Tehisintellekti- ja robootikakeskuse AIRE juht Kirke Maar võtab Tallinna Tehnikaülikooli ajakirja “Mente et Manu” peatoimetaja Mari Öö Sarve vastu sõbraliku olemise ja malbe häälega, rääkides vaikselt ja rahulikult, aga väga enesekindlalt, kuidas AIRE tõstab Eesti tööstust uuele tasemele. 

Vaikse jutu ning põhjaliku töö ja selle suure mõju vahel on tajutav vastuolu, aga täpselt selline ongi Kirke Maar: inimeste inimene, kes mõtleb asjad korralikult läbi ja teeb siis lihtsalt väga hästi ära. Just sellist juhti vajab Eesti tööstuse arenguhüpe nutikamasse tulevikku.

Sotsiaal- ja majandusharidusega naine on inseneeria vallas koostööprojekte teinud juba veerand sajandit ja tal on selleks kolm saladust: ta on inimeste inimene, enne projektiga alustamist veendub ta, et see midagi päriselt paremaks teeb, ja ta teab, millal on aeg puhata.

Loen AIRE kodulehelt, et AIRE aitab testida ja rakendada tehisintellekti ning robootika lahendusi ettevõtetes. Mida te täpsemalt teete?

Pakume koostöös suuremate Eesti ülikoolide ja teadusparkidega tööstusettevõtetele tugiteenuseid, et nad oskaksid paremini tehisintellekti lahendusi ja robootikat enda tööstusesse liigutada. Ülikoolide roll on lisaks koolitustele pakkuda uudseid viise ja meetodeid, mida turulahendustes veel ei ole. Või on, aga ei sobitu. Seda teevad teadlased koostöös doktorantide, aina enam ka magistrantide ja andekamate bakalaureusetudengitega. Me ei võta uurimisgruppidelt tööd ära, me ei tee rakendusuuringuid, vaid meid huvitab testimine ja valideerimine, et tulemused jõuaksid ühiskonda.

Põhjus on väga selge: Eesti tööstusettevõtete tootlikkus on oluliselt alla Euroopa Liidu keskmise. Sarnast ettevõtluskoostööd teevad kõik suuremad ülikoolid maailmas – on see siis rakendusuuringute tulemuste valideerimiseks või õppetöö rikastamiseks.

AIRE keskuse moodustavad kokku kuus organisatsiooni ja juriidiliselt me ei eksisteeri: inimesed on palgal enda organisatsioonides ja neil on seal kindel roll. Selleks, et olla teadlasele lähedal ja pakkuda päriselt koostööd tööstusettevõtetele, kus on ka teadlased kaasatud, on parim viis olla ülikooli sees.

Kui palju tööstus teab, et ja mida nad robootika ja AI vallas vajavad, ja kui palju peate teie neile ütlema, et siin on võimalusi, mis neid edasi aitaks?

Pool meie tööst on teadlikkuse tõstmine AIRE klubide, koolituste ja nõustamiste abil. On ettevõtteid, kelle digivalmiduse aste on väga madal, nad vajavad teadmisi ja julgustust. Küsimus on ka turuolukorras ja mõistlikkuses, arenemise ja tootlikkuse tõstmise juures on nii palju teisigi strateegilisi küsimusi, mis tuleb enne ära vastata. 

Meil on viis teenust, millest esimene ongi digiküpsuse hindamine. Siis tulevad analüüsid, kas tehisintellekti ja robootika rakendamine on mõistlik, on ka koolitused ja demoprojektid ning lõpuks aitame riigi toetusi või Tehnopoli abiga investoreid leida. 

Pool meie eelarvet läheb aga teenusele test before invest – aitame tööstusettevõtetel enne mahukaid investeeringuid asjad läbi proovida. Me ei tee suuri arendusi ega rakendusuuringuid, aga aitame eri teadmistel, meetoditel või tehnoloogiatel meie tööstuses jõuda testimiseni. AIRE 6–9-kuulisi ca 60 000-euroseid projekte rahastab 40% Eesti riik, 50% Euroopa Komisjon ja 10% panustab iga partner.

Selgitame vajadused ja võimalused välja ühe ettevõtte kaupa. Kõigepealt käime tehases ja vaatame üle konkreetse tootmise pudelikaelad või arengueesmärgid. Võtame ekspertidega ette terve tootmise tsükli ja otsime üles kohad, kus annab ressursse kokku hoida. Vahel pole AI ja robootika lihtsalt mõistlik: on küll odavam, aga tasuvusaeg läheb väga pikaks; on ka tehnoloogilisi piiranguid, vahel on tootmismahud liiga väiksed või on eetikaküsimused.

Millised eetilised vastunäidustused on ette tulnud?

Iga tehisintellekti projekti puhul on luubi all nii eetika, vastutus kui ka usaldusväärsus. Näiteks, et me ei genereeriks tehisintellekti lahendusi, mida inimene ei suuda kontrollida. Vastutus peab alati jääma inimesele, tehisintellekt ega robotid ei asenda inimest, vaid teevad meie elu lihtsamaks. 

Kuidas teie lähenemine AIRE kahe aasta jooksul on end õigustanud?

Ma pean esmalt rääkima AIRE klubidest. See on mitteformaalne kooskäimine umbes kord kuus ja see on see, mis teeb AIREst AIRE! 

Osalejad – teadlased, tööstusettevõtted, arendajad – ütlesid meile, et selline mitteformaalne kooskäimine, ongi AIRE põhiväärtus. Me toome kokku inimesed, kellel muidu ei ole vaba formaati, kus ilma vastandumiseta ja konkurentsita käia koos. Kui nad omavahel suhtlevad ja tuttavamaks saavad, tehakse ka koostööd lihtsamini. Sa võid väga formaalselt laua taga asju ajada, aga pärast ametlikku koosolekut vabas õhkkonnas tehakse päriselt otsused ära. 

Nii et kui vastata küsimusele, siis ütlen, et koostöö on end ülihästi õigustanud! See oli ka põhjus, miks ma sellele tööle konkureerisin. Mulle meeldis väljakutse panna ülikoolid koostööd tegema ja võimaluse leidsime kohe esimese aastaga. Muidugi on ka erimeelsusi, kuid oleme leidnud viisid, kuidas need lahendada.

Ettevõtete kasu on selge. Kuidas on teadlased AIRE tegemistega kaasa tulnud?

Tänaseks teevad AIRE keskuses oma õppe- ja teadustöö kõrvalt tööd umbes 20 teadlast kolmest ülikoolist. Koostöö on hästi erinev ja sõltub ka kliendist. Musternäited on need, kus tellijaks on endine teadlane, kes on läinud ettevõttesse tööle – nad oskavad ülikoolidelt tellida ja teavad, mida vajavad. Nad räägivad ühte keelt.

Aga on ka ettevõtteid, kellega räägime läbi kolm kuud ja võib-olla vahetame omalt poolt tiimiliikmeid – mitte et keegi midagi valesti teeks, lihtsalt ootuste juhtimine võtab väga palju aega või selgitamist, mida tahab ettevõte, mida tahab teadlane ja mis on nende ühisosa.

Ütle siis: milliste ootustega võiks AIRE juurde tulla ettevõtjad ja millistega teadlased?

Konkreetselt ülikoolist saab ettevõtja oodata mingisuguse tootmisega seotud probleemkoha lahendamist, mida ei saa lahendada lihtsa programmeerimisega ja milleks ei ole valmis riiulitoodet – kui on vaja uudset raamist-välja-lahendust, mida turul ei ole.

Meil on tänaseks üle 100 kliendi, Eesti väikesed ja keskmised – me ei tohi suurfirmasid võtta – tootva ja töötleva tööstuse ettevõtted eri valdkondadest. See mass tekkis kergelt, aga raske oli määratleda piire, mida peaks ülikool tegema ja mida mitte. Näiteks, me ei osuta turu solkimise teenuseid, lihtsalt et oleks odavam; me ei tee lihtsaid programmeerimistöid. Me teeme selliseid töid, kus on mingi uudsus ja teaduslik väärtus. Ja kuna meie klientidel on nõudlust ka lihtsamatele töödele, oleme nüüd hakanud neid tegema projektõppena tudengitega, aga alati nii, et teadlane on kambas. Esimesed sellised piloodid käivituvad nüüd oktoobris koos IT-teaduskonnaga ning kevadel inseneriteaduskonnaga. 

