2018 alguses oli meil keeruline valiku koht, et mis me nüüd siis edasi teeme. Tegelikult oli see minu otsus, mida kogu meeskond toetas. Me olime Hugo Osulaga (bussiärimees, Lux Expressi ja Mootor Grupi omanik) siin koos omanikud. Ma müüsin oma osaluse teises firmas talle, ostsin Hugo Milrem Roboticsist välja.

Hugo Osula jagas oma kaitsetööstustettevõtte Milrem 2017. aasta oktoobris kaheks: Milrem Robotics ja Milrem LCM. Väärsi osalus oli kummaski ettevõttes 40%. Oma osa Milrem LCMis müüs ta Osulale ja Osula müüs oma osa Milrem Roboticsist talle. 

Sa panid kõik õunad ühte korvi?

Ma tegin selle otsuse ja ma usun sellesse, mida me teeme. Ma usun sellesse meeskonda. Ma võtan selle riski. Ja me tegime otsuse, et hakkame panustame kasvu. Tegelikult eelmine aasta kulus suuresti sellele, et erinevatele turgudele sisse saada.

Ma olin eelmisel aastal 89 päeva väliskomandeeringus. Ja tänaseks me oleme jõudnud sinna, et meil on erinevad projektidAmeerikas, UK-s, Saksamaal, Prantsusmaal, Indoneesias, Austraalias, Norras, Hollandis. Lisaks on meil sees veel üks väga keerukas ja suur arendusprojekt, mida ma võin sulle näidata, aga millest ma palun mitte kirjutada. 

Selle suure salapärase arendusprojekti jaoks asutas Milrem Robotics Rootsi tütarettevõtte. Umbes 500 km kaugusel Stockholmist põhja poole tegutseb kamp insenere, kelle teadmisi ja oskusi Milremil vaja on. Selle asemel, et neid siia lennutada, laiendas Milrem Robotics oma tootmist Rootsi. 

Sa panid kogu oma raha mängu?

Jah, sest ma uskusin sellesse.

Kui ei lähe õnneks, palju Sa kaotad?

Ma arvan, et ei ole mõtet numbritest rääkida. Eks tuleb riske hinnata. Täna ma ütleks, et me oleme teinud õiged valikud. Me arendame tooteid turule, mis hakkab lähiajal väga kiiresti kasvama. Kui me viis aastat tagasi alustasime, siis enamik pidasid meid kergelt napakaks.

Täna me oleme jõudnud sellesse punkti, kus kõik saavad aru, et jah, see turg on olemas, turg kasvab. Ja nüüd on lihtsalt see küsimus, kuidas tekitada mass, et sellele turul hakkama saada.

Suuri tehinguid ei tule, kui sul pole meeskonda ette näidata. Keegi ei usu, et sa suudad mingi tellimuse toota, kui sul on 30 inimest palgal. Täna meil on inimesi üle saja ja ma ütleksin, et me hakkame vaikselt juba ettevõtet meenutama.

Palju sa neid Exceleid tegid, kui oli muudatuse koht ja pidid valima, kas üldse ja kuhu suunas ettevõte liigub.

Palju. Õnneks numbrid mulle meeldivad.

Öösel magasid rahulikult?

Enam-vähem. Mul on selline rütm perega kokku lepitud, et kl 18 lahkun töölt, olen pere jaoks olemas. Aga kuskil kella 22st õhtul hakkan uuesti peale. Kindral Riho Terras, kes meiega liitus, naeris et kõige kindlam aeg Kuldar kätte saada on 22-01 ajal öösel.

Sa oled aastaga ettevõttes palju muudatusi teinud, mis need õppetunnid sinu jaoks olnud on?

Üks õppetund on kindlasti see, et kui sul on meeskonnas hea inimene, siis hoia tast igal juhul kinni. Toon kohe näite. Näiteks võtad tööle mehhaanikainseneri positsioonile inimese, aga siis selgub, et inimene on küll tark, aga sellele positsioonile mingil põhjusel ei sobi.

Reeglina lastakse inimene sel puhul lahti ja nende teed lähevad lahku. Aga kui on ikka intelligentne, tark ja õppimisvõimele inimene, siis tuleks mõelda, millisesse teise rolli ta sobiks.

Teine õppetund on see, et tihtipeale on Tartu kaugemal kui Abu Dhabi. Meil on Tartus osakond, kus meil on üle 20 inimese. Ja eelmisel aastal ma jõudsin Tartusse harvemini kui Abu Dhabisse. Loomulikult oleks hea, kui saaks igal pool rohkem kohal olla, aga mida suuremaks organisatsioon kasvab, seda rohkem tuleb seda lahendada läbi protsesside ja protseduuride.

Kolmas õppetund. Meil kõigil on soov, et meilboks oleks tühi ja kõik kirjad oleksid vastatud. Tegelikult ei tohiks nii mõelda, sest meie töö ei ole meilide vastamine. Me peame defineerima, mis on need eesmärgid, mida me täita tahame.

Ja kui siis selle meili vastamine on seal olla eesmärgile vastav, siis tuleb vastata, kui ei ole, siis las ta olla. Anna endale aru, millele sa järgmised 24 tundi kulutad – meilidele vastamisele või millelegi, mis kasvatab väärtust.

Teil on olnud vaja siin kiiresti insenere leida. Viimasel ajal palju kurdetakse, et see materjal, mis ülikoolist välja tuleb, ei vasta tööandja soovidele.

Kindlasti ettevõtjal ei tasu loota seda, et ülikoolist tuleb valmis inimene, kes istub ettevõttes arvuti taha ja hakkab kohe täpselt seda tööd tegema, mida ettevõtja ootab.

Ülikoolist tuleb tegelikult väga heade baasteadmistega inimene, kes on loodetavasti võimeline omandama oskused, mida töö tegemiseks on täpselt vaja. Kui me hakkame tootma ülikoolides ettevõtetele täpselt sobivaid inimesi, siis tegelikult me toodame, inimesi, kes ei ole võimelised adapteeruma muutuvas majanduses.

Ma arvan, et majandust ootavad kogu maailmas lähema 10-15 aasta jooksul väga suured muudatused. Robootika ja autonoomsete süsteemide tulek mõjutab väga seda, milliseid töötajaid ja milliseid professioone meile edaspidi vaja on.

Ma olen üks nendest, kes usub, et varsti pole meil enam taksojuhte vaja, sest on isesõitvad autod. Sama ootab ees tegelikult väga paljusid sektorid. Järjest enam tuleb autonoomseid süsteeme kasutusele kaevandustes, mis on inimesele tegelikult väga vaenulik ja ebaebamugav keskkond.

See on väga huvitav teema, ärme sellest nii kiiresti nüüd üle lähegi. Räägi veel nendest ametitest, mis võivad ära kaduda.

Ma arvan, et sel teemal on minust targemaid inimesi. Aga kindlasti toimuvad suured muudatused selles osas, mis puudutab mobiilsust. Lisaks taksodele suured veokid näiteks.

Inimene seal rooli taga asendub targa arvutiga. Tuletõrjes on robootika kasutamine väga-väga mõistlik, et inimene ohutsoonist välja tuua. Kaevandustes, kus inimeste jaoks on väga rasked tingimused.

Kuidas robotit kasutatakse kaevanduses, kuhu inimesele on ohtlik siseneda?

Meil oli konkreetne tellimus. Oli vaja Ida-Virumaal vaadata üle üks kaevandus, mis oli juba kümme aastat maha jäetud.

Inimesel sinna sisse minna oleks ohtlik, aga oli vaja teada, mis seisus kaevandus on. Sellest videost on näha, et seal oli ikka päris kitsas ja mõnes kohas ka varises. Tegime selle roboti just selle probleemi lahendamiseks.

Ma vaatasin Mart Noorma (kosmose- ja kaitsetehnoloogia professor, Milrem Roboticsi teadus- ja arendusdirektor) inauguratsiooniloengut, kus ta tõi välja mitu projekti, mida te ülikoolidega koostöös teete. Paljud firmad ütlevad, et koostööd võiks ju teha, aga kuidas see käib?

Kindlasti ei saa öelda, et koostöö tegemine oleks tõrgeteta, sest üksteisest möödarääkimisi ikkagi aeg-ajalt esineb. Aga see on võimalik! Ma arvan kõige pealt peaks defineerime ära, kas soovitakse teha koostööd ülikooliga või tudengitega.

Üks klassikaline viga, mida väga tihti ettevõtted teevad, on see, et pöördutakse ülikooli poole, et arendage meile on uus toode. See kõlab jube hästi, aga tegelikult ei tööta mitte kunagi, sest ülikool ju ei tea tegelikult, millist toodet ettevõte vajab.

Ülikool on ikkagi teadusasutus, mis võib lahendada teatud teaduslikku või tehnilist probleemi. Ehk et tegelikult peaks see käima nii, et ettevõttel on arendusüksus, kus insenerid tegelevad tootearendusega. Ja kui siis protsessis ilmnevad teatud lüngad, pöördutakse ülikooli pole väga selgelt defineeritud probleemiga.

Kui on lihtsalt mõte, et võtame üliõpilase ettevõttesse, siis nii saad kasvatada endale järelkasvu.

Te olete kaitsetööstuse ettevõte. Natuke kummaline tundub tänapäeval veel rääkida sõjapidamisest.

Eks ta ole. Kahjuks kõik maailmas ei arva nii. Üks asi, millest me kindlasti kinni hoiame, on see, et me ei hakka kunagi tegema tapjarobotit. Tapjarobot on siis see, kes ise automaatselt tulistab sihtmärgi poole. Meie roboteid kontrollivad alati inimesed. See on eetika küsimus.

Täna see eetika õnneks kehtib kogu maailmas. Hiinas, Lähis-Idas ja Venemaal tehnoloogia areneb. Meil peavad olema vahendid, millega häda korral vastu saada. Vastasel juhul me võime olla küll hästi eetilised, aga oleme surnud.

Kuidas robot drooni abil vaenlase maha võtab?

Ühe võimaliku vastuse sellele saab alljärgnevast videost.

Selgita mulle see ära, et kui te teete tulevikutooteid, arendate siin hoolega ja tulevikus võib-olla hakatakse neid kasutama, siis kust teie firmasse raha tuleb?

Tegelikult täna tuleb juba päris palju raha nendesamade robotite müügist. Meil on täna toode, millele me võime võtta tellimusi vastu ja anda 4-6 kuu pärast toote vastu. Aga selgelt me täna ka ikkagi investeerime rohkem kasvu, kui me raha teenime.

Tegelikult me just lõpetasime sellise väiksema investorite ringi kaasamise, kümme protsenti firmast kuulub nüüd investoritele. Tegemist on Eesti inimestega, täna on Milrem Robotics jätkuvalt 100% Eesti ettevõte. Ja moel või teisel ma pean seda ka siiski väärtuseks.

Palju sel aastal roboteid müüte?

25.

Kui palju üks robot maksab?

See sõltub, mis turvavarustus tal on, mis sensorid tal on, millised juhtimisseadmed kaasa tulevad, millist järeltuge soovitakse, hooldust, remonti, varuosasid, väljaõpet jne.

Aga too mingi näide.

Me alustame 150 000 eurost.

Ja mis see lagi on?

Tegelikult sellist ei ole meie majast veel välja läinud. Aga kui me räägime relvasüsteemiga lahendusest, siis selle hind ulatub üle miljoni.