Mobiiltelefonide ja mälukaartidega on huvitav lugu. Juba aastaid räägivad paljud tehnoloogia entusiastid, et mälukaardid telefonides on mõttetud ning et on vaid aja küsimus, millal need täielikult ära kaovad. Samas pole need kõige kiuste kuhugi kadunud – vähemalt mitte kõikidest telefonidest.

Eestis populaarsete telefonitootjate mudelivalikus olevatest tippmudelitest enamasti mälukaardi pesa tõesti enam ei leia. Kas see aga tähendab, et vahetatavate andmekandjate aeg telefonides on läbi ja leppida tuleb mäluga, mis tootja telefoni müües ette näinud on? Või kas mälukaartidest on üldse kasu ja peaks nutitelefoni ostes mälukaardipesa olemasolu jälgima?

Mälukaardil on eeliseid omajagu

Miks võiks mälukaart telefonis hea olla? Alustuseks on need üsna odavad. Enamasti on telefonidest saada eri mälumahuga versioone – kui on vaja andmete salvestamiseks rohkem mahtu, tuleb natuke juurde maksta. Sisseehitatud mälu kipub aga maksma mõnevõrra enam kui sama mahuga mälukaart, mille saab lihtsalt nutikasse sisse pista.

Kui aga telefon läheb katki, kuid tahaks sealt andmeid kätte saada? Rakendustega on lihtne – need saab uude telefoni paigaldada mõne klikiga. Pilte ja videoid aga niisama lihtsalt ei asenda, kui need just pilves pole. Mälukaarti kasutades saab aga kaardi välja võtta ja ongi kallis info telefoni remonti viimata päästetud.

Samuti on mälukaart väga mugav, kui mingil põhjusel on vaja luua näiteks palju suuremahulist meediat ehk pilte või videoid. Kui kaardi mälu saab täis, võtad ja vahetad selle välja ning jätkad jäädvustamist. Sisemälu puhul pole muud varianti, kui tuleb andmeid arvutisse või pilve laadima hakata ja alles siis saab salvestamisega jätkata.

Eks mälumaht muutub aina olulisemaks, arvestades just nutitelefonide filmimise võimekuse arenguid. Natuke kallimate seadmete puhul on 4K resolutsiooniga 60 kaadrit sekundis videosalvestus juba täiesti tavapärane – ning üks tund sellist videot vajab enamasti üle 20 GB mälumahtu. Veelgi teravama, 8K videosalvestuse järgi enamikul telefonikasutajatel praktilist vajadust küll olla ei pruugi, aga ka seda suudavad paljud uued nutikad. Sel puhul võib ainuüksi viieminutiline video üle 3 GB mahuga olla.

Seega pole ime, kui isegi praeguseks tavapäraseks saanud 128 GB mälumahtu üsna kiiresti natuke väheks võib jääda …

Kaartide valik võtab silme ees kirjuks

Üks mälukaartide miinus on ehk asjaolu, et need pole loodud võrdsetena. See tähendab, et telefone luues peaksid nende tootjad arvestama terve hunniku erinevate ja tehniliste üksikasjade ning uuenevate standarditega. Ainuüksi levinumate SD- ja microSD-kaartide puhul võivad tähekombinatsioonid, nagu näiteks SDXC, C10, UHS, A2 või C10, kasutajatel asja segaseks ajada.

Näiteks kõige olulisem, samal ajal mõnes mõttes tähtsusetuim, on SD- või MicroSD-kaardi generatsiooni näitav tähistus. Olulisem selles osas, et see näitab ära kaardi maksimaalse mahutavuse ning selle, milline kaart millises seadmes üldse toimib. Põhimõte on järgmine: uuema kaardi toega seadmetesse saab panna ka vanema generatsiooni omi, kuid mitte vastupidi. Seega, kui on ostetud uusim, SDUC ehk teoreetiliselt kuni 128 TB mahutav kaart, siis SDXC-toega telefonis see paraku ei tööta.

Tähtsusetuim aga sellepärast, et SDXC-formaat on juba kümme aastat vana ning seda toetavad sisuliselt kõik uuemad nutikad, samuti on SDXC-formaadis enamik saadaolevaid kaarte. Lisaks lubab formaat kaardile mahutada kuni 2 TB andmeid, mis kedagi veel piirama ei peaks – sellise mahuga microSD-kaarte veel polegi.

