Detsembris avas Tallinna Tehnikaülikool Ringmajanduse tuumiklabori – koostööplatvormi ringmajandusega seotud innovatsiooni õhutamiseks ja koordineerimiseks, kirjutab Mari Öö Sarv Tallinna Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.
“Kõik, mis puudutab ringmajandust, on valdkondadeülene,” selgitab mõttelabori juht, rakendusliku keemia professor Allan Niidu sellise koostööplatvormi vajalikkust.
Lahendused sünnivad koostöös
Rektor Tiit Land tõi Ringmajanduse tuumilabori avamiskõnes välja, et elu pole eriala-, vaid probleemipõhine, nii peab ka õppe- ja teadustöö olema probleemipõhine ja inderdistsiplinaarne. “Peame leidma kestlikumad tootmisviisid ning lihtsad lahendused keerukatele probleemidele. Seda saab läbi valdkonnaülese koostöö,” sõnas Land.
Nagu öeldud, pole tegu füüsilisteks katseteks mõeldud laboratooriumi, vaid mõttelabori ja koostööplatvormiga. Allan Niidu sõnul on suurteks muutusteks tarvis panna kokku suuri – üle-eestilisi, üleeuroopalisi ja valdkondadeüleseid – konsortsiume, et koordineerida rahastuse taotlust ja suurendada rahastuse saanud projektide kasutegurit.
Kõigepealt koondatakse koostöölaborisse ülikooli uurimisrühmades peituvad ringmajanduse alased kompetentsid ja huvilised, seejärel otsitakse koostöökohti partneritega kaugemalt. Tuumiklabori koordinaatori Karin Kääri sõnul on juba 30 uurimisrühma osalemise ja koostöö vastu huvi näidanud.
Tuumiklabor on määratlenud seitse teemat, mille ümber uusi lahendusi ja innovatsiooni arendama hakatakse. Jätkusuutlikute tehnoloogiate osas on fookuses ressursside väärindamine, sekundaarse toorme ringmajandus, biomassi väärindamine ja CO2 väärindamine; jätkusuutlikule ühiskonnale mõeldes on tähelepanu all jätkusuutlik ettevõtlus, nutikas ühiskond ja uued teenused.
Kolm lugu TalTechi teadlastelt
Näiteid, kus TalTechi teadlased ringmajandusse juba võimsalt panustavad, võib tuua mitmest valdkonnast. Toome siin vaid kolm.
Üks neist on professor Andres Krumme töö polümeeride ja tekstiilitehnoloogia laboris, kus arendatakse meetodit, kuidas puidutööstuse jääkidest tööstuslikult bioplasti toota. Tselluloosist bioplast lahendab naftapõhise plasti probleemi mõlemast otsast: pole tarvis maa seest naftat kätte saada ning pärast kasutamist ei jää mittelagunevat prügi. Kasutatud bioplasti saab tehasesse tagasi suunata.
Tehnikaülikooli anorgaaniliste materjalide teaduslabori teadlaste uurimis- ja arendustöö tulemusel on Virumaale lähiaastatel kerkimas põlevkivituha väärindamise tehas, mis hakkab plaanide kohaselt töötlema umbes 1,3 miljonit tonni põlevkivituhka aastas ja seob saadusesse – ülipuhtasse kaltsiumkarbonaati – 250 000 tonni CO2.
Saadust tekib pea pool miljonit tonni aastas ja kasutada saab seda paberi täite- ja pindamismaterjalina, toiduainete ja ravimite tootmisel, värvi- ja plasttoodete saamisel, aga ka tsemendi-, klaasi- ja keraamiliste materjalide tööstuses.
TalTechi bioinseneride alustatud iduettevõte Äio tech kasutab puidu- ja põllumajandustööstuse kaasproduktidest saadavat unikaalset pärmi ja toodab sellest toidulauakõlblikku õli. Toidu tootmine nõuab üha rohkem maapinda, siin aga saab tervislikke õlisid ja rasvu toota jätkusuutlikult, kasutades väga vähe maapinda ja vett ning võttes kasutusele tööstuses tekkivaid jääke.
Tarbijateni hakkab tulemus jõudma taimsel valgul põhinevates lihaasendustoodetes, kus praegu kasutatakse kriminaalse jalajäljega palmiõli või piiratud kättesaadavusega kookosõli.
“Selleks et ülikooli teadlaste töö väärtus ja võimekus oleks veelgi suurem, tuleb tuua juba tegutsevad uurimisrühmad ja teadlased ühte ruumi kokku, rääkida ja arutleda igaühe tegemistest ja luua uued koostöökeskused,” räägib Karin Käär.
Koos tegutsedes on mõju suurem
Allan Niidu märgib, et kõik tuumiklaboris osalejad saavad leida endi hulgast kattuvad ja üksteist täiendavad kompetentsid ning ise moodustada koostöörühmi. Esialgu pakub ülikool igale valdkonnale juhi, kes huvilised koondab ja koostöö käima tõmbab.
“Edasi on meil ootus, et töögruppide juhid tekivad loomulikult ja vahetuvad orgaaniliselt ning spetsialistide töö rühmades käib ilma meie tagantõhutamiseta,” märgib Niidu.
Ta lisab kõige olulisema tõiga: kõik, mis tuumiklaboris välja mõeldakse, peab olema rakendatav. “Ülikooli roll on innovatsiooni teaduslikult testida, ettevõtetes ei ole tihtipeale arendustiime, katsetamisvõimalusi ega ka valdkondadeüleseid teadmisi,” selgitab Allan Niidu.
Ta lisab, et kui ülikoolis lahendused katseprojektides edukalt rakendatakse, saavad ettevõtted need juba suures mahus kasutusele võtta.
Teadus- ja arendustegevuse ja koostöös innovatsiooni leidmise kõrval on tuumiklabori tööks avalikkuse harimine kliimanutika säästmise valdkonnas.
“Meid huvitab kaks asja: koostöö ettevõtetega ja haridus, ka ülikoolist väljaspool,“ sõnas Niidu. Ta tutvustas tuumiklabori järgmisi samme: luuakse “osanike klubi”, pilootprojektide arendus, mentorite tugi ja elukestev õpe. Igakuiste avalike seminaridega alustatakse juba veebruaris.
