Ilmselt on nii, et isegi kui sa ei tea 1994. aastal ilmunud «System Shocki» või pole seda mänginud, siis tead sa kindlasti mänge, mida ilma selleta vähemalt sellisel kujul olemas ei oleks, alustades «BioShockist» ning lõpetades «Deus Exi», «Thiefi», «Resident Evili» ja «Half-Life’i» sarjaga.

«System Shock» ja selle 1999. aastal ilmunud järg «System Shock 2» on kosmosejaamades ja -laevadel natuke kaugemas lähitulevikus toimuvad rollimänguelementidega seiklus-tulistamismängud. Need rollimänguelemendid tähendavad, et mängu käigus saad juurde oskusi, mis lubavad sul mängule päriselt erinevalt läheneda, ning sa saad üles korjata erinevaid esemeid, mida vastavalt olukorrale kas kasutada või mitte.

See on aga ainult üks osa «System Shocki» võlust ja mitmes mängus on see võrreldes esimese osaga tehtud paremini. Teise osa kohta see ei kehti: «System Shock 2» on üks paremaid mänge, mis on kunagi tehtud. Mis tegi aga «System Shocki» niivõrd oluliseks, on termin, millele eesti keeles ei olegi head vastet. «System Shock» nimelt alustas emergent gameplay revolutsiooni.

See lugu ilmus ajakirjas Digi nr 220, august 2023

Kõik selle ajakirja lood