Paraku, nagu nii Maret Maripuu kui Margus Arm on kirjutanud, pole meie sotsiaalvaldkonna IT nüüdisaegne. Meil on klassikaline legacy probleem ning see pole pelgalt tehniline. Vanakooli IT (monoliitsüsteemid) lähevad hästi kokku vanakooli protsesside (pika plaani järgi juhitud suurprojektid) ning vanakooli äriliste eesmärkida (numbriliselt fikseeritud toetuse summad ja piirmäärad, mida tuleb muuta seadusega).

Uut tehnoloogiat on mõistlik rakendada äriplaaniga, mis seda tehnoloogiat ära kasutab. Mida see tähendada võiks?

Andmed

Suurandmed võimaldavad meil rääkida tulemuste keeles. Tulemus võiks pigem olla “tagada läbi toetuste, et ükski laps ei kasvaks funktsionaalses vaesuses”, mitte “maksa kõikidele peredele kelle sissetulek on alla 2000 EUR lisaraha 500 EUR ulatuses.”

Katsetamine

Pidev katsetamine ning põhjalik analüütika tekitavad arusaama erinevate lähenemiste reaalsest mõjust inimeste eludele. Teadmine, et sotsiaaltoetuste suurendamine 100m EUR võrra hoiab 5 aasta jooksul ära nii mitu surma, perevägivalla juhtumit, koolist välja langemist, alko-narkoga varajaselt kokku puutunud teismelist jne…

Agiilsus

Agiilsed protsessid võimaldavad meil ka suuri muudatusi ärilises strateegias kuudega ellu viia ning kriisidele reageerida uute teenustega päevade ja nädalate jooksul.

Kasutajakeskus

Kasutajakesksus tähendab, et kodanik saab lihtsasti aru kui palju ja mis loogika alusel riik teda toetab ning ei pea omalt poolt liigutusi tegema toetuste saamiseks.

Selle kõige tulemus võiks olla hoitum ühiskond vähesemate vahendite eest.

Kuidas me sinna jõuame?

Ma ei nõustu väitega, et likvideerime kõik tehnilised võlad (“teeme baasi korda”) ja siis ei pea enam sentigi peale maksma. Sel juhul saame täna läikiva masina, mis on 10 aasta pärast täpselt sama katki.

RAHA on oluline, aga raha peab olema järjekindel ning võimaldama paindlikkust. Asju ei tehta korda ühekordsete suurinvesteeringutega, vaid stabiilsete püsikulude, mis võimaldavad IT pidevat uuendust ning nüüdisaegsete IT teenuste kasutamist.

PROTSESSID ja reeglid peavad toetama paindlikkust. Viis, kuidas riigiasutused täna hanke- ja andmekaitse reegleid tõlgendavad pärsivad neid lähenemisi, mida üleval kirjeldan.

Vaja on INIMESI, kellel on oskused tehnoloogia ja andmete võimalusi ära kasutada. Andmeanalüütikuid, pilvearhitekte. Aga ka tootejuhte, teenusdisanereid, kasutajauurijaid. Ning ei piisa ka üksikutest headest inimestest – neid tuleb organiseerida hästi juhitud ning motiveeritud tiimidesse.

Väga oluline on koosloome äriomanike ning IT inimeste vahel. Ei ole mõtet leppida kokku ärilist eesmärki ja alles siis rääkida IT ja andmete tiimidega. Juba plaanide tegemisel tuleb nad kaasata (mida meil ka järjest rohkem tehakse).

Sügisest käivitub pikaajaline riigi IT reform

Me ei usu, et me peaksime rääkima “riigi IT korda tegemisest”, pigem tuleks sihtida “IT toel riigi protsesside pidevat arengut.”Hea uudis on see, et liigume sinna poole. Täna on juba näiteid riigi IT-s, kus ülalmainitud praktikaid rakendatakse.

Ning sel sügisel lükkame (struktuurivahendite toel) käiku pikaajalisema riigi IT reformi. Koostame kõikide valitsemisaladega digi-transformatsiooni kavasid, mis katavad nii tehnoloogia kui ka äriloogika, juhtimise, protsesside korda tegemise. Selle tulemusena tahame jõuda kohta, kus olukordi nagu praegune uute toetuste aplaava enam ei esine.

Kas see kõik maksab raha? Absoluutselt. Meie riigi IT kogu baaseelarve on hetkel ca 180-190 milijon Eurot. See on 1,4-1,5% riigi tegevuskuludest. Võrdluseks – erasektoris moodustab IT täna keskmiselt 5-8% tegevuskuludest. Hästi toimivas riigis tuleb kindlasti kulutada rohkem IT-le – aga tekib ka õigus nõuda kõrgemal tasemel tulemusi.

Lõpetuseks, meil on parlamentaarne demokraatia. Riigikogu paneb paika juhtkonna (valitsuse) ning määrab eelarve. Kui riigikogu aseesimees räägib sellest, et riigis võiks IT-d teistmoodi teha, saab mul olla ainult hea meel. Sest me vajamegi riigikogu ja valitsuste järjekindlat toetust (ja nõudlikkust).