Ja see kõik ka töötab, isegi paljulubatud ennustav autofookus (koer lippab kaadri ühe servast teise), kuigi võib-olla mitte 100% juhtudel ja ideaalselt. Kas kogu selle tehnoloogiarikkusega tulevad ka parimad pildid? Piltide üldhinnang oleks väga hea, aga jällegi mitte alati ja ideaalselt. XZ-i peale võib kindel olla, et selle telefoni kaamera sobib pea igaks elujuhtumi dokumenteerimiseks ja pildistamiseks. Eriti kui on palju valgust.

Mis siis kaamera juures soovida jätab? Hämaras kipuvad pildid saama ebaloomulikult kollase tooni, kuigi muidu on XZ tubli öiste tänavate pildistaja. Ka päevavalges (mis Eesti sügistalves muidugi ongi üsna hämar) võib tulla umbes iga kolmekümnes pilt pisut udune kas kätevärina või muu häda tõttu. Mõne muidu kena päikesepaistelise foto juures kipub aga tarkvara liiga palju kujutist teravustama. Ja mõne pildi tegemine ja selle vaatamine võtab nagu pisut liiga palju aega, kuigi telefonis tuksub Snapdragon 820.

Kõik see on vist aga finesside üle arutlemine, mis ilmselt läheb kordale 5%-le selle telefoni omanikest.

Superuuendus aku laadimisel

Sony XZ aku ei paku muidu ühtegi üllatust, peale ühe ja olulise. See peab vastu normaalse päeva kasutust, agarama mängimise ja liiklemise puhul on pika päeva õhtuks alles võib-olla viiendik energiast. Täpse mahutavuse poolest on XZ võrdne oma eelkäija Z5-ga, aga jääb kriipsuvõrra alla näiteks väiksema ekraaniga Samsung S7-le (see on oluline, sest rusikareegel on: mida suurem on telefoni ekraan, seda suurem aku selle taha mahub). Muidugi on siin juba tuttavad energiasäästurežiimid nagu Stamina, millega peaks teoorias ka mitu päeva välja vedama.

Aga üks tõeliselt huvitav uuendus peitub aku laadimises märksõna “Akuhaldus” taga. Kui näiteks telefon õhtul laadijasse visata ja magama heita, laetakse tavalisel juhul aku plaksti täis ja nii ootab masin 100% peal ilusti hommikuni, kuni omanik ärkab, juhtme tagant võtab ja akus olevat energiat kasutama hakkab.

Liitiumakudele see aga ei meeldi. Teatavasti lühendavad liitiumaku eluiga äärmused: äärmuslik külm, kuum, aga ka pikaajaliselt pilgeni täislaetud olek või alla 20% olek. Liitiumakut ei tohiks jätta pikemaks ajaks tühjana seisma. Aga samamoodi ei tohiks jätta teda ka 100% peale – ja ometi teevad seda pea kõik kaasaegsed nutitelefonide laadimisrežiimid.

Et asjast aru saada, võiks liitiumakut ette kujutada õhupallina. Me tahame kodust “kaasa võtta” maksimaalselt energiat ja puhume palli nii täis kui kopsud vähegi võtavad. Kumm on viimseni pingul – 100% peal – ja seisab nii kogu öö. Hommikul hakkame vaikselt seda kasutama ja pall tühjeneb. Aga ega palli kogu aeg pinge all hoida pole hea.

Sony XZ teeb nimelt nii: “pall” puhutakse ööks 90% peale, nii et see poleks pinges. Ja alles siis, vastu hommikut ehk enne ärkamist pannakse sisse viimane surakas. Nii on telefoni aku 100% olekus maksimaalselt lühikest aega. Õige hetke lubab telefon ise ära tunda, kui omanikul on korduva rütmiga päevakava. Päevast-päeva samaks kellajaks tööle või kooli mineja puhul see ilmselt toimib, hektilisema eluviisiga tudengi puhul mitte.

Sony lubab, et see pikendab telefoni aku eluiga, mis muidu aastate jooksul märgatavalt kahaneks tänu igaöisele pilgeni täis pressimisele. Kui aus olla, siis on see nii loogiline, mõistlik, lihtne ja asjalik funktsioon, et kuluks iga liitiumakuga telefoni ja muu seadme sisse ära.

Skandinaavia disain

Põhjamaade disain pole XZ-i juurest kuhugi kadunud (ja ma üldse ei mainiga väiksemat “venda” X Compacti). Selle juured on Sony ja Ericssoni ühisfirmas, mis pikema mäluga lugejatele tuttavaid telefone tegi. Nüüdki on Sonyl Rootsis arenduskeskus alles ja selles mõttes tundub XZ-i puhas ja soliidne disain tuttav.

Pikka juttu selle disaini kohta polegi mõtet rääkida, see on kena ja punkt. Ainsana võiks kirgi kütta telefoni parem alumine serv. Nimelt on XZ-i voolunupp (mis toimib hästi ka sõrmejäljelugejana) telefoni vasaku serva peal. Selle all aga asuvad helitugevuse nupud ja veel lisaks pildistamisnupp. Kui vaadata nii mõnegi konkurendi poole, siis on omaette füüsiline klahv pildistamiseks ammune igand. Aga Sony XZ-il on see jätkuvalt ikka veel kaheastmeline, esimene vajutus fokusseerib ja teine pildistab. Nagu päris kaamera.

Kui telefoni hoida pildistamisasendis käes, langeb “päästik” parema käe nimetissõrme alla ja kõik on hästi. Ent mündi teine pool on see, kui telefoni hoida normaalasendis, enda ees või kõrva ääres. Sellisel juhul on helitugevuse reguleerimine pea võimatu, vähemalt 88% maakera inimeste jaoks, kes on paremakäelised.

Parim, mis saada

Sony XZ pistab telefoniturul rinda kõige-kõigematega. Aga kui vaadata selle sügise saaki, siis ega palju konkurente polegi. Muidugi, Apple’i iPhone 7 on ülimalt tugev vastane, aga Androidiga harjunud inimene sinna poole küllap ei vaata. Aga tavapärased võistlejad?

Samsungil oleks olnud vastu panna ülitugevate näitejatega killer-telefon Note 7. Meil õnnestus võtta kõrvuti kätte Note 7 ja XZ ning on hämmastav, kuidas lõunakorealased on suutnud teha välimuselt sama suure telefoni, millel on aga 5,7-tolline ekraan Sony 5,2 tolli vastu. Aga noh, Note 7 osutus peaaegu päris killer’iks või vähemalt süütas paar tulekahju. Seega jääb Samsung konkurentsi oma kevadise S7-ga.

Siis on veel LG, kes Eesti turult kadus. HTC-st pole viimasel ajal midagi kuulda olnud peale selle, et firma tehastes tehitab oma telefone Google. Pixelit kiidetakse kõvasti, aga Eestis pole neist kippu ega kõppu. Sama lugu Motorolaga. Ilmselt on tugev konkurent OnePlus, kes lööb hinnaga. Erinevalt Note 7-st on aga OnePlus 3-e suuremaid mõõtmeid käes ka selgemalt tunda. Ja siis piilub veel Huawei oma P9-ga, mille nõrk koht on tarkvara ja disain.

Kui kõik see eelnev läbi mõelda, siis on Sony Xperia XZ vist Apple iPhone 7 kõrval selle sügise kõige parem telefon.

sest see on soliidne, hea kaameraga telefon, millele praegu häid konkurente polegi.

Sony Xperia XZ