Murekoht oli sel aastal, kui robootikaringi kohti vähendati. Põhjus oli lihtsalt selles, et ei jätkunud rohkem ressursse koolil. Ja seepärast võeti 32 lapse asemel vähem lapsi, aga otsustati võtta kutsetega. Ja kui enne oli 32 lapse seas 2 tüdrukut, siis nüüd jäid tüdrukud üldse välja.
See on mu isiklik kogemus, teine lähtekoht on laiem pilt, mille sain majandusministeeriumis töötades. Seal oli meil pidevalt küsimus, et kas ja kuidas rahastada üritusi ja hackathone, millega naisi tuua IT-ga tegelema. Minu sõnum oli, et minge vaadake robootikaringidesse ja te näete, kust probleem alguse saab.
Nii et mul on sellest oma lapse kogemus ja suurem pilt ministeeriumist.
Seega meil on selge probleem: täna ei ole tüdrukute seas tehnoloogiaõpe populaarne ja nad ei saa sellist teadmistepagasit ja kogemust nagu poisid ning see ahendab nende tulevikuvalikuid.
Kui ma Robotexi videos mainisin ainult tüdrukutele suunatud tehnoloogiaõppe vajadust, siis saabusid süüdistused, et minu plaan on seksistlik ja kus on soovolinik. Aga miks me ei nimeta tänast situatsiooni seksistlikuks, kus aine on selgelt poistekeskne ja lisaks räägitakse juurde, et tüdrukud peaksid tegelema tikkimise ja kudumisega.
Millest see asi alguse saab, et praegu robootikaringides vähe tüdrukuid on?
Siin on kaks suurt mõjutajat. Esiteks muidugi lapsevanemad, kes lapse valikuid suunavad ja kas neil endil on tahet piisavalt kiiresti ringidesse registreerimisega liigutada või mitte. Või siis kui kohti ei jätku, siis olla valjuhäälne ja nõuda juurde või võtta seisukoht, et tehnoloogiaõpe pole mu lapsele vajalik.