Kuna maailm liigub jätkuvalt süsinikuneutraalse tuleviku poole, on laevandus, mis kannab valdava osa ülemaailmsest kaubandusest, kriitilises punktis. Mis aitaks sellest olukorrast välja, arutleb Deniece M. Aiken (PhD), TalTech Eesti Mereakadeemia meretranspordi uurimisrühma järeldoktor.

TalTech Eesti Mereakadeemia köitis mind tänu oma seotusele meretranspordi kõrgtasemel teadusuuringutega, mida juhib selles valdkonnas laialdaste teadmistega professor Ulla Tapaninen. Tegelen merenduse dekarboniseerimise uurimisega, keskendudes õiguslikele ja regulatiivsetele aspektidele.

On teada, et Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) on seadnud ambitsioonikad eesmärgid heitkoguste vähendamiseks, mis sisalduvad 2023. aasta kasvuhoonegaaside (GHG) strateegias, et kasvuhoonegaaside heitkogus väheneks 2030. aastaks vähemalt 20% ja 2050. aastaks 50% võrreldes 2008. aastaga tasemega.

Need regulatiivsed eesmärgid saadavad selge sõnumi: dekarboniseerimine ei ole vabatahtlik – see on vältimatu. Nende eesmärkide saavutamine nõuab aga tipptasemel tehnoloogilisi uuendusi, mis omakorda nõuavad teistsugust lähenemisviisi ehk suutlikkust ja tahet ühendada oluliste muutuste juhtimiseks õigusraamistiku ja erinevad tehnoloogilised uuendused.

Ainult tehnoloogiast jääb väheks

Tehnoloogilised uuendused on hiljuti esile kerkinud kui paljulubav lahendus merendusega seotud heitkoguste vähendamisel. Ühest küljest pole merendussektoril lahendustest puudust: alates alternatiivsetest kütustest, nagu vesinik ja ammoniaak, kuni süsinikdioksiidi kogumise tehnoloogiate ja energiatõhusate laevade konstruktsioonideni välja. Laevade elektrifitseerimine, tuule abil töötavad jõuallikad ja tehisintellekti juhitud laevateede optimeerimine on vaid mõned näited sellest, kuidas tehnoloogiat saab heitkoguste vähendamiseks tõhusalt ära kasutada.

Kuigi tehnoloogiline innovatsioon pakub tööriistu, loovad nende kasutuselevõtuks keskkonna siiski just õiguslikud raamistikud. Rahvusvahelised eeskirjad, riiklikud seadused, poliitikad ja ka tööstusstandardid moodustavad ühiselt kokku need põhialused, mis toetavad ja kiirendavad merenduse dekarboniseerimist. See raamistik peab aga olema paindlik ja tulevikku vaatav, et kohaneda kiirete tehnoloogiliste muutustega.

Sestap on tehniliste uuenduste kõrval vaja ka õiguslikku uuendust – ning sellega tulebki tõsisemalt nüüd tegelda, kui soov on reaalselt eesmärkideni jõudma. Ehkki poliitika peab stimuleerima uute tehnoloogiate uurimist, arendustegevust ja kasutuselevõttu, tuleb samal ajal ka tagada, et eeskirjad ei lämmataks loovust ega tekitaks huvirühmade jaoks tarbetuid takistusi.

Meretööstuse dekarboniseerimine on oma olemuselt seega koostööprotsess. Õiguslik raamistik ja tehnoloogiline areng peavad töötama käsikäes kahe edumeelse jõuna. Seadus peab olema piisavalt ambitsioonikas, et tööstust edasi lükata, kuid piisavalt kohanemisvõimeline, et integreerida uusi uuendusi. Tehnoloogia peab olema skaleeritav, majanduslikult elujõuline ja suutma täita seadusega seatud ambitsioonikaid eesmärke. Kuigi selle tasakaalu saavutamine on keeruline, jääb see merenduse süsinikdioksiidiheite vähendamise teeks.

Nüüd on aeg tegutseda – eelnimetatud innovatsiooni ja reguleerimise ühendatud jõuga saab meretööstus tõhusalt liikuda jätkusuutliku tuleviku poole.