Olgu väljas tuisk, sadanud maha esimene lumi või lihtsalt harilik talvepäev – üks, milles võib Tallinna tänavatel alati kindel olla, on see, et kõnni- ja kergliiklusteed pole kunagi nii puhtad kui sõiduteed. Miks see nii on ja mida teha, et tulevikus saaksid kõik nautida samasugust luksust nagu autojuhid?

Ühelt poolt on kühvel selles, et ligi poolt Tallinna kõnniteedest tuleb hooldada kinnistuomanikel. See tähendab, et linn on lükanud lume lükkamise kellegi teise kraesse. “Mis puudutab kõnniteid, mida hooldab Tallinna linn, siis oleme tänavu uuendanud lepinguid nii keskkonna- ja kommunaalameti kui ka mitme linnaosa hoolduspartneriga. Uued lepingud tõid ka senisest kõrgemad nõudmised,” räägib Tallinna keskkonna- ja kommunaalameti juhataja asetäitja Tarmo Sulg. Kuna paljudes kohtades kergliiklusteed veel puuduvad, puudutab küsimus ka rattureid ja sähkujuhte.

Sule sõnul pingutatakse selle nimel, et kõigil oleks linnas mugav liikuda. “Paraku Tallinnas ja meiega sarnaste talveoludega pealinnades ei ole täiesti lumevabade kõnniteede tagamine reaalne,” väidab ta. Siiski on tänavu Tallinnas tõstetud enimkasutatavate kõnni- ja jalgrattateede hoolduse sagedust. Ajavahemikus hommikul kella kuuest kuni õhtul kümneni koristatakse neid kaks korda tihemini.

Kuidas on võimalik, et sõiduteed on puhtad, aga kergliiklusteed mitte?

“Sõiduteede hooldamisel kasutatakse kloriide, mis sulatavad lund. Kergliiklusteedel on aga kloriidide kasutamine keelatud. Siit ka vastus küsimusele, miks on sõiduteed puhtamad,” selgitab Tänavapuhastuse AS-i juhatuse liige Vello Kink. Kloriide ei kasutata kõnniteedel seepärast, et need rikuvad inimeste riideid ja jalatseid ning teevad põrguvalu õues jalutatavate koduloomade käppadele.

“Kõige tõhusam viis teed lumest vabaks saada on kasutada kloriide, kuid kõnniteedel on see lubatud ainult jäite või muu erandliku olukorra puhul,” kinnitab ka Sulg.

“Lisaks libeduse vältimisele ei lase kloriidid lumel asfaldiga nakkuda ning nii saab teele kogunenud lumeplöga sahaga tee äärde lükata ja tee ongi ilusasti sõidetav,” selgitab AS-i Eesti Keskkonnateenused juhatuse esimees Argo Luude. Kuna kõnniteel kloriide ei kasutata, nakkub lumi kõnniteega — lumi lükatakse küll ära, aga asfaldile jääb siiski õhuke lumekiht, millele puistatakse killustikku, ning iga lumesaju järel see kinni jäänud kiht muudkui kasvab. “Kui tuleb sula, siis lumi veestub, ning uue külmaga muutub jääks, mis on aga nii kõvasti asfaldi küljes kinni, et isegi korraliku tehnikaga on raske seda teekatendit lõhkumata kätte saada,” räägib Luude.

Olgu öeldud, et isegi kui kõnniteedel soola kasutada, siis samasugust efekti kui sõiduteel ikkagi ei saavutataks. “Nimelt on soola toimimiseks tarvis, et seda nn kogu aeg segataks. Sõiduteel on liiklus intensiivne ja autode rattad teevad selle töö ära,” selgitab Luude.

Kes vastutab sopaste kõnniteede eest?

Sõiduteed ning kõnni- ja kergliiklusteed jagunevad erinevate hooldajate vahel: ehitusseadustiku § 97 kohaselt on linnas, alevis ja alevikus teega külgneva maatüki omanik kohustatud korraldama sõidutee ja tema kinnisasja vahel asuva kõnnitee koristuse, sealhulgas lume ja libeduse tõrje tasemel, mis võimaldab kõnniteel ohutult liigelda. Külgnevate maatükkide omanike suhtumine kõnniteede hoolduskohustuse täitmisse on aga väga erinev, seetõttu on kõnniteede hooldustööde kvaliteet sageli puudulik ja ebaühtlane.

