Maikuus avaldatud Global Data Barometeri ekspertuuringust selgus, et Eesti on andmevaldkonna küpsuselt maailmas teisel kohal. Kuigi uuringu tulemused näivad lillelised, on meil mitu andmekasutust puudutavat murekohta ja küsimust. 

Neid lahkab lähemalt Ülemiste City ja TalTechi tuleviku linna professor Jenni Partanen, kes selgitab muu hulgas, mida teevad inimesed andmete käsitlemisel valesti ning kuidas mõjutab see kogu ühiskonna arengut. 

Ujume tohutusuures teabemeres

Üle maailma toodetakse päevas 2,5 miljard miljardit ehk kvintiljonit baiti andmeid. Sellest tohutusuurest kaootilisest teabemerest võib leida infot kõige kohta – mida teeb keegi parasjagu oma nutiseadmes või milliseid lehekülgi on kunagi külastanud. Tehisintellekt ei jäta midagi kahe silma vahele – kogu info on kokku kogutud ja igaveseks salvestatud. 

Suures andmemeres on keeruline ujuda ja sealt oluline välja otsida. Selgitamaks, mis riigid sellega paremini toime tulevad, viidi Global Data Barometeri projekti raames (aastatel 2019–2021) läbi uuring, kus vaadeldi eri riikide andmete kättesaadavust, ning riikide võimekust ja oskust neid avalikuks hüvanguks ära kasutada. 

Milleks meile andmed?

Miks andmetega tegeleda ja kuidas on andmed meile kasulikud? Lihtlabaselt võttes viitavad andmed mistahes korrastamata teabele. Kasutegur tuleb mängu siis, kui andmed on organiseeritud nii, et neid saaks kasutada ühiskonnaprobleemide lahendamiseks, alates kliimamuutusest või kaosest liikluses, lõpetades terrorismi ning rasvumisega. 

Tuleviku linna professor Partanen näeb suure infohulga kasutegurit tulevikulinnade loomisel ja planeerimisel, kus on olulised nii traditsioonilised kui suurandmed. “Eelkõige võib nende kahe kombinatsioon linnaplaneerimist oluliselt paremaks muuta,” sõnas ta. 

Viimase 20 aasta jooksul toimunud areng tehnoloogiavaldkondades on aidanud spetsialistidel andmeid paremini töödelda ja ära kasutada. Täna saavad teadlased panna info simulatsioonimudelitesse, et visandada linnaelu tulevikusuundi, või kasutada algoritmil töötavaid arhitektuurili tööriistasid, mis loovad keskkonnavajadustega arvestava hoone mudeli. 

Samuti on andmete abil võimalik analüüsida ja mõista paremini inimeste liikumis- ja tarbimismustreid ning leida vastuseid erinevatele küsimustele: missugune on meie käitumisharjumuste, keskkonna, majanduse ja ühiskonna koostoime; kuidas on muutunud erinevate inimrühmade käitumismustrid koroonapandeemia ajal ja kas ning kuidas mõjutab majanduse muutumine tarbimiskäitumist.

Võtmeküsimus seisneb andmete kättesaadavuses

Neile küsimustele vastamiseks on tähtis asjakohaste andmete kättesaadavus ning Partanen tõdes, et digimaailm on sellele suuresti kaasa aidanud. Igaüks võib veebist avaandmeid alla laadida, neid muuta ja levitada – seda ilma juriidiliste või rahaliste piiranguteta. “Siin on aga üks oluline murekoht – inimeste privaatsus,” tõi Partanen välja. 

Kuigi avaandmete hulka ei kuulu üksikisikute isikuandmed, ei saa ka avatud infot kasutada hoolimatult – seda tuleb kaitsta ning mõelda, kuidas infot andmete seostamisel käsitletakse. 

Euroopa Liidus edendatakse jõuliselt avaandmete kättesaadavust ning tegeletakse ka privaatsuse küsimustega. Sel eesmärgil välja töötatud andmehaldusseadus suurendab usaldust andmete jagamise vastu ja aitab ületada tehnilisi takistusi andmete taaskasutamisel. Euroopa Parlament võttis selle aasta aprillis vastu ka andmehaldust käsitleva otsekohalduva määruse Data Governance Act (DGA) eelnõu, mis peaks suunama andmeid valdavaid organisatsioone kohalike seaduste raames. 

“Selle aluseks on idee, et avaandmed toovad ühiskonnale ja majandusele mitmel viisil kasu, kuid eelkõige soovitatakse edendada ühisuuringuid ning suurendada nende reprodutseeritavust ja terviklikkust,” selgitas Partanen. 

Uurijatel võiks olla andmetele suurem ligipääs

Linnateaduse vaatenurgast seisneb küsimus selles, kuidas saada uurimiseks vajalikke andmeid, mitte ainult üldinfot, mis on kõigile ligipääsetav? Partanen tõdes, et kõik andmed ei saa olla täielikult avatud, kuid teaduslikuks uurimistööks peaksid need olema siiski kättesaadavad. 

“Rääkisin mõne aja eest ühe suurandmete omanikuga, et uurida, kas oleks võimalik väga piiratud uurimiseesmärgi täitmiseks oleks võimalik saada anonüümseid mobiiliandmeid (inimeste liikumine) näiteks koos kasutajate vanuse või soo infoga,” meenutas Partanen, kelle sõnul sattus vastaja hämmingusse, sest küsitud andmed võimaldaksid ju kasutaja profileerimist.

