Erinevalt tillukeste ratastega tõukerattast sobib elekter aitama jalgratast edasi palju ohutumalt. Sest nagu nimigi vihjab, on tõukeratas ikkagi mõeldud tõukamiseks, aga jalgrattaga saab vabalt arendada ka suuremat kiirust. Kergliikuritele rakenduvad seadused kahjuks rataste olemusel vahet ei tee ning maksimaalne motoriseeritud kiirus on igal juhul 25 km/h. Erinevalt elektritõuksist pole aga elektrijalgrattal kiirendiheeblit ning edasiliikumisse on vaja ka ise füüsiliselt panustada, sest mootor on väntamist assisteerivas rollis. Elektrirataste mootori võimsus on piiratud 250 vatiga, aga pöördemomendi doseerimisel on tootjatel vabamad käed, kuniks vattide lubatud arvu ei ületata.

Käesolevasse võrdlusesse jõudis kuus linnaratast, mis siiski ei tähenda, nagu need oleksid täiesti samast kategooriast. Cube Touring Hybrid One on tüüpiline suur linnaratas: püstine sõiduasend, esiamortisaator ja paksud rehvid. Eestimaine ja «õhem» Oolter Eke oleks justkui leitud maalt vanavanemate kuurist. Puhast ameerikalikku nn kruiiserite koolkonda esindavad kaks Electrat. Axel on Ampleri uusim mudel, mis on veidi vähem sportliku sõiduasendiga kui kerge ja peente rehvidega Merida eSpeeder 400 EQ.

Millist mootorit valida?

Mootori tüübilt saab elektrirattad liigitada kaheks: rummusisene või keskjooksu käitav mootor. Kõige «jalgrattalikum» – vähemalt mis puudutab sõidutunnetust – on keskjooksuga kombineeritud mootor, mis on võrdluse ratastest Cube’il ja Electra Townie Path Go!-l. Kui rummumootori pöördemoment mõjub vahetult tagarattale, siis keskjooksumootori puhul liigub mootori pöördemoment läbi kettülekande ehk muutub vastavalt valitud käigule ning võib kokkuvõttes olla rummumootori omast palju suurem.

See lugu ilmus ajakirjas Digi nr 208, august 2022

Kõik selle ajakirja lood