Kestlikus sinibiomajanduses on väga suuri ambitsioone ja väljakutseid, ühtlasi pakub see võimalusi uute ärimudelite loomiseks. Kestlikul majandamisel on elukeskkond meres hoitud ja toetab ka hea keskkonnaseisundi taastumist. Sinimajandusest räägib artiklis TalTechi Kuressaare kolledži direktor Merit Kidsigo.
Veebruaris arutlesid Kuressaares ettevõtjatega koos kolm Eesti ülikooli – Tallinna Tehnikaülikooli Kuressaare kolledž, Tartu Ülikooli Eesti mereinstituut ja Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut selle üle, mida sinibioressursist teha annab.
Krabid ja vetikad puhastavad Läänemerd
Lisaks potentsiaalsetele meretuuleparkide aladele on Saaremaa ümbrus bioloogiliselt sobiv vetika- ja karbikasvatuseks. Karbikasvatus võimaldab merest eemaldada sinna kuhjunud toitaineid (karbid toituvad mikrovetikatest ja eemaldavad selle käigus mereveest lämmastikku ja fosforit), tootes samas tervislikku toitu.
Eesti teadlased on ka välja töötanud merekarpidest liha eemaldamise tehnoloogia. Karbiliha väärindamise ja kasutuse propageerimisega tuleb veel tegeleda, sest toiduna ei ole see eestlaste tavamenüüs levinud.
Kohalikest vetest on aastakümneid püütud kala kõrval ka punavetikat (Furcellaria lumbricalis), millest Kärlal asuv Est-Agar AS toodab furcellaraani. Kalevi komm “Tiina” on selle kasutamise klassikalisemaid näiteid, seda on toodetud vähemalt viimased 50 aastat sama retsepti ja toorainega.
Samas plaanib ettevõte punavetikast kätte saada teisigi väärtuslikke ühendeid, et tooraine paremini ära kasutada. Est-Agar AS on võtnud eesmärgiks vetika vähemalt 90-protsendilise väärindamise. Multiekstraheerimine võimaldab punavetikast kätte saada furcellaraani, pigmendid, proteiinid ja naturaalsed antioksüdandid. Töödeldud vetikamassist on võimalik toota kasvupotte, tehnoloogia on arendamisjärgus.
Potentsiaalselt uuenduslikeks vetikate kasutusaladeks on ka näiteks bioliimi tootmine, kasutamine ehitusmaterjalide täitemassina ning seed coating technology – seemnete katmine loodusliku väetisega kasvu ergutamiseks.
Igal juhul on turu huvi punavetika vastu hoogsas kasvutrendis, sestap käivad uuringud ja katsetused, kuidas seda meres kasvatada. Kaalumisel on erinevad tehnoloogiad ja konstruktsioonid. Hea on teada, et iga tonn vetikat on oma kasvuks merest ära tarbinud ca 4 kg lämmastikku ja ca 2 kg fosforit – iga eemaldatud kilo on väike võit Läänemerele.
Meri toidab, katab ja kaunistab
Saare Kala Tootmine OÜ tooraine väärindamine on tänaseks nii heal tasemel, et müügijuhi Timo Pärna sõnul jäävad kogu nende Läänemeres kasvatatud forellist praegu hästi kasutamata vaid nahk ja luud.
Kuna ettevõtte müügijuht on meisterkokk, on loomulik, et väärindada püütakse kõik viimseni ning uuenduslikke lahendusi katsetatakse avatud meelega. Praegu on käimas katsetused kalanahast krõpsude tootmiseks. Kalaluud küll eksporditakse, aga needki võiks saada väärindatud Eestis, kas pulbrilise toidulisandina lemmikloomadele või näiteks loodusliku liimainena.
Samas ei pea kalanahka väärindama ainult söögiks või söödaks. Paksemad kalanahad (nt forell, lõhe) võivad leida kasutust kunstiesemete tegemisel. Kalanahka on võimalik parkida sama edukalt kui loomanahka ning sellest ehete, vööde või käekottide tegemine on loomingulise ringmajanduse parimaid näiteid. Kalanaha parkimise töötoad on TalTechi Kuressaare kolledžil võetud “2024 – Sinine Aasta” sündmustekavva.
Harilik pilliroog (Phragmites australis) on hea energiataim, aga mitte ainult. Roo biomassist võib seda jahvatades ja kokku pressides valmistada ühtlaste omadustega brikette või pelleteid, kasvuperioodil varutud pilliroost võib kääritades saada biogaasi ja noored risoomid on söödavad. P
illiroost annab edukalt teha ka juba kuulsaid roogkatuseid või looduslikke joogikõrsi, aga ka matte, aedikuid, mänguasju, kasutada purustamata kujul soojustusmaterjalina või purustatud kujul ehitusmaterjalide täiteainena. Näiteks on roo-savitellised roo ja savi ökoloogilise kooskasutuse hea näide.
Saaremaal Mullutu-Suurlahe ravimuda kaevandamise ja sellele lisandväärtuse loomisega tegelev OÜ Valsimaja on jõudnud järeldusele, et tarbija nõuab järjest kindlamalt ja teadlikumalt ökoloogilisi, biolagunevaid ja muidu keskkonnasõbralikke tooteid. R
avimudast tehakse Eestis praegu näomaske, seepe, kehakoorijaid, kreeme, šampoone jm, aga puuduvad innovatiivsed, null-jalajälje toorainest ökoloogilise kooskasutusega tooted. Seepärast ongi OÜ Valsimaja alustanud uudse ravimuda tootesarja väljatöötamist. Esimeseks katsetuseks on biolaguneva vetikavõrguga peenjahvatatud ravimuda näomask.
Tulevik on meie endi teha
Tulevik peitub sünteetilises bioloogias ja tehisintellektis. Sünteetiline bioloogia on oluline osa tuleviku biomajandusest, mis kahtlemata jõuab ka merre.
Bioloogiliste süsteemide disainimisel töötatakse nende DNA järjestusega. Sama hästi võib neid võtta kui bioloogilisi andmetöötlussüsteeme, mida saab täiustada mitte ainult nende funktsioneerimise tõhususe tõstmiseks, vaid ka intellekti arendamiseks. Täiuslikumad, kiiremad, mitmekülgsemad funktsioonid ja omadused võimaldavad mõjutada nii bioloogilist kooslust kui ka ökosüsteemi tervikuna.
Teadlaste toimetamine DNA ja algoritmidega samaaegselt võib päädida ühel päeval “targa vetikaga”, kes näiteks sööb mikroplasti, kolib vee keemilise koostise ebasobivaks muutudes teise kohta ning “tulistab” vaenlase pihta mürgilaenguid. Hullematel juhtudel võib selleks olla inimene, kes praegu ei hooma homset ning (tihti teadmatusest) püüab olla maailmavalitseja.