Kiirusklassi näitab täht C, mida kirjutatakse näiteks nii: “class 10” või “C10”. See on kõige kiirem kaart, mis lubab andmeid kirjutada kiirusega 10 MB sekundis. Olemas on ka klassid 2, 4 ja 6, mis näitavad samuti kirjutamiskiirust megabaitides sekundis. C10-st aeglasemad kaardid sobivad hästi pildistamiseks, aga neid pole eriti mõtet osta – rääkimata sellest, et neid on praegu turult raske leida.

Üks põhjus on ka see, et isegi C10 on tänapäeval juba natuke aeglane: kui telefon salvestab videot kiirusega 30 MB sekundis, aga mälukaart lubab salvestada ainult 10 MB sekundis, siis on selge, et see lahendus ei tööta hästi.

Video salvestamiseks sobivad kiiremad kaardid

Kuidas ära tunda kaarti, mis sobib kvaliteetse video salvestamiseks? Märgistusi on mitu, aga enamasti näitab seda kas videokiirusklassi märgistus, näiteks kujul V30, või taas kiirusklassi näitaja U3 – ehk UHS klass 3 –, mis mõlemad tähendavad, et kaardile saab andmeid salvestada vähemalt 30 MB sekundis. See on enamasti piisav kiirus kõigi kaasaegsete telefonidega filmimiseks.

UHS võib olla veel märgistusega Class 1 (kirjutamiskiirus vähemalt 10 MB/s) ja videokiirusklass märgistusega V6, V10, V60 või V90, mis kõik näitavad samuti minimaalset tagatud kirjutamiskiirust megabaitides sekundi kohta.

Kirjutamiskiiruste puhul võib juhtuda, et mõni telefon ei toeta uuemat formaati, aga see on lihtsam probleem. Näiteks kui vanemas seadmes kasutada kiiremat kaarti, siis töötab see lihtsalt aeglasemalt. Lisaks võib olla pea kindel, et uuemad ja võimsamad telefonid toetavad kiiremat kaarti, mida nad tegelikult vajavad.

Omaette märgistus on loodud rakenduste ja mängude paigaldamiseks sobivatele mälukaartidele. Nimelt pole programmide puhul vaja andmeid lugeda ühtlase ja järjestikuse kiirusega, vaid ligi pääseda suvalises kohas olevatele andmetele suvalisel ajal. Seda võimet kirjeldab näitaja IOPS ja selleks on loodud kaks standardit. A1 puhul on IOPS-i lugemiskiirus 1500 ja kirjutamiskiirus 500 ning A2 vastavad näitajad on 4000 ja 2000.

Suurem A number on seega parem, kui soovitakse paigaldada rakendusi mälukaardile. Enamike telefonide ja rakenduste puhul on see siiski üsna keeruline või isegi võimatu ning seega on see pigem teoreetiline teadmine.

Enamik telefonitootjaid on valiku lihtsaks teinud

Paljud nutitelefonide tootjad ei lisa mälukaardi pesa oma kallimatele mudelitele, kuigi seal oleks seda ehk kõige rohkem vaja. Sellel on ilmselt erinevaid põhjuseid. Üks neist võib olla see, et mälukaardi pesa võtab telefonis natuke ruumi – küll vähe, aga siiski.

Arvestades, kui palju tehnoloogiat on kaasaegsed nutitelefonid täis topitud, eelistavad mõned tootjad seda ruumi millegi muu jaoks kasutada. On ka öeldud, et sisemälu on ikkagi kiirem kui väline kaart ja seetõttu on kasutuskogemus parem.

Mis iganes põhjused ka poleks, mõned mobiilitootjad on siiski arvanud, et mälukaardid on telefonides vajalikud. Näiteks on üks selliseid firmasid Sony, kes pole loobunud kaardipesast isegi oma tipuseeriate Xperia 1 ja 5 puhul. Kallimate seadmete ostjatel seega palju rohkem valikut ei ole. Keskklassi nutitelefonide puhul saavad tarbijad veel ise otsustada. Kui kaua seda valikuvõimalust jätkub, näitab aeg.