Leian, et kui järgida Hans Lõugase Geeniuse artiklis antud soovitusi lükata nutitelefoni ostu põhikoolini eani edasi, on see pelgalt nutiseadmete kasutusega seotud probleemide tulevikku lükkamine.
Ütlen kohe alguses, et ma tõesti ei arva, et kui laps juba kolmeaastaselt nutiseadmeid kasutama ei asu, jääb ta teistest arengus kuidagi maha või millestki muust puudu. Kindlasti mitte. Nutiseadmete suur võlu seisnebki lihtsuses ja intuitiivsuses ehk selles, et sellesse maailma saab väga kiiresti siseneda nii 2-, 12- kui ka 82-aastaselt.
Ära jätta last sinna maaima üksi
Probleemid tekivad sõltumata vanusest sel juhul, kui laps sellesse maailma üksi ringi uitama jäetakse. Kui vaadatakse ise vaid eemalt, et “oh, küll ta oskab osavalt ise neid mänge alla tõmmata ja, mõelda vaid, leiab täiesti iseseisvalt uued videod vaatamiseks! Nii tubli laps! Ja milline meeldiv vaikne vahepala lapsevanemale!”
Esimesed 18 eluaastat vastutavad inimese eest tema vanemad. Nii tema vaimse kui ka füüsilise heaolu eest ning need, kelle jaoks on nutiseadmed lõks, ei ole sugugi lapsed, vaid nende vanemad, kes end sellest teemast taandavad. Leides, et see justkui ongi n-ö laste omaenda teema ja aeg, millega kursis olema ei peagi.
Esialgu annab see võimaluse rahulikult süüa teha nii, et kaheaastane sul pükste küljes ei lõuga ning hiljem rahuliku tunni, et raamatut lugeda. Mida aeg edasi, seda pikemaks lähevad need pausid oma laste elust eemal olemisel ning siis järsku avastatakse, et laps elab mingit elu, mille üle on igasugune kontroll kadunud.
Süüdi on justkui nutiseadmed. Ei ole. Vanemad on. Päriselt. Vanasti oli probleem teismelistega, kes suitsetama kippusid. Kas siis olid suitsud süüdi?