R&D direktor
Molycorp Silmet

Jane Paju on tipptasemel keemia- ja metallurgiatööstuse insener, kel omas vallas töökogemust 17 aastat. Jane igapäevatöö on toodete ja tootmistehnoloogiate parendamine, arendamine, uute toodete ja tehnoloogiate väljatöötamine, katsete tegemine, scale up ja tehaste valmis ehitamine ning käimapanemine.

Kuidas leidsid tee selle eriala juurde?

Täiesti juhuslikult. 90ndate alguses oli populaarne eriala majandus ja kuna lõpetasin keskkooli medaliga, sain Tallinna Tehnikaülikooli igale erialale ilma eksamiteta sisse, välja arvatud majanduserialad. Mingil põhjusel otsustasin mitte riskida ja läksin keemia erialale ning pole siiani oma tookord tehtud valikut kahetsenud, kuna majandusega tuleb tegeleda nagunii igapäevaselt, aga inseneriteadmised on unikaalsed ja annavad tohutult palju juurde.

Tippinsenerina maksab Sinu sõna ilmselt sama palju kui meesinseneride oma?

Oma sõna tuleb ise maksma panna ja naisinsenerina on see kordades raskem kui meestel, sa ei tohi kunagi eksida ega midagi tegemata jätta, kuna siis saab ju kohe öelda, et naised ei jaga tehnikat jne. Kui mees eksib ja ei jaga tehnikat, võetakse seda normaalsemalt, aga naised ei tohi eksida. Oluline on ka see, et sa mitte ainult ei jaga oma arvamusi ja seiskohti, vaid teed ka füüsiliselt tehases koos töölistega need asjad valmis ja võtad tehtu eest vastutuse. Kui oled paar korda teinud vahetuse koos tehasetöölistega ja paned enda väljatöötatud asja päriselt kõigi silme all tööle, hakkab Su sõna kohe kõvasti maksma. Tootmises on palju „tarku mehi“ kellel jagub arvamusi ja kommentaare igal teemal, aga tehtud ja otsustatud ei saa nad ühtegi asja, seega kui valid tee, kus sa mitte ei aruta ja ei kommenteeri, vaid ka reaalselt teed, oled respekti ära teeninud.

Kas naisinsenerina pälvid teistsugust tähelepanu kui meeskolleegid või on keemiavaldkonnas sooline jaotus ühtlane?

Eks natuke eksootikat ikka on, kui oled naisinsener metallurgiatehases, kus töötab 500 vene meest. Ilmselt mehe puhul seda nii eriliseks ei peetaks. Üldiselt on ju ikkagi levinud arusaam, et mäendus, kaevandamine, maakide töötlemine ja metallurgia on meeste alad, naised „teatavasti“ tegelevad ikka rohkem nagu toidu- kosmeetika ja ravimite tootmisvaldkondades. Tegelikult on kõik üks ja sama, suurt vahet pole, kas reaktor on 1000-kuupmeetrine või 10-liitrine. Teinekord võib selles 10-liitrises valmida oluliselt kallim toode ja läbi väga keeruka ja ohtliku sünteesi reaktsiooni.

Ütle midagi julgustavat naissoost gümnaasiuminoortele, kes tahaksid end siduda  tööstuse ja inseneeriaga, aga sissejuurdunud soorollilised ootused võtavad julguse ära?

Tööstus ja inseneri elukutse soorolli-põhisus on tõesti olemas, aga kõik on tehtav. Kui oled väga kindlameelne ja töökas ning julged seista sirge seljaga suure hulga meeste ees, saavutad kindlasti rohkem kui ükskõik milline mees. Mündi teine pool ongi see, et kui Sa korra suudad naisena ennast meeste maailmas maksma panna, maksad sa alati kordades rohkem kui ükskõik milline mees.

Kas tunned, et sinu valdkonda on tarvis rohkem naisi? Miks?

Ma arvan, et minu valdkonda on tarvis insenere, kellel on tahtmist asju valmis teha ja tööle panna ning julgust võtta vastutust tehtu eest; pole vast niivõrd oluline kas nad on naised või mehed. Väga levinud on viimasel ajal tendents, et tulevad ülikoolist noored insenerid, kellel on arvamusi iga asja kohta ja kommentaare ning kriitikat, kuidas peaks, võiks ja teeks ja oleks, aga valmis tehtud ei saa nad midagi, kardetakse võtta vastutust ja otsustada. Insener aga peab olema just see, kes näeb probleemi, genereerib idee selle lahendamiseks, otsustab, mis tuleb teha, teostab, paneb tööle ja vastutab tulemuse eest.