Aastate jooksul on tema sõnul muutunud see, mida andmetega tehakse. “Kui alguses oli digiloo fookuses tervishoiuasutuste poolt sinna andmete lisamine ehk üldse andmete kogumine, siis nüüd näitavad graafikud, et põhiline on andmete kasutamine.”

Kui patsient täna arsti juurde läheb, on tervishoiutöötajal võimalus patsiendi varasema haigusloo ja tema kohta kogutud andmetega tutvuda. See on eriti oluline, arvestades, et suurem osa infost inimese raviotsuse jaoks tuleb just varasema info ehk haigusloo põhjal.

Kruusi sõnul on digilugu väga kasulik ja hea ressurss, kuid ühe koha peale seisma ei tasu jääda. “Väga hea, et meil selline võimalus olemas on. Küll aga on digilugu sellisel kujul olnud olemas viimased kümme aastat. On olnud väiksemaid arendusi, kuid suurt edasihüpet pole toimunud,” sõnas ta.

Miks ei või digilugu olla sama mugav kui Facebook?

Hetkel on Kruusi sõnul digiloo puuduseks andmete kättesaadavus ja mugavus. Sisuliselt muudeti digiloo valmimiseks paberil olevad dokumendid digitaalseteks ning sellega pidid kohanema ka lõppkasutaja tarkvarapakkujad.

Digilugu peaks programmijuhi sõnul olema aga andmetepõhine. “Mitte nii, et info on peidetud igasse dokumenti eraldi, vaid andmed peaksid olema parema kvaliteediga ja lihtsamini integreeritavad uutesse rakendustesse.”

Tänaseks on kümme aastat tagasi arendatud süsteem ajast maha jäämas, sest puuduvad lihtsad pistikud, et uued tarkvarad saaks sellega suhelda. Digiloo tuum ongi võimaldada nn töölauatarkvaradel sinna lihtsalt liidestuda, sinna andmeid saata ja sealt pärida.

Andmetest peab olema kasu

“Digilooga ühenduvad klassikalised arstitarkvarad ja haigusloo tarkvarad ei ole täna nagu Facebook või Pipedrive, kus kõik on arusaadav ja lihtne. Kuna arendus sõltub väga palju sellest, kuidas on digilugu loodud ja kui lihtne on sellega liidestuda, ning muutustega kohaneda, siis on ka lõppkasutaja kasutajamugavuses jäädud toppama.”

Lisaks kasutajamugavusele on täna päevakorras ka see, kuidas andmeid mugavamalt digilukku edastada.

“Küsimus on selles, kas inimene peab alati tingimata käima arsti juures kohapeal, rääkima, käima uuringul ja koju minema või on olemas mingi lihtsam variant, et see info jõuaks digilukku kuidagi asünkroonselt?”

Tänapäeva nutikaid ja IoT seadmeid täis maailmas võiks osa infost jõuda arstini tegelikult juba enne visiiti, jooksvalt, kui patsient oma igapäevaelu elab ja näiteks nutikella kannab. Täna ei ole selliseks andmeedastuseks protsessid paigas.

“Näiteks pole digiloos täna standardit kaugjälgimiseks. Ei ole stsenaariumit, et patsienti jälgitakse näiteks kolme nädala jooksul ja kui arst näeb, et mingi näitaja hakkab halvemuse poole minema, kutsub patsiendi visiidile. Sellist asja täna Eestis ei toimu, sest rakendused, mis sellist võimekust juba üpris ammu pakuvad, ei saa digilooga liidestuda”.

Rahastusmudel, mis ei kuulu sellesse sajandisse

Puudulike võimaluste põhjuseid ei pea kaugelt otsima. “Esiteks pole olnud stiimulit selliseid lahendusi Eesti jaoks arendada või kohandada  või siis pole need lahendused sujuvalt kõikide komponentidega liidestatud,” selgitas Kruus.

Teine ja tema sõnul veelgi olulisem põhjus peitub aga meie tervishoiu rahastusmudelis. “Jätkuvalt rahastatakse tervishoidu rahastamismudeli järgi, mis toetab  20. sajandi tehnoloogiate rakendamist, mitte tänapäevaste rakendamist.”

See tähendab, et fookus on endiselt näost-näkku visiidil, mitte ravitulemitel. “Vaikselt hakkavad riigid sinna poole liikuma – USA, Holland, Inglismaa, Rootsi – seal võib näha projekte, kus rahastatakse ravitulemusi. Ka Eestis on juba esimesed näited haigekassas algatatud ja haiglates pilootimisel.

Tulemus- või väärtuspõhine rahastamine tähendab, et iga konkreetse haiguse ravimiseks on ette nähtud mingi summa. Haiguse lõpus, ja ravi võib võtta ka aasta, vaadatakse üle ravitulemused. Haiglal on sedasi võimalus valida, milliseid meetodeid ta kasutab. Näiteks võidaksegi sel juhul otsustada näiteks hooldusravi asemel kodujälgimise kasuks, kui on teada, et sellisel juhul on patsiendi ravitulemus parem.

Hetkel toetab meie rahastusmudel aga seda 20-minutilist visiiti, aga mitte pidevat jälgimist. Võibolla on patsiendil 20-minutilise kohtumise asemel võimalik vastata hoopis iga paari päeva tagant kolmele küsimusele oma nutitelefonis, mis võib aidata arstil tema seisundit hoopis täpsemini hinnata.”

Esimene raviteekonna põhine rahastusmudel on haigekassas insuldi puhul siiski juurutatud, mis näitab, et vaikselt on muutused toimumas.

Kas Apple võiks sinu perearstile pidevalt infot anda?

Eesti e-tervise süsteemi arendamisel on tähtis, et see ei jääks ajast maha ning oleks võimalik uusi turule toodavaid lahendusi vastu võtta.

“Tervishoiusüsteemi digitaliseerimise puhul on oluline on leida standardeid ja ühendamise kohti. Turul leidub igasuguseid erinevaid rakendusi ja lahendusi, tähtis on parimate  liidestumist soosida.

Näiteks USAs on Apple hakanud Apple Health rakendust integreerima osade sealsete tervishoiuasutuste infosüsteemidega. Kui meil on üks üleriigiline digilugu, siis USAs võib teatud osal elanikkonnast – näiteks veteranidel – olla oma nö digilugu,” rääkis Kruus.

Tehniliselt on täna ka paljudel eestlastel Apple Health olemas. Küsimus on selles, kas ja kuidas sealt saadavad andmed peaksid ja võiksid digilooga ühenduda. Digitaliseerimist vähesoosiv rahastusmudel ja erinevate liidestuste vähesus  on kaks olulist  pidurit Eesti e-tervishoiu uuele tasemele viimises.

Tervishoiu muutmine algab barjääride ületamisest

“Veel tooksin välja meie tervishoiuasutuste, tervishoiu osapoolte kaasamise. Kellelgi võib tulla superhea idee tervishoiu edendamiseks, aga ta ei pruugi teada, kelle poole pöörduda, sest osapooli ei ole tervishoius mitte üks-kaks, vaid umbes kümme või rohkemgi,” rääkis programmijuht.

Et mingi tehnoloogia juurutada, peavad olema kaasatud kõik sellega seotud erinevad osapooled – erinevad erialad, arstid, õed, patsiendid, erinevad riigiasutused – kellel võib olla vastandlikke huvisid. “Ühesõnaga, see on nö kolmas barjäär meie tervishoiu digitaliseerimise teekonnal,” sõnas Kruus.

Neid kõiki kolme barjääri Tallinna Tehnikaülikoolis e-tervise õppekaval murdma õpetataksegi.

Kruus täpsustab: “Õigupoolest tähendab barjääride ületamine mitte murdmist, vaid ehitamist. Koostöö ja veelkord koostöö. Vastandlike seostega traditsioonilises, aga kõrgehnoloogilises komplekssüsteemis nagu tervishoid, ei saa midagi lihtsalt murda. Murdmine kahjustab uuendamist veelgi. Idealistlik, aga tõsi. Peame endiselt küsima küsimusi nagu milline on tervishoiumaastik, kuidas käib tervishoiu rahastamine, kuidas tuleb erinevaid asju liidestada, kuidas arendada?”

“Ja neljas asi, mis siia juurde tuleb, on kliiniline hindamine. Ehk see, kui rakendus mõjutab reaalselt kellegi elu, siis seda ei saa niisama minna inimeste peal katsetama.

Selles valdkonnas on reeglid, kuidas kliinilisi rakendusi hinnatakse ja valideeritakse.

Nii nagu maailm räägib täna COVIDi vaktsiinist, kuidas seda katsetatakse, siis samamoodi tuleb läbi proovida ja kindlaks teha ka kõik tervishoius kasutusele minevad rakendused, mis inimeste tervist mõõtma või mõjutama hakkavad.”