TalTechi tervisetehnoloogiate instituudi juhataja professor Peeter Ross, kellel on arstina õnn maitsta igapäevaselt oma teadustöö vilju, on aastaid olnud Eesti terviseandmete digitaliseerimise arenduse juures. Ross võib julgusega nimetada end nii terviseinfosüsteemi (TIS) kui ka patsiendiportaali digilugu.ee üheks “isaks”.

“Ehkki tehisintellekt pole suutnud arstide tööd üle võtta, on töö olemus muutunud. “Eesti arstid ei kujuta oma tööd ilma e-terviseandmeteta enam ette ja inimeste ootused e-tervisesüsteemile on ajaga aina kasvanud,” nendib Ross.

• Terviseandmete digitaliseerimisel on Eesti maailma tipus 
• Alles nüüd hakkavad teised riigid Eestile tasakesi järele jõudma
• Eesti arstid ei kujuta elu ilma e-terviseandmeteta enam ette 
• Milline on patsiendiportaal kümne aasta pärast? 
• Inimtöö ei kao. Isegi kõige arenenum digiühiskond vajab inimesi 

Robotid ei ole arstide tööd veel üle võtnud

Kui Tallinna Tehnikaülikooli professor ja Ida-Tallinna Keskhaigla radioloog Peeter Ross oma arstikarjääri 1996. aastal alustas, öeldi talle, et varsti tulevad robotid, kes võtavad temalt töö ära. “Aga näe, aasta on 2022 ja töötan endiselt radioloogina.”

Siiski pole arstide töö enam endine. Seda, kui palju on muutunud meditsiinisüsteem ainuüksi kümne või viieteistkümne aastaga, rääkimata pikemast ajast, on Rossi sõnul pea võimatu lühidalt kokku võtta, sest tehnoloogia areng on olnud meeletu. Ehkki tehisintellekt pole suutnud arstide tööd üle võtta, on töö olemus muutunud. “Eesti arstid ei kujuta oma tööd ilma e-terviseandmeteta enam ette.” 

Parimaks näiteks on üks episood professorist doktori enda tööelust. Kui ta noore radioloogina kirjeldas ühe päevaga kümme uuringut – ja seda peeti tubliks tulemuseks –, siis nüüd pole sada uuringut mingi probleem. Röntgenifilme võib näha veel Ameerika haiglaseriaalides, kuid Eesti meditsiinis mitte. 

Ross, kellel on arstina õnn maitsta igapäevaselt oma teadustöö vilju, on kõik need aastad olnud Eesti terviseandmete digitaliseerimise arenduse juures ning võib julgusega nimetada end nii terviseinfosüsteemi (TIS) kui ka patsiendiportaali digilugu.ee üheks “isaks”. 

Viimased aastad on möödunud maailmas teisi riike nõustades, sest Eesti e-tervisesüsteem on tuntud ja hinnatud. 

Kas Eesti e-terviseinfosüsteemi, sh patsiendiportaali, võib pidada edulooks? 

Olen Tallinna Tehnikaülikoolis professor, samal ajal arst Ida-Tallinna keskhaiglas ja töötan radioloogina ka praegu. Võin öelda, et Eestis ei ole enam alles jäänud palju tervisehoiutöötajaid, kes ei kasutaks otsuste tegemisel tervise infosüsteemi. Vähemalt meditsiinis on see väga hästi omaks võetud, mis ei tähenda loomulikult, et kriitikat ei ole. Mida rohkem midagi kasutatakse, seda rohkem ongi kriitikat.

Enda taustast saan rääkida, et olen ligi kümme aastat olnud nii Maailmapanga, Aasia Arengupanga kui Saksa Arengupanga (KfW) konsultant, eelmisel aastal ka Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) konsultant suuremate digiterviselahenduste rakendamisel. Nii et olen 2013. aastast alates näinud ligi kahekümne riigi e-tervisesüsteemide tegemist, olen ise seal juures olnud ja nõu andnud. Enamik riike on n-ö idapoolsed lähivälismaad, eelkõige endise Nõukogude Liidu riigid, aga ka Hiina, Jaapan. Saudi Araabias oleme teinud üht-teist, pisut ka Lõuna-Ameerikas. 

Miks ma sellest räägin, on see, et kui Eesti terviseinfosüsteemi või digitervist teistega võrrelda tahame, siis saab öelda, et oleme edukad. Need kümme aastat ei ole vähendanud meie töö hulka ja Eesti tuntust, vaid hoopis vastupidi. Eesti tuntus on kasvanud.

Eriti viimastel aastatel on tulnud meile väga palju tellimusi väljastpoolt, kusjuures mõnikord ei tahetagi teada, mis me konkreetselt siin Eestis teeme, vaid teatakse, et kuna see on nende riigi olemasolevast olukorrast palju parem, siis öeldakse: “Palun tõstke see asi, mis teil on, meile, ja siis vaatame edasi.”. See protsess on tegelikult äärmiselt keeruline. 

Edulooks võib pidada seda, et näen arstina kohe andmeid uuringutest, mis on inimesele varem tehtud. Kas kujutate ette, et maailma mastaabis on see siiani haruldus? Loomulikult on maailmas haiglaid, mis on palju paremini digitaliseeritud kui Eesti süsteem, aga kui seal riigis elav inimene läheb kõrvaltänaval asuvasse tervisekeskusesse, peab ta alustama kõike asju otsast peale, sest andmed ei ole teisest raviasutusest kättesaadavad. Aga mina ja meie arstid näevad kõiki analüüse ja pilte, sh varasemaid uuringuid, mis on Eestis tehtud. 

Kindlasti leiab Eestis arste, kes ütlevad, et nende elu on läinud infotehnoloogia arengu tõttu keerulisemaks. Põhjuseks see, et meil on arste ja õdesid, kes ei tunne arvuti taga end mugavalt ja see lõhe on kahjuks olemas. Niisiis, edule vaatamata teeme pea viisteist aastat pärast terviseinfosüsteemi loomist tehnikaülikooli eestvedamisel perearstidele-pereõdedele digioskuste koolitusi. Meil on Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellimus, et kolme aastaga tuleb koolitada viissada perearsti-õde. Kui aga paneksime täna tervise infosüsteemi kinni, siis oleks kära sama palju, kui oli elektriarvete kolmekordseks muutumisel. 

Kokkuvõtteks – Eesti on selgelt e-meditsiini ja tervishoiu andmevahetuse valdkonnas maailmas esimeste seas, meie järgi orienteeruvad paljud teised, aga loomulikult ei tähenda see seda, et me ei peaks Eestis nüüd jälle uusi sihte seadma.

Kui palju on e-tervise valdkond viimase 10-15 aasta jooksul muutunud?

Kui vaadata tagasi aastasse 2008, kui Eestis alustati korraga kõikide patsientide terviseandmete digitaalset kogumist ja samal ajal nendele andmetele ligipääsu andmist, siis see oli maailma mõistes täiesti uus ja täiesti ebaharilik. Arstid olid seni harjunud sellega, et andmed on nende omad ja nemad otsustavad, millal vaadata ning millal mitte. Loomulikult oli see väga suur muutus tervise- ja meditsiiniotsuste avalikkuses ja jagamises.  

Kui vaatame viimast viitteist aastat maailma kontekstis, siis maailm on vaikselt meile n-ö järele tulnud. Huvitav fakt on eestlaste jaoks ehk see, et suuremad riigid alles nüüd alustavad reaalselt selliste lahendustega, mis meil on olnud juba üle kümne aasta. Näiteks USA-s on alates eelmisest aastast kohustus terviseteenuseosutajatel patsiendile andmeid jagada, kusjuures andmete jagamine ei ole seal võrreldes Eestiga väga täpselt defineeritud. Meil on õigusruum väga selgelt paika pandud. 

Nii nagu tervishoid kogu maailmas on eri riikides erinev, on ka digitervise valdkond erinev. Siiski on selge suund, et üha rohkemates riikides saab inimene ise oma terviseandmetele veebi kaudu ligi ja üha rohkem on selliseid tervisega seonduvaid kaugteenuseid, kus inimene vahetult osaleb, mitte ei tule tipa-tapa haiglasse või arsti juurde.  

Eestist rääkides tahan ma 2008. aastast hüpata veel kümme aastat tagasi, üheksakümnendate lõppu, sest just nii palju aega kulus meil Eestis omal ajal terviseinfosüsteemi ettevalmistamiseks. See, et isegi väikse Eesti puhul oli vaja kümme aastat, näitab hästi, kui keeruline ja kui mitmetahuline sellise muutuse tegemine tervishoiusüsteemis on. 

Seetõttu ei saa oodata, et Eestis tuleks digivallas igal aastal niisuguseid olulisi ja põhjapanevaid muutusi. Samas, kui võtame, et see esimene kümme aastat, kui käis tervise infosüsteemi ettevalmistus – õigusruumi, tehnoloogia, juhtimise kokkuleppimine, siis võiks kogemuse põhjal öelda, et ka järgmist suurt muutust tuleb kümme aastat oodata. 

Tõsi, järgmist suurt muutust kümme aastat hiljem otseselt tulnud, aga Eestis on erinevad osapooled ja just nüüd viimastel aastatel tegelenud päris aktiivselt nn uue põlvkonna tervise infosüsteemi loomisega. Arvan, et siin on lähiaastatel uusi huvitavaid lahendusi oodata. 

Kas midagi on läinud terviseandmete digitaliseerimise süsteemi loomisel teisiti, kui lootsite? 

Suurim õppetund oli, et nende muutuste tegemine seoses tervishoiu digitaliseerimisega võtab aega. See on pikk protsess, aga inimene, eriti kui ta on haige või kui tal on tervisega probleeme, ei taha kuulda seda. Ta tahab saada abi täna ja kohe. Sama lugu on nende inimestega, kes teevad poliitilisi ja rahastamise otsuseid – muutusi oodatakse mõne kuu jooksul, kuid suurte muutuste tegemine nii kiiresti võimalik ei ole. 

Heaks näiteks on uue Tallinna haigla rajamine. Kui meenutate, millal sellest juba rääkima hakati, siis vähemalt viis aastat, aga tegelikult natuke rohkem aega tagasi. 

Ja me ei ole jõudnud isegi projektini! Sellest peab lihtsalt aru saama, et kogu riigi tervishoidu puudutava muutmine on suurusjärgu võrra keerulisem, kui lihtsalt haigla tegemine. 

Nii et üks asi, mis me valesti tegime, oli vale ootuste juhtimine. 

Kümme aastat tagasi arvati, et meil on nüüd patsiendiportaal ja nüüd saab kohe terveks. Täna ütleme lihtsalt, et patsiendiportaal on suurepärane asi, et näha oma terviseandmeid, aga inimesed on erinevate tervisesoovidega ja patsiendiportaali tuleb tõsiselt edasi arendada nii soo, vanuse kui ka haigusrühmade kaupa. See ei ole nagu lennupiletite portaal, kuhu tulevad kõik ühesuguse sooviga ostma lennupiletit. Patsiendiportaalis tahab mõni uurida, mis retsept talle kirjutatud, teine tahab näha, kas tema vähiravi on kandnud vilja, kolmas hoopis vaatab, kust ta saab kiiresti vastuvõtule jne.  

Digitaliseerimise aeg on palju pikem, kui me alguses lootsime või arvasime – see tähendab väga paljude asjade muutmist. Täna teame, mida peame nüüd muutma ja selle nimel me Tallinna Tehnikaülikoolis ka aktiivselt tegutseme – üks on nt andmete struktureerimine. 

Selleks et digitaalsetest andmetest kasu oleks, peavad andmed olema esiteks digitaliseeritud ja teiseks standardselt struktureeritud. Vaatamata võtmesõnale „tehisintellekt” ei suuda arvutustehnika siiski näiteks vabast tekstist piisavalt aru saada, et sellest arstile olulist kasu oleks. 

Kuidas need muudatused inimest mõjutavad? Kas saate mõne näite tuua?

Kõik autoomanikud saavad iga aasta meeldetuletuse, et nüüd on aega minna tehnilist ülevaatust tegema. Et ka tervise infosüsteemis asjad sama lihtsalt käiks, võiks tulla kõrgvererõhutõvega inimestele digitaalse otsustustoe abil automaatteade, et „tule vererõhku mõõtma, sest sa ei ole paar kuud käinud”. Kui aga osa arstidest-õdedest on teinud selle märke n-ö vaba tekstina, siis otsustustoe süsteem ei saa sellest aru. Tehisintellekt ei ole nii tark. 

Niisiis on kolm olulist asja, mida tervise infosüsteemi arendamise ja täiendamisega seoses peaks arvestama. Esiteks, aega kulub rohkem, kui algul arvatakse. Teiseks, inimesed ootavad ka digitervisesüsteemilt rohkem „rätsepatööd” ja vähem kõigile ühe lauaga löömist. Kolmas on tehniline probleem – peame senisest palju paremini oma andmeid standardiseerima ja struktureerima, et tehisintellekt nendest aru saaks. 

Eestlastele meeldib tulevikku vaadata, ehkki keegi ei tea, mis ees ootab, maailmas on palju ohte ja ebakindlust. Kui aga kõik läheb hästi, siis milline võiks olla patsiendiportaal 10 aasta pärast? 

Mäletan, et enne e-tervise infosüsteemi loomist kardeti, et see mõjub ühiskonnale halvasti – kui inimesed oma andmeid vaatavad ja näevad oma vähidiagnoosi, et siis nad lähevad ja tõmbavad ennast kuskil linna ääres oksa, ning et arstide koormus tõuseb, sest inimesed näevad asju, millest nad aru ei saa ja hakkavad arste tüütama. Need hirmud ei pidanud paika, ka suitsiidid on sel ajal hoopis vähenenud. Pigem on kinnitust saanud ootus, et terviseandmetele veebi kaudu ligipääs aitab inimesel oma tervisega rohkem ja mõtestatumalt tegeleda. 

Järgmine tase meie e-tervises, et kui jätame kõrvale tehnilised küsimused (IT-arendus ja andmete kvaliteet, struktureerimine jne), on olulised uued ja mugavad teenused. 

Meie seni kõige parem lahendus on e-retsept, mis on kõikidele meelepärane. Alguses olid ka seal käivitamisraskused, vaikselt on meil tekkinud e-konsultatsioon ja –vastuvõtud, aga see, mis me nüüd just COVIDiga seoses oleme näinud, et inimesed üha rohkem aktsepteerivad tervisemurede lahendamisega seotud digiteenuseid. 

Loodan, et üks, mis muutub ja areneb, on see, et digitaalne tervisekeskkond saab hakata kasutama ka füüsilise aktiivsuse andmeid, toitumise andmeid, keskkonnaandmeid, vaimse tervise andmeid. Tähtis on terviseharidus. Näiteks võiks tuleviku patsiendiportaalis olla ka tervisekalkulaator või riskide info, aga mitte alles südameinfarkti järel, vaid infot õige tervisekäitumise kohta saab inimene juba varem, st noorena või kui planeeritakse perekonda.

Tervis sõltub meditsiinist võib-olla paarkümmend protsenti. Paarkümmend protsenti sõltub geneetikast. Kuuskümmend-seitsekümmend protsenti tervisest sõltub sellest, milline on meie eluviis, sotsiaalne taust, haridus, keskkond, kus me elame. See on üks selline suund, kuhu digitervis selgelt läheb, et muutuks e-haigusloost e-terviselooks. Kui mõelda pikemas perspektiivis, siis peame siduma terviseinfosüsteemiga sotsiaalinfosüsteemi, sest seal on praegu suur lõhe. 

Kroonilised haiged saavad haiglast väga head abi, aga mis saab inimesest edasi, ei tea täpselt keegi! Tähtis oleks, et ka koduhooldusõde saab haige kohta vajaliku informatsiooni kätte, lähedased õiged nõuanded, seejärel sotsiaaltöötaja jne. See on see, kus digilahendused võiksid väga palju aidata. 

Tehnikaülikool ongi mitmetes selle valdkonna uurimisprojektides osalenud.