingema ratta ostmiseks.
Asja taga on laiem riikliku jalgrataste kasutamise propageerimise programm Le Plan Vélo, mille abil püütakse kodanikke jalgrattal rohkem sõitma panna. See annab asutustele ja ettevõtetele niisuguse toetuse maksmiseks soodsad võimalused. Jalgrattatemaatika oli viimastel kohalikel valimistel 2020. aastal muuseas üle riigi peamiseks küsimuseks.
Põhjus jalgrattasõidu arendamiseks on aga väga lihtne: tegemist on Prantsusmaa tervishoiupoliitika osaga, mille eesmärgiks on hoida kokku tervishoiule kuluvaid summasid ja taltsutada südameveresoonkonna haiguste, vähi, suhkrutõve ja muude vähesest liikumisest tekkivate haiguste levikut inimeste seas. Sellistele haiguste raviks kulub 80 protsenti riigi haigekassa eelarvest. Jalgratta kasutamine peamise transpordivahendina aitab sealt aga miljoneid kokku hoida.
Paljude uuringute tulemus
Seda, kuivõrd mõjutab töölesõiduks jalgratta kasutamine inimeste tervist, on uuritud nii näiteks Šotimaal kui Taanis. Tulemused on päris üllatavad. Glasgow ülikooli teadlesed jõudsid enam kui 200 000 inimest hõlmanud uuringus järeldusele, et tööle- ja kojusõiduks jalgratast kasutavad inimestel surevad südameveresoonkonna probleemide tõttu poole harvemini ja vähi tõttu 40 protsenti väiksema tõenäolisusega kui tööle minekuks teisi viise kasutavad inimesed.
Sealjuures on huvitav, et need näitajad on jalgratturitel paremad isegi võrreldes jalakäijatega, kelle hulgas on teistega võrreldes veerandi võrra vähem südame-veresoonkonna haigustest põhjustatud surmasid.
Muuseas, isegi ühistranspordi kasutajate tervis on parem kui tööleminekuks auto kasutajatel. Floridas asuva USA südametervise ühingu uuringust selgus, et ühistranspordi kasutajatel on ülekaalulisuse risk autosõitjatest ligi poole madalam, kõrgvererõhutõve risk veerandi võrra madalam ja diabeedirisk kolmandiku võrra madalam. Põhjuseks peetakse seda, et ühistranspordi kasutamine eeldab ka jalgsikõndimist, mille tulemusel inimeste füüsiline aktiivsus tõuseb.
Tööle sõites saab vajalik koormuse ilma trennita
Põhjus selleks on iseenesest küllaltki loogiline. Minimaalseks füüsilise aktiivsuse tasemeks, mida iga täiskasvanu nädalas vajab, on 150 minutit. Kui see tööpäevade peale ära jagada, tuleb tööleminekuks ja kojutulekuks vajaliku koormuse saamiseks teha jalgrattaga kummaski suunas 15-minutiline ots.
See tähendab, et kui kodu asub töökohast 4-5 kilomeetri kaugusel, piisabki puhtalt rattaga tööle ja koju sõidust, et oma iganädalane minimaalselt vajalik füüsiline aktiivsus täis tuleks. Tallinnas tähendaks see, et ilma eraldi trennis käimata saaks oma vajaliku füüsilise koormuse kätte loomaaiast, Ülemiste keskusest või Järvelt ratta seljas Vabaduse väljakule sõites. Veerand tundi ja oledki kohal.
Kuna Pariisi piirkonnas on jalgratta kasutamine viimastel aastatel kolmandiku võrra kasvanud, tähendab see ka ettevõtetele ja asutustele olukorraga kohanemist. Vaja läheb jalgrataste hoiutingimusi, teatavat taristut, näiteks kummide täitmiseks, aga teatud juhtudel ka duširuumide rajamist, mida kiiremat sõitu harrastavad ratturid enne tööleasumist kasutada saaksid.
Eestis on ülekaalus enam kui pooled täiskasvanutest ja milline on haigekassa rahaline seis, aimab igaüks, kes on püüdnud arsti juurde aega saada. Mõttekoht meie tervishoiupoliitika kujundajatele?