Aga just profileerimine – andmete liigitamine tunnuste järgi – on võti suurandmete kasutamiseks nii linnauuringutes kui -planeerimises. “Võimatu oleks uurida näiteks laste kooliteede turvalisust või pensionäride liikumisharjumusi, kui meie andmed hõlmavad kõiki beebidest voodihaigete ja tippsportlasteni.” Paraku tuleb tõdeda, et teadlastel on väga üldised avaandmed või puuduvad need üldsegi. 

Kui vaadata otsa suurandmetele, siis märkavad inimesed vaid detaile, nad ei mõtle, et nende andmete kasu peitub hoopis üldistustes. Muret tekitab privaatsus – ja seda mõjuval põhjusel. Kes tahaks jagada enda isiklikku ajalugu, mida tegelikult pidevalt internetti talletame, vaenulike võõrastega? Seepärast ei luba enamik kasutada andmeid ka teadlastel, mis sest et viimased teevad seda anonüümselt, ainult teaduslikel eesmärkidel, võttes vastutuse ning allkirjastades andmeid kasutades ka kõik vajalikud konfidentsiaalsuslepingud ning nõustudes võimalike sanktsioonidega, kui andmeid on kasutatud vääralt.

Samal ajal antakse luba pääseda andemtele ligi näiteks välismaistele rakendustele, mis koguvad iga millisekundi tagant palju üksikasjalikumaid GPS-andmeid ning kombineerivad neid meie endi ja meie kontaktide andmete, fotode, brauseri ja ostude ajaloo, mikrofoni ning kaameraga. Tagatipuks müüakse kogutud andmed kolmandatele isikutele.  

Sedamoodi toimides viskame kõrvale võimaluse saada tasuta olulisi teadmisi, mille baasil ehitada paremaid linnasid, ning kaotame oma privaatsuse. “Vastutasuks antakse meile juurdepääs igasugu kentsakatele rakendustele. Aga kes sellisest tehingust keelduks?” küsis Partanen. 

“Tasuta” andmed maksab kinni maksumaksja 

Teadlaste peamiseks andmeallikaks on olnud üle kümne aasta avaandmed, mida pakuvad avalikud asutused ning mis seega on kogutud maksumaksja rahadega. “Mitmed avalikud institutsioonid pakuvad oma (väga üldisi) avaandmeid veebis ja teenivad sellega kena kasumit, müües uurijatele üksikasjalikumat ja kohaldatavat teavet,” sõnas Partanen. Internetist kättesaadavatest tasuta andmetest teadlastele ei piisa – mõned uurijad teavad neid juba peast. “Sestap on andmete klassifitseerimine ja koondamine kohati lihtsalt labane.”  

Hea tahtmisega saaks ka ainult veidi detailsema infoga palju ära teha. Kasutades andmepõhist planeerimist, saaks avastada näiteks piirkondi, mille areng on hakanud taanduma või piirkondi, linnaplokke, kus on suured sotsiaal-majanduslikud lõhed, ning probleemiga tegelema asuda. Võimalusi on lõputult. 

Ühelt poolt on meil kõik olemas: andmete jagamist soodustavad määrused, head tööriistad ning suur hulk andmeid. Teiselt poolt on meie mõtteviis ikkagi iganenud: infot peaks otsima arhiividest ning tegema pikki ja formaalset käsuliini järgivaid andmepäringuid.

Suhtumine peab muutuma

Teadlased seisavad silmitsi suure väljakutsega – kuidas muuta andmed mitte ainult avatuks, vaid päriselt kättesaadavaks? “Siin on oluliseks märksõnaks inimeste suhtumine,” sõnas Partanen. Andmepakkujad peaksid mõtlema avatult ning mitte lähtuma ainult direktiividest või kasumist.  

Siiski tundub Partanenile, et inimestel ei ole veel sügavat kollektiivset arusaama sellest, kus saaks andmeid rakendada viisil, mis toob kasu ühiskonnas kõigile – mitte ainult riikidele, kes mõnikord andmemuuseumidena esinevad, või neile, kes andmeid kinniste uste taga müüvad. 

“Eelkõige puudub meil arusaam, kuidas saaksid andmeid linnaplaneerimises ning sellega seotud uuringutes kasutada teadlased ja professionaalsed planeerijad,” märkis Partanen. 

Kaasaegseid linnu ei saa planeerida teadmata, mis ühiskonnas toimub ja kuidas on protsessid ning nende ruumilised konfiguratsioonid aja jooksul muutunud. Kuidas saame mõjutada linnade arengut kinniseotud silmadega, teadmata, kus mis inimesed elavad ja töötavad ning kus mis ettevõtted ja teenused asuvad? Linnasid ei saa planeerida, kui nende dünaamika ja mehhanismid on ebaselged.

Partanen loodab siinkohal tulevastele põlvedele, et nad mõistavad andmete mitmekesisuse sügavat tähtsust ja selle potentsiaali linnauuringutes ja -planeerimises. Nii avanevad ka paremad võimalused ehitada põnevaid, elujõulisi ja jätkusuutlikke, seninägematuid linnu.