Siiani on tulnud mul soovitada 4-5 arvutit, mida osta. Harilikult öeldakse lihtsalt, et tahetakse arvutit, mis maksab X summa raha. Pealtnäha tundub kui lihtne ülesanne, aga erinevalt telefonidest, kus mingis hinnaklassis on kõige rohkem 5, väga hullul juhul 7-8 telefoni, siis sülearvuteid on ühes hinnaklassis nii palju, et silme eest võtab kirjuks.
Ja probleemiks pole vaid see, et neid on palju. Oleks siis asi lihtne. Sülearvutid uuenevad metsiku tempoga, neil on pealtnäha imepisikesed erinevused, mis reaalsuses mõjutavad terve arvuti kasutamist ning mis kõige hullem, siis on pea võimatu ilma arvutit kasutamata öelda, kas see on inimese vajadustele sobiv.
Kui telefoni puuteekraan töötab nagu ekraan ikka ning isegi odavamad telefonid on nüüdseks suhteliselt kiired, siis sülearvutite puhul on asjad veidi raskemad: üks sülearvuti võib olla korralik ja kiire, teise klahvid aga jäävad kinni, korpus paindub esimese puudutamise peale kõveraks ning sõrmejäljed kuluvad puuteplaati katsudes maha.
Kvaliteedierinevus erinevate tootjate ning isegi ühe ja sama tootja erinevate arvutite vahel on lihtsalt niivõrd suur, et ilma reaalselt arvutit nägemata ja seda veidigi aega kasutamata on kohati ilmvõimatu öelda, milline oleks sobilik mudel.
Must hinnaauk
Teiseks probleemiks on aga hind. Sülearvuti eest soovitakse tihti välja käia suurusjärgus 350 eurot. Võib aga ausalt öelda, et selle raha eest hea arvuti saamine on ilmvõimatu ning see teeb mõne konkreetse mudeli soovitamise veelgi raskemaks.
Suuresti on selles hinnaklassis kõikide seadmete sisu küllaltki sarnane (loe: mitte kuigi hea) ning erinevused tulevad mängu vastupidavuses ning kasutuskogemuses, mida tehnilisi andmeid vaadates on hinnata raske.