Esimene Apple TV nime kandev seade tuli välja juba kaheksa aastat tagasi ja seni polnud see palju muutunud. Tegu pole muidugi teleriga, nagu nimi viitaks, sest Apple ei raatsi ekraanidesse investeerida. Apple TV-le tuleb hoopis juhtmega ise teler järgi ühendada ja nii tekibki maagiliselt koju Apple’i nutiteler.
Esimesed Apple TV põlvkonnad olid sisuliselt meediamängijad, millega sai suurele ekraanile mängida filme, videosid ja muusikat kodusest arvutist või pilvest. Nüüd on see kõik muutunud.
Üks karp, mitu rolli
Selle sügise Apple TV kõige tähtsam uuendus on App Store ehk rakendustepood. Tõsi, selle üks enimreklaamitud omadusi on Siri tugi ehk võimalus häälkäskudega masinat juhtida, kuid eesti keeles ega meie regioonis ka ingliskeelsena Sirit pole. Aga sellest pole midagi, sest nagu iga teine seade, mis ühendatakse rakendustepoega, muutub ka see väike karp nüüd hoopis võimsamaks.
Samas on raske täpselt ühe sõnaga öelda, mis asi Apple TV tegelikult on. Võiks öelda, et see karp teeb kodus seda, mille jaoks sa tõmbad vastava äpi. Kui laadida sinna mõni mäng, siis muutub see karp mängukonsooliks. Kui mõne filmi- või videovaatamise äpi, siis muutub meediamängijaks. Aga kui hoopis näiteks Airbnb? Siis muutub see mingiks hübriidseks telefoni, teleri ja arvuti ühendseadmeks.
Olgu nimega kuidas on, uus platvorm tvOS pakub võimalust igal arendajal seadme jaoks tarkvara kirjutada. Ja äpid teevadki Apple TV-st nüüd tõeliselt universaalse seadme, mida ei saanud öelda eelmise versiooni kohta.
Vana Apple TV – mis muide jääb €100 võrra soodsamalt endiselt müüki – oli puhtalt ühe firma maailma seade. Sellest sai vaadata iCloud Photo Libarysse pandud pilte, iTunesist ostetud või renditud filme ja sinna sai peegeldada oma iPhone’i, iPadi või Mac arvuti pilti. See võib olla väga meeldiv "lilleline aed”, nagu omavahel ühilduvate, kuid ülejäänud maailma mittetundvate seadmete ühendust nimetatakse. Kuid selline pole ilmselt tavaline Eesti tarbija.
Uus seade avab natuke uksi. Võtame või näiteks DLNA, mis on keeruline lühend keerulise tehnoloogia jaoks, aga sisuliselt saab sellega arvutis olevaid filme telekast vaadata. Näiteks võib arvutis olla mõni DLNA toega programm või toetab kodune väike meediaserver – eraldi filmide ja piltide hoiustamiseks mõeldud arvuti – sama standardit. Sellisel juhul saaks telefonist, tahvlist või nutitelerist DLNAtoega rakendusega neid arvutis olevaid pilte või filme vaadata. Kuna tegu on avatud standardiga, siis oskavad eri firmade toodetud seadmed ja tarkvara üle DLNA meediat mängida.
Vana Apple TV ei tahtnud sellest maailmast midagi teada. Uus ei taha ka ise midagi, ent selle äppide poest saab tõmmata meediarakenduse, mis näitab kogu võrgus olevat DLNA toega meediat. Nii saab ka näiteks Sony või LG telefoni omanik oma nutitelefoniga tehtud videosid läbi Apple TV näidata, mis on täielik uudis.
Muidugi on suurel ekraanil lõbus mängida ja seda meelelahutust leiab äppide poest ohtralt. Kuna seadmel on suhteliselt kõbus riistvara (mulluse iPhone’i A8 protsessor, 2 GB mälu ja täis-HD graafika tugi), leiab nii haaravaid 3D-graafikaga seiklusi kui ka lihtsamaid mänge. Ent kahjuks kaldub esialgu mängimine just lihtsamate poole.
Asi on puldis, mis on küll moodne ja mugav, kuid mängimiseks siiski liiga väike. Mõni mäng, nt Pako, toetab puldiga kallutades auto juhtimist, ent pisike seade kaob käte vahele ära ja ei reageeri kallutustele piisavalt kiiresti. Polegi täpselt aru saada, kas tegu on mänguarendajate poolt kehva implementatsiooni või puldi enda puudujääkidega.
Nii saavadki ilma eraldi pulti ostmata ilmselt Apple TV peal menukaks lihtsate juhtvõtetega mängud nagu Crossy Road. Täpselt nagu seadme esitlusel näidati, nii mugav see ongi: libistad näppu puldil ja kana hüppab küljele. Vajutad ja kana hüppab edasi.
https://youtube.com/watch?v=OfPMaqC-WSw
Uuesti leiutatud pult
Just pult ongi teine oluline uuendus. Esiteks ei vaja see enam infrapunakiirt ja seega pole seda vaja sihtida musta karbi poole. Karbi saab isegi tegelikult teleka taha või kappi peitu panna, sest pult ja karp suhtlevad üle Bluetoothi. Meie testis oli Apple TV telekaaluses kapis ja pult toimis sellegipoolest veatult. Puldil ei pea ka enam patareisid vahetama, sest sellel on laetav aku ja selleks tuleb kaasa üks Lightning juhe.
Puldi ülemine osa puutetundlik ja see toimib kiiresti ning sujuvalt. Apple on siin leiutanud uue viisi, kuidas puutetundlik pind ekraani peal kasutajaliideseks teha. Ekraani peal ei liigu mitte kursor, mida puldi õõtsutamisega või puldi puutetundliku ala hõõrumisega liigutada, nagu näiteks võib leida uuematest Samsungi nutiteleritest.
Selle asemel saab puutetundlikul alal näppu vibutades liikuda interaktiivsete alade vahel, olgu need äppide ikoonid,valikud menüüs vms. See on suhteliselt intuitiivne, kui esimest korda puldi puutetundlikkus selgeks saab.
Puldi teeb eriliseks selle reageerimiskiirus. Me oleme harjunud võimsate nutitelefonidega, mis meie käske koheselt täidavad. Selles võrdluses tundub see pult normaalne. Ent võttes kätte mõne digiboksi või muu meediapleieri kummise ja tummise puldi, saab vahe selgeks.
Kokkuvõte
Kuna nüüd saab Apple TV-sse äppe salvestada, on muutunud oluliseks seadme mälu (vana seade laadis kogu sisu pilvest). Seade on läinud kallimaks ja suurema mälumahuga seade on veel eriti kallis.
Kui kasutaja nõudmised on üsna väiksed, näiteks ainult YouTube'ist videote vaatamine, siis see hind ennast ei õigusta. Turul on selleks palju soodsamaid vidinaid. Ent selle kõiki võimalusi kasutades on uus Apple TV nüüd oma kallimat hinda rohkem väärt kui näiteks eelmine odav mudel oma soodsat hinda.
