Mõtted kaasaskantavast arvutist, mis mõeldud mängimiseks, pole ju midagi uut. Aastaid on katsetatud selle vormiga küll üht-, küll teistpidi, mõnikord on olnud need lihtsalt väikesed laptop’id, mille külgedele pressitud puldikontroll, mõnikord lihtsalt tahvlid, mille kasutamiseks pead kuidagi ühendama kas puldi, või klaviatuuri-hiire. 

Kuigi mõni neist on näitajatelt olnud – vähemalt oma aja kohta – mängimiseks piisavad või isegi head, on neil olnud kaks kitsaskohta, mis pole ühelgi neist võimaldanud igapäevaseks muutuda: aku vastupidavus ja tarkvara. Sest mis kasu on võimsast käsikonsoolist, mida saab reaalselt kasutada vaid tunnikese ilma juhtmeta? 

Kui see ongi kergemini lahendatav probleem, jääb tarkvaraline pool ikkagi keeruliseks. Tahvli-Windows kõlab ju teoorias toredalt, kuni sellel ei pea midagi uuendama, installima või päriselt tegema. Isegi igasugused klaviatuuriemulaatorid, mis lasevad puldinuppe või kange kasutada kui hiirt ja klaviatuuri, töötavad tavaliselt ühel korral kümnest. Eriti seadmel, mis eeldabki, et sa installid pidevalt uusi asju. Kas viitsiksid iga kord, kui näiteks Switchil või telefonil on vaja äppi uuendada, ühendada «OK» vajutamiseks klaviatuuri?