Mõni näide AIREs tehtud demoprojektidest?

Näiteks tark laosüsteem, kus kaameratega jälgitakse laovarusid uudsel moel; kvaliteedikontroll, kus masinnägemisega tehisintellekt aitab tuvastada praaki; inimese ja roboti koostöö ohutuse tagamine. Või kui erinevate algoritmidega treeniti sujuvamaks joogimasina teenindusroboti liikumine, mis enne oli kohmakas ja järsk, nii et joogid loksusid üle ääre. Või üks mobiilne robot, keda oli vaja treenida varasemate liikumisandmete põhjal tehases optimaalsele liikumistrajektoorile. Suures plaanis ei ole need tegevused uudsed, aga igas arenduses on komponente, mis on uudsed.

Tegeleme vabavaraga ja tahame propageerida ka seda, et järgmised kliendid saavad tehtud projektidest midagi võtta. Nii et tegime ka AIRE github’i. Aga see pole valmis toodete, vaid ideede riiul – oleks liiga naiivne arvata, et tehtud töid või loodud algoritme saab lihtsalt kopeerida järgmistesse tehastesse, sest vajadused, parameetrid, tehnikad ja tingimused on väga erinevad. Paari aastaga tahame kokku panna ka kogemuslugude kataloogi koos videotega.

Kas on mõni asi, milles te olite enne natuke liiga optimistlikud?

Üllatusi on olnud. Me ei oodanud kohe alguses nii palju kliente, kuid praegu on nõudlust rohkem, kui suudame ülikoolides tiime moodustada. 

Algul mõtlesime, et suur töömaht läheb klientidega tegelemisele ja käime väga palju tööstuses rääkimas, ja alahindasime töö hulka, mis tuleb teha ülikooli sees. Tiimide moodustamine ja „tõlketöö“ kliendi ja teadlaste vajaduste vahel on väga suur töö, umbes kolmekordselt üle ootuste! Kui aga teist osapoolt ei kuulata või tema huvisid ei mõisteta, on juba eos väga suured riskid. 

Suur osa meie teadlasi on õppe- ja teadustööga ülekoormatud, kuid läbirääkimised tööstusettevõtetega üksteise mõistmiseks nõuavad aega ja kannatust ning eeldavad toimivat ettevõtluse tugisüsteemi. Läbirääkimistel on vaja appi usaldusväärseid ja sõbralikke „tõlkijaid“, kes aitavad puutepunkte leida, tempot hoida ja vaadata, et ei teki infosulge. 

Muidugi oleme oma meeskonnaga ekselnud ka keerukatesse pikkadesse koridoridesse ja põrkunud infotupikutesse, sest sellisel kujul ja mahus pole ettevõtluskoostööd tööstusega siiani eriti tehtud. Üks suurimaid üllatusi ülikooli tulles oli see, kui kaua kõik aega võtab, ning tajusin, et vahel kliendid lihtsalt kaotavad kannatuse. Kui väärtustame ettevõtluskoostööd, peame proovima läbi rääkida kiiremini ja selgemini! Ka „ei“ on vastus, aga liiga pikk vaikus on lubamatu.

Samas näeme selgelt, et koostöö motiveerib teadlasi, sest nende töö jõuab ühiskonnas laiemalt rakendusse ning pikemas perspektiivis võib viia palju suuremate arendusprojektideni kui esimesed sammud AIRE raames. 

Mida see kõik on tööstusele andnud?

Praegu on üle poole projekti veel ees, natuke vara on kokkuvõtteid teha. Samuti oleme sattunud kobarkriisi ajale. Esimese aasta mõjuaruanne on aga tehtud ja võin öelda, et ametliku ja mõõdetava digiküpsuse indeksi alusel on viiepalliskaalal AIRE klientide keskmine hinne natuke üle kahe. See ei ole kindlasti koolihinne kaks, võtame seda kui potentsiaali. Suures plaanis on praeguses etapis siiski palju kaasamist, ootuste juhtimist ja ühiskondlikku teavitustööd. 

Mida see ülikoolile on andnud?

Esiteks oleme loonud seoseid inseneeria ja IT valdkonna teadlaste ja tööstuse nõudluse vahel. Teine asi on järelkasv. Sellest teemast ei saa üle ega ümber ning tööstusettevõtted väärtustavad tugevasti seda, et kaasame projektõppega doktorante, magistrante ja bakalaureusetudengeid, sest nad on nii hädas inseneride leidmisega.

See on ju natuke ohtlik ka. Ma just tulen koosolekult, kus arutasime, kuidas öelda ettevõtjatele, et palun ärge palgake meie esmakursuslasi, las nad õpivad ja lõpetavad ülikooli ära.

Meil on kaasatud lõpetajad ja olemegi läbi rääkinud niimoodi, et neid ei tohi palgata enne, kui lõputöö on kaitstud. Kuid lõputööde teemad tööstusest on üks asi, mida AIRE on ülikoolile andnud.

Tööstus vajab teadlasi, aga ka seda, et tudengid ja magistrandid, kes koolist välja tulevad, on õppetöös puutunud kokku Eesti tööstusega. Algul alahindasime seda tahku. Eriti ma näen vajadust, et IT-teaduskonna tudengite hulgas oleks rohkem neid, kes õpingute käigus koos inseneridega tööstusega kokku puutuvad. See on meie võti: lähtume sellest, kuidas teadust ja õppetöö väljundeid panna ühiskonna ja tööstuse heaks tööle.

Mida need kaks aastat Sinule on andnud?

Tohutult energiat inimeste koostööst! Ehk ka mõned hallid juuksekarvad. Mul on tiimis osaajaga ligi 50 inimest 6 organisatsioonist, kellest 7 on minu alluvuses, ülejäänud töötavad instituutides või partnerorganisatsioonides. See tähendab, et ma ei saa neid juhtida kui oma töötajaid, ainult olla heades suhetes ja teha kokkuleppeid. See on olnud ka väga suur väljakutse. Vastutust ei saa anda ega käskida, vastutust saab ainult võtta läbi ühise missioonitunde ning soovi. Selle loomine on minule oluline, kuid see pole alati kerge.

See on andnud mulle ka väga suure ja kompleksse koostöövõrgustiku maatriksjuhtimise kogemuse. Siin on koos palju konkurente – Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool konkureerivad omavahel tudengite ja rahastuse pärast, teaduspargid omavahel. Kuidas vältida vastandumist, kui oleme laua taga Eesti tööstuse konkurentsivõime tõstmise nimel? Sellel me olemegi suutnud fookust hoida – me ei konkureeri konsortsiumi sees, vaid teistes rollides. Ühise sihi hoidmine on olnud hästi põnev.

Kuidas Sa sellest kõigest puhkad? Või AIRE mured ja 50 „last“ käivad mõtetes kaasas?

Oi, ei. Olen elus väga palju õppinud era- ja tööelu vahele piiri tõmbama ja ületunde teen haruharva. Kõige tähtsam on iseenda tervis ning pere ja lapsed. Maandan end hästi palju looduses, ennekõike merel purjetades, aga ka koeraga metsas, ja öösiti ma magan. Kaks korda päevas ma ka mediteerin umbes veerand tundi.

See on muidugi olnud intensiivne aeg, eriti esimene aasta. Puhkan 2–3 korda ka talvel, ilma ei vea ma Eesti talves välja, ning kogu minu puhkus on aktiivne tegevus. Mu kireks on purjetamine, sel aastal olen purjejahiga sõitnud 1300 meremiili ja ilma selleta ei hoiaks ma oma energiat üleval, põleksin lihtsalt läbi. Purjelaual oled nii fokuseeritud, et mitte masti või poomi otsa kukkudes haiget saada, ja kõik muud mõtted ununevad. Jahisõidul on vette kukkumist veidi lihtsam vältida, kuid seegi maandab suurepäraselt ning õpetab tundma loodust ja iseennast, elu (ja kogenud meeskonda) usaldama. Kui väikesed me tegelikult oleme, kui tuul tõuseb ja äike sähvib! 

Mis on järgmised väljakutsed?

Et AIRE poleks projekt, vaid jätkusuutlik keskus, sest selle käivitamine on olnud meeletu töö. Praegu meil on rahastusleping juunini 2025 ja peame juba nüüd sellele mõtlema, mis viisil, millise motivatsiooni ja ulatusega me edasi tegutseme. 

Kujutleme nüüd, et raha pole piiriks. Kuidas Sa AIRE tööle paneks?

Praegu meil on tõesti palju piiranguid sihtrühmale ja raha kasutamisele. Tahaksime ära kasutada toimiva koostöömudeli kogemust ja laieneda tööstusest teistesse sektoritesse. Tehisintellekt on ühiskonnas laiemalt nii oluline teema – näiteks tervisevaldkonnas on meie konsortsium väga palju päid kokku pannud ja seal võiks sarnaseid projekte teha, ja mitte tehnoloogia enda pärast, vaid et teha midagi inimese jaoks paremaks. Laual on olnud ka droonindus – see on ju loomult lendav robot – ning linnaruumi ja mobiilsust puudutavad teemad. Aga need on unistused. 

Ma tahtsingi, et Sa unistaksid.

Unistused peavad olema. Eks lõpuks on meil riigi poolel poliitikatasand, kust tulevad otsused ja tellimused. Aga kui sihte pole, siis ei juhtu ju midagi.

Näiteks olime eelfaasis seotud ITKga projektiga, kus 3D-prinditi ortopeedilisi seadmeid vastavalt konkreetse patsiendi vajadustele ja eripäradele; kaugem eesmärk on tuua moodne meditsiin kätte ka äärealadel. TÜ Kliinikumiga testiti mobiilset robotit, mis viis COVID-üksusest proove laborisse, võttes inimestelt nakatumisriski ja tegelikult tol hetkel polnudki piisavalt inimesi. Me näeme, kui palju on inimlähedasi kohti, kus robotid ja tehisintellekt saavad aidata. Ja kui laborites on pikalt tehtud eeltööd, siis meie tahame minna „põllule“ ja selle päris olukorras läbi teha. Taas ei saanud meie sellega jätkata, sest tegeleme tööstusega. 

Räägime siis täna tööstusest. Kui AI ja robootikavalmidust veel pole, siis millised on Eesti tööstuse tänased väljakutsed? 

Ettevõtted on väga erinevad, kuid on palju neid, kelle jaoks turg ja olukord on viimase 3–5 aasta jooksul kardinaalselt muutunud, nagu ju kogu maailm. Tööstusjuhid on viidanud, et Eestis ei ole enam soodsam toota kui näiteks Soomes. Eesti tööstusettevõtte jaoks tähendab see, et tootmise digiteerimine on aina tähtsam, tema tooted peavad muutuma nutikamaks, peab olema kõrgem lisandväärtus, partiid peavad muutuma suuremaks, rohkem turgusid on vaja… 

Mingid lahendused ja ka jätkuvad toetused peavad tulema tootlikkuse tõstmiseks, sest Eesti tööstuse osakaal Eesti SKPst on umbes 15% ja see annab tööd viiendikule. See on meie suur väljakutse. Kõik mõtestavad praegu ringi oma kliente, turge, tooteid, tehaseid, seadmeid, mistõttu on ühest küljest üliraske aeg tegeleda innovatsiooniga, sest sul on nii palju muresid, aga teisest küljest – kui sa seda ei tee, siis sul on viie aasta pärast veel rohkem muresid. Me ei saa enam mitte kunagi tagasi odava allhanke riigiks. Kui sul pole odavam toota, peab olema targem toota. Ainus viis edasi ongi nutikamate lahendustega, olgu tootmises või omatoodetes, ja me väga loodame selles osas ka jätkuvale riigi toetusele!

Tark tööstus. Ilus unistus!

On küll.

Kuidas Sina AI ja robootika juurde jõudsid?

Mina ei olegi tehisintellekti ja robootika inimene, haridus on mul sotsiaalteadustest ja rahvusvahelisest majandusest. Ma jõudsin hoopis koostööprojekti juurde, kus oli vaja inimeste inimest, kes aitab eelarvet teha, inimesi juhtida, rolle selgitada ja oskab toetusi leida. Kuid mul on väga suur inseneeriahuvi, olen tehisintellekti ja robootika kohta väga palju lugenud. Kasutan ka ise juhtimises võimalikult palju tarkvarasid, et aega säästa ning ideid leida.Vestlen pea igapäevaselt ka ChatGPTga ja tõesti hoian aega kokku. Põhiteadmised tööstusest tegin endale selgeks tegelikult juba üle 20 aasta tagasi ja minu kõige esimene koostööprojekt oli Eesti Masinatööstuse Liiduga aastal 2002. Olen juba 15 aastat aidanud inseneriteaduskonnal toetusrahasid saada ja koostööprojekte käivitada. Nii et Tehnikaülikooli inimesed on mulle väga armsad juba 15–20 aastat, ma lihtsalt olin kogu aeg majaväline inimene. 

Lisaks inimeste kokku toomisele on Sul võluvõime leida raha.

Saladus peitub tegelikult valikutes. Ma ei ole projektikirjutamise tööd kunagi teinud massiliselt ega alusta projektiga kunagi enne, kui ma saan aru, mis sellest maailmas muutub. See „Miks?“-küsimus. Sain suhteliselt kiirelt, juba 20 aastat tagasi aru, et projekti mõju pool peab olema hästi selgelt läbi mõeldud.

Näiteks väga paljud kirjutavad projekte, et ehitame maja. Ehitame kiire raudtee. Ostame roboti. Aga mis sellest päriselt muutub? Mis sellest kasu on inimestele, kogukonnale, ühiskonnale, majandusele? Juhina tuleb seda miks-küsimust pidevalt meeles hoida, seda ei tohi unustada ka pärast raha saamist. Elu muutub iga päev ning plaane tuleb vajadusel muuta. Ääretult oluline on aru saada, millal on vaja muutustega kaasa minna. Muuta võimalikult agiilselt, kiirelt, paindlikult, mis ei ole suurtes ülikoolides alati lihtne – nii protseduuriliselt, kui ka vahel sellepärast, et „alati on ju nii tehtud!“. Projekte, teenuseid, eelarveid on vaja kogu aeg muuta ning aru saada, miks ja kellele me seda teeme. 

Kui sa selle endale selgeks teed, siis see tähendab, et sa ka usud sellesse.

Just, ja kui ma sellesse usun, saan rahastajale lihtsas tehnoloogiavabas keeles selgitada, mis sellest võiks muutuda. Miks-küsimus on kõikides rahastustaotlustes oluline, sest see, kes rõhub muutustele, mis projektist sünnib, see mõtleb ka tegelikult läbi, kas seda asja on üldse vaja. Vahel polegi vaja. 

Kui sa ei mõtle läbi, mida sa oma roboti või 3D-printeriga teed või mis siis muutub, siis see on asi iseeneses. Kliendi ajab see alguses hästi segadusse – tema lihtsalt tahabki seda maja või masinat, ärdagu kiusatagu küsimustega! Aga mina küsin, mida see maja või masin muudab. 

Praegu olen projektikirjutamise töö täitsa kõrvale pannud. Kuid nüüd AIRE keskuse tööd koordineerides on mul kogu aeg väga suur kiusatus uusi asju käima lükata. Ma näen võimalusi ja käivitamine on minu kirg. See on tegelikult mulle mõttekoht järgmiseks aastaks.

Et Sind ei pruugi siin kauaks enam olla?

Ei, nii ma ei ütleks. Lihtsalt AIRE juurde on võimalik teha nii palju ning kerge on vaimustuda. AIRE on osa 200st Euroopa digitaalse innovatsiooni keskuse võrgustikust, kellega me igapäevaselt koostööd teeme ning mille kaudu tuleb ülikoolidele palju põnevaid ettepanekuid, ka suurtelt korporatsioonidelt. Kogu Euroopa on täis AI ja robootika programme ning aina rohkem leiavad ka teadlased ning ettevõtete juhid mind üles, et üht või teist asja alustada. Kellegi tööpõllule ma sekkuda ei soovi, pigem aidata kontaktide ja ideedega ning vahel ka julgustavate vihjetega, kust ideedele toetusi leida. Aga peab olema ka realistlik ja tooksin jalad maa peale tagasi mahu osas, kui palju teadlastel on aega. Pean kogu aeg jälgima, et ideed ei jookseks reaalsel pildil eest ära. 

Artikkel ilmus esmakordselt Tallinna Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu oktoobris 2023.