Sel talvel presidendi teenetemärgiga tunnustatud keemiaprofessor Riina Aav hoiab teaduse juures põnev ja keeruline uurimistöö. Uurisime, miks ja kuidas sattus ta keemiateadusesse ning mis teda innustab.
Miks otsustasite astuda doktorantuuri ja mida see otsus teile on tähendanud?
Olin tuttav oma tulevase juhendajaga ja tundus, et ta teab üht-teist rohkem kui mina. Teadustöö oli siis ja on endiselt tohutult põnev ja keeruline, seetõttu ei saagi ülikoolist minema.
Millest algas spetsiifiline uurimishuvi?
Keemiakatsetest ja vajadusest keemiline aine füüsiliselt kätte saada.
Kuidas doktoritöö teemat valitakse?
Valitakse valdkonda ja juhendajat. Teema on midagi, mis välja tuli, või millest aru saadi ja millest lõpuks doktoritöö sai kirjutatada.
Kellest alates loete oma akadeemilise perekonna algust?
Pean oma teadustöö algusajaks diplomi- ja magistritöö tegemise aega, kui sain oma esimesed teadmised juhendaja dr. Ivar Martinilt, kes ise küll mõni aeg hiljem loobus keemiateadusest. Esimese keemialoengu pidamise andis minu vastutuse alla aga juba manala teele läinud akadeemik Ülo Lille ja sellest kuuendas korpuses antud tunnist on mul tänaseni meeles sees olnud ärevus.
Doktoritöö sai valmis juba professorite Tõnis Kangeri ja Margus Loppi juhendamisel ja pean mainima, et see sujus ikka väga kenasti. Olulisteks mõjutajateks olid muidugi ka välisülikoolides olnud juhendajaid, prof. Alexander Aleksakist Genfi ülikoolis ja prof. Scott Eric Denmarki Illinoisi ülikoolist Urbana-Champaigni linnast.
Eeskujusid on olnud teisigi, ja arvan, et mul on akadeemilises keskonnas olnud juhtide ja juhendajatega vedanud, olen saanud teha just seda, mis mind ennast köidab.
Kas teie juhendada on ka praegu mõni doktorant ja mis suunas on liikumas tema uurimistöö?
Jah, on küll. Praegu on mitmel väga põnevad teemad pooleli, näiteks äärmiselt köitev on uute molekulaarsete mahutite süntees nii, et saaks lähteühendid suunata ise-organiseeruma ja seda just mehhanokeemia kaasabil. Probleem on päris kompleksne ja uute molekulide disain annab palju võimalusi.
Eri nurga alt tegelevad sellega mitmed mu doktorandid, nimelt Tatsiana Jarg, kes võlub keerulistest segudest nende koostist iseloomustavaid tulemusi välja; Jevgenija Martõnova, kes uurib molekulide kristallstruktuure; Elina Suut-Tuule, kes ravimi toimeainete sünteesi vahepalana uurib, kuidas saaks gramm-skaalas B7 vitamiinil põhinevat retseptormolekuli valmistada; ning T. T. Ngân Nguyen, kes just sai kätte täiesti uue hemikukurbituriili.
Lisaks retseptorite sünteesile on ju vaja neid ka rakendada, ning näteks Nele Konrad, uurib optiliste sensoritena potentsiaalikaid porfüriinidest saadud molekule, Marko Šakarašvili teeb supramolekulaarseid käelisi materjale, mida võib kasutada näiteks elektroonilistes ninades ja Kristjan Siilak uurib, kuidas metallid meie retseptorite omadusi muudavad.
Uute keskonnasõbralike sünteesimeetodite välja arendamine on käsil Jagadeesh Nallaparajul ja Mari-Liis Brükil, kui lapsed teda laborisse lubavad.
Seega loome uusi keemilisi sünteesimeetodeid, valmistame uusi reptseptormolekule ning uurime nenda rakendamist sensor- ja absorber-materjalidena, värskemate suundadena lisandusid ka ringmajandusse panustavad tegevused.
Aga valdkonnana mõttes tegelevad kõik mu doktorandid ikka eksperimentaalse keemiaga, nii nagu minagi olen seda oma akadeemilise karjääri jooksul teinud.
Miks on see, mida teete oluline?
Keemia on põnev, sest see puudutab meid ümbritsevat, nii loodusliku kui tehiskeskkonna vaatest. Keemiateadlane saab oma uurimishuvi suunata nii loodusnähtuste mõistmise kui ka inimtegevusega loodud protsesside tagajärgede uurimise ja parendamise poole ja teadmatuse lõpu piir minule silma ei paista. Noortel teadushuvilistel on veel palju avastada.
Doktoriõppe tähtsusele on pühendatud Eesti doktorikooli karjäärikonverents “Doktorikraadiga uutesse kõrgustesse!” neljapäeval, 16. mail Tallinna Tehnikaülikoolis (Ehitajate tee 5, Tallinn). Karjäärikonverentsil osalevad kõik Eesti ülikoolid. Registreeruda saab siin. Ajakava on aga siin.
