FinEst Targa Linna Tippkeskuse juht, kaksiklinnade arengut uurinud ja praegu Eesti-Soome targa linna teadusarenduskoostööd juhtiv Ralf-Martin Soe rõhutab, et tuleviku linnad peaksid toimima piiriüleselt ning nutikate võimaluste arendamine ja koostöö lähipiirkondadega on loogiline jätk meie digitaalsele eduloole. 

“Peame uusi teenuseid ja süsteeme arendades kindlasti mõtlema, kuidas need toimiksid korraga mitmes linnas,” ütleb ta. 

Kõigi Targa Linna Tippkeskuse projektide eesmärk on teha liikumine ja elu linnades ja linnade vahel lihtsamaks nii linnaelanikele kui ka -külalistele. Esimeseks teadusarenduskoostöö partneriks valiti Helsingi piirkonna esindajad, sest Tallinn ja Helsingi on geograafiliselt lähedal, linnