Mida kujutab endast elujõuline linn? Miks on mitmekesisus suurlinnades lausa hädavajalik ning mispärast on osad linnaosad oluliselt elavama energiaga kui teised?

Neil teemadel arutleb TalTechi ehituse ja arhitektuuri instituudi tuleviku linna professor Jenni Partanen.

Erilised väikelinnad

Enne COVID-19 pandeemiat ning olles vähem teadlik lennureiside mõjust kliimale, sõitis Partanen töö tõttu üsna tihti välismaale, peamiselt rahvusvahelistele konverentsidele. Kui esialgu sõltus sihtpunktide valimine eelkõige konverentsi asukohast, siis ühel hetkel hakkas Partanen valima teadlikult erilisi paikasid, mis ei oleks turistidest üle uputatud.

“Külastasin mitmeid pisikesi Euroopa linnakesi, nagu Bamberg (Saksamaal) või Portsmouth (Suurbritannias), millest ma ei olnud enne kuulnudki,” meenutas Partanen. Ta selgitas, et võttis eesmärgiks igas uues linnas ära eksida: marsruuti teadlikult mitte planeerida, järgida vaid enda sisetunnet ja vaadata, kuhu suunduvad kohalikud. “See oli tore viis koostada enda jaoks linnast mentaalne kaart, mis oli alati väga detailne ning täis üllatusi, aga kohtade leidmiseks täiesti kasutu,” avaldas Partanen.

Mõned külastatud paigad tundusid talle lummavad või hubased, teised jälle varjulised, veidi kahtlased, veidralt tuttavad ja tõmbavad. “Oli kohti, mis moodustasid justkui tõmbepunkti ja tekitasid teatud suminat, mida selgelt tajusin, kuid kindlaks määrata ei osanud,” märkis Partanen.
Ta arvas, et sellised sihtpunktid eristuvad teistest populaarsete vaatamisväärsuste tõttu. Neis kohtades oli märgatav elujõulisus ja elavus: inimesed liikusid palju ringi, leidus palju poode, kioskeid ja baare, mis rahvast ligi meelitasid.

Sealt koorus välja küsimus, miks on mõned kohad sedavõrd kutsuvad ning elavaloomulised, ja teised seisavad tühjalt ning elutult, hoolimata vahel ka ilusast arhitektuurist või paiga loomiseks tehtud suurtest investeeringutest.

Mis teeb kohad elutähtsaks ja kuidas seda soodustada?

Oleme sotsiaalsed loomad ja eksisteerime suhetes teistega. Peaaegu kõik inimesed, ka kõige introvertsemad, vajavad oma heaolu tagamiseks teatud sotsiaalset suhtlust. Sotsiaalse olemuse tõttu loome ka kogukondi, külasid ja üha suuremaid linnu.

Linnad on Partaneni hinnangul inimkonna kõige suurejoonelisem kollektiivne ettevõtmine. Linnaelanikud saavad nautida kõrgemat elatustaset, jõukust ning kultuurilist stimulatsiooni. Kõik linnas elamise eelised kaaluvad üle asjaolu, et sealne keskkond võib olla kurnav ja vahel ka ebaturvaline.

Mitmete mugavuste tõttu on linnad pidevalt laienemas – seda nimetatakse planetaarseks linnastumiseks.

Linnaplaneerimise ja -arenduse peamine eesmärk on muuta sealne keskkond paremaks. Seejuures tuleb arvestada eri teguritega, nagu mobiilsus, linnamajandus, sotsiaalsed küsimused, morfoloogia ja füüsilise ning ruumilise keskkonna kvaliteet. Selle eesmärgi saavutanud linnasid nimetatakse elujõulisteks linnadeks.

Missugune on elujõuline linn?

Elujõud võib tunduda mitmetahulise (mõnikord isegi ebaselge) terminina. Linnakontekstis viitab see aga tavaliselt keskkonnas kogetud elamusele, mida aitavad luua erinevad äri- ja meelelahutusvõimalused ning rahva heterogeenne kogukond. Veelgi enam, linna elujõud sõltub linnakeskkonna sisust, funktsioonidest ja nende mitmekesisusest.

Linna elujõudu edendades toome kasu nii inimestele kui paigale endale: suurem elujõud soodustab sotsiaalset suhtlust, meelitab ligi uusi ettevõtteid ja teenusepakkujaid ning loob turvalisema keskkonna.

Elujõulised linnad on ühest küljest põnevad ja paeluvad, teisest küljest toovad ka inimestele suuremat rahalist kasu. Seejuures tuleb teada, et linna elujõudu ei saa panna paika käskimise või kontrollimisega. Selle loob linna keskkond, olud ja võimalused, mida saame vaid edendada ja suunata.

Linnade elujõu kujunemisel mängivad olulist rolli nii hoonestatud ala morfoloogilised tunnused kui linnategevus. Need kaks on omavahel põimunud: linna planeering, eriti teatud hoone-, kvartali- ja tänavatüpoloogiad võimaldavad eri kasutusviise, mis aitavad kujundada linna sisu.

Selles protsessis on tähtsal kohal ka inimeste, kaupade ja teabe katkematud vood. Need meelitavad ligi uusi ettevõtteid ja inimesi, ning loovad elavaks linnaeluks vajaliku dünaamika. Seega on linna elujõu “koostisosadeks” linna planeering, sealsed tegevused, vood ehk liikuvus ning ruumikasutuse ja sisu kvaliteet.

Mida rohkem (erinevat), seda uhkem: mitmekesisus on hädavajalik!

Mitmekesisus on linnade elujõulisuse üks võtmetegureid ja selle eeldus. Sotsiaalse mitmekesisuse tõttu leiab linnaruumist eri vanuse, soo, rahvuse, hariduse ja sotsiaalmajandusliku taustaga inimesi. See tõstatab ühtlasi ka küsimuse: kelle jaoks on linnad ehitatud?

Linnaplaneerimisel on lausa hädavajalik, et arvestatud oleks kõigi elanikega. Mitmed uuringud näitavad aga, et inimeste sotsiaalne sidusus ei ole korrelatsioonis linna elujõulisuse näitajate ega rahvaarvuga. Jalutades mõne suurlinna tänavatel, tuleb meile vastu igasugu rahvast – võime kohata nii tuttavaid kui võõraid, sümpaatseid inimesi ja neid, kes ei pruugi meile üldsegi meeldida. Sellistel juhuslikel kohtumistel on aga ka positiivne külg – need aitavad arendada loovust ja mõelda välja uusi ideid.

Kui väikestes külades on sageli peal teatud piirav ühiskondlik kontroll ning inimesed on kogukonna pilgu all, siis suure rahvamassi seas saab enda anonüümsuse säilitada. Legendaarse urbanisti Jane Jacobsi sõnul on elavate linnade “silmad” alati pärani lahti – see tähendab, et teised linnaelanikud või juhuslikud möödujad märkavad, mis nende ümber toimub, ja jälgivad seda.

Majanduslik mitmekesisus

Üheks linnade võtmerolliks on pakkuda inimestele sotsiaalsust, kuid isegi suurem tähtsus on kaubandusel – kauplemine ja äritegemine aitab linnadel ellu jääda.

Linnade mitmekesine keskkond tekitab inimvoogude liikumist, mida ettevõtted saavad ära kasutada. Linnades on rohkem tööjõudu ja spetsialiste ning paremad võimalused kasu teenida.

Inimestele pakub linnakeskkond vastu paremaid võimalusi hariduse omandamiseks, töö leidmiseks või vaba aja veetmiseks.

Linna elujõudu planeerides

Kui tahame teada, kui suurt elujõudu mingisugune linn pakkuda suudab, peame mõtlema järgmistele küsimustele: millised linnaosad on elavaloomulised, millistel on potentsiaali selleks saada ja kuidas toetada just neid omadusi, mis muudavad linnaosad vitaalseks.

Neile küsimustele vastamine on aga paras pähkel, sest igal piirkonnal on oma identiteet, mille kaudu elujõulisus väljendub.

Ajakirjanik Jane Jacobs pakkus välja väga lihtsad näitajad, mis linnaruumi elujõuga korreleeruvad. Nendeks on nimelt inimtihedus, tegevuste ja ehitiste mitmekesisus ja linnaosade suurus. Lisades neile subjektiivse kogemuse, saamegi linna elujõust üsna hea pildi.

Jacobsi sõnul suurendab linnade atraktiivsust ka ettevõtete ja eri tööstusharude heterogeensus. Mida rohkem on linnas erineva suuruse ja edukusega firmasid ning mitmesuguseid tööstusharusid, seda rohkem inimesi linn kohale meelitab.

Ajakirjaniku teooria järgi on olulisel kohal ka tänavanurgad, kus inimesed kohtuvad ja kogunevad. Mida rohkem neid linnas leidub, seda paremad võimalused on mitmekülgseks äritegevuseks ja ettevõtluse arendamiseks.

Kui tahame mõista linnaruumi dünaamikat laiemalt, peame töötama aga välja hoopis uued ja kaasaegsemad näitajad. Tänapäeval saame kasutada selleks suurandmeid, geodisaini ja tehisintellektil või masinõppel põhinevaid andmeanalüütika vahendeid. Nii saaksime näha linnaruumi hoopis uue külje alt.

Praegu ehitab Partanen TalTechi arhitektuuri ja urbanistika akadeemias linnaplaneerijatele ja -arendajatele mõeldud “tööriistakomplekti”, mis aitaks ära tunda tähtsad kohad linnas, mõista nende unikaalset identiteeti ja luua linna arendamiseks uusi elujõulisi paikasid. Nii saame luua veel paremad meetodid ja poliitikad, et kasutada tulevikus ära linnade täit potentsiaali.