Hooldamata kõnniteedest saab teada anda linna abitelefonil 14410, järelevalvet teostab Tallinna munitsipaalpolitsei.

Kas tänavapuhastusfirmadel oleks teoorias võimekus kõiki kõnniteid hooldada, kui linn selle kohustuse enda kanda võtaks? Tänavapuhastuse AS-i juhatuse liige Vello Kink ütleb, et paraku mitte – töökäsi jääks lihtsalt väheks. “Kõnniteede hooldamine vajab väga palju nn käsitööd, sest isegi väikese hooldustehnikaga ei ole võimalik suurt osa kõnniteedest puhastada,” selgitab ta. Kõnniteed on tihti kitsad, kusagil keskel on veel mingi post või on kõnnitee ääres toru või barjäär või pargivad sellel sõidukid – masinaga on selliseid kõnniteid väga keeruline puhastada, kohati saabki seda teha ainult käsitsi.

“Käsitsi puhastus on aga kallis, väikese jõudlusega ja tihti on ka kvaliteet nii nagu on – töötaja lihtsalt ei jaksa maha sadanud paksu lund lükata,” märgib Eesti Keskkonnateenuste juhatuse esimees Argo Luude. Arvestada tuleb ka seda, et kõnniteede puhastamise tehnika on väike ja kerge ja seetõttu pole see lume ja jää eemaldamisel sama efektiivne kui sõiduteedel kasutatavad raskeveokid.

Kas nutikam linnaplaneerimine aitaks midagi päästa?

Esimene mõte võiks olla, et kõnniteede alla tuleks paigaldada soojendus, sel juhul oleks enamik ülesloetletud probleemidest olemata, jääks vaid üks ja kahjuks peamine – see oleks investeeringu ja ülalpidamise mõttes (keskkonna koormusest ei hakka siinkohal rääkimagi) nii pööraselt kallis, et keegi ei jõuaks seda kinni maksta. Aga on ka odavamaid lahendusi.

Vello Kingi sõnul võiks tuleviku teedevõrgustik olla selline, kus igal liiklejal on oma korralikult väljaehitatud tee: jalakäijal sõidu- ja kergliiklusteest eraldatud lai kõnnitee, kergliiklejal sõidu- ja kõnniteest eraldatud piisavalt lai ja turvaline tee, sõidutee normaalse laiusega sõiduradadega, mille ääres on ka lumevaalutamise ala. “Jah, lumevaalutamise ala, sest üldiselt projekteeritakse meil teid nii, nagu asuksime Vahemere ääres ja meil on igavene suvi,” imestab Kink.

Argo Luude sõnul tuleks kõnniteed planeerida niisuguse laiusega, et neid saab masinatega hooldada. Selleks ei tohiks kõnniteede keskel olla poste ega muid rajatisi, mis takistaks puhastustöid. “Raha olemasolul võiks kõnniteed asfaldi asemel katta mittepoorse materjaliga – see takistaks lume nakkumist ja hõlbustaks tunduvalt hilisemat puhastust. Kui linn suudaks veel tagada, et kõnniteele ei pargita autosid või muid masinaid, siis juba saakski neid päris hästi korras hoida,” sõnab Luude.

Kui tahta, et Tallinn oleks roheline ja kaasaegne maailmalinn, kus elavad terved ja õnnelikud inimesed, peavad tervist toetavad, ligipääsetavad ja mugavad liikumisvõimalused olema tagatud aasta ringi. Täpselt seda näeb ette ka linna arengustrateegia. Hooldamata teed sunnivad inimesi jala käimisest ja tõuksi või rattaga sõitmisest loobuma ning nii kaob harjumus linnas muudmoodi kui autoga liigelda. Miks on sähkuga linnas parem sõita kui autoga, oleme blogis varem kirjutanud.