Peamised takistused on majanduslikud ja poliitilised, mitte tehnilised, ning seetõttu on mul raske ajalist prognoosi pakkuda. Väiksemas mastaabis on probleem selles, et elektroonilise identiteedi võtmine ning sellega seotud kulud on mitmes riigis jäänud kasutaja kanda.
Kasutajatel pole teenuste puudumise tõttu motivatsiooni elektroonilist identiteeti tekitada ning teisalt pole ka süsteemi haldajatel motiivi teenuseid arendada, sest kasutajaid on vähe. Eesti käivitas selle turu omal ajal “jõuga”, andes ID-kaardi digivõimekuse näol kõigile elektroonilise identiteedi ning selle järel hakkas juurde tekkima ka teenuseid.
Laiemas mastaabis on suureks takistuseks elektrooniliste identiteetide piiriülene tunnustamine. Digiallkirja verifitseerimiseks vajalik avalik võti on sisuliselt üks arv, millel pole võtme omanikuga mingit olemuslikku seost. Seose annab allkirja vastuvõtjale sertifikaat, milles usaldusväärne kolmas osapool kinnitab, et võti on just selle isiku oma.
Eestis väljastab sertifikaate riigi tellimusel Sertifitseerimiskeskus, mis on eraõiguslik ettevõte. Kui sertifikaat jõuab teise riiki, ei pruugi sealsel vastuvõtjal olla lihtne kindlaks teha, et Sertifitseerimiskeskusel tõesti Eestis riigi volitus on.
Euroopa Liidu piires on see lahendatud ühise usaldusnimekirjaga, kuhu iga riik oma volitatud sertifitseerimisasutused kirja paneb, aga ülemaailmset nimekirja praegu ei eksisteeri.
Tegelikult ei puudu sarnased mured ka omakäelise allkirja kasutamisel, sest posti või faksiga saadetud dokumendil oleva allkirja seos isikuga pole samuti ilmne.
Vähem kriitilistel juhtudel lihtsalt usutakse seda harjumusest – nii on juba sajandeid tehtud. Olulisemate dokumentide puhul nõutakse notariaalset kinnitusi või kolmandate osapoolte tunnistusi ning eksootilisemate partneritega asju ajades pole sugugi alati selge, missugust kinnituste ahelat tarvis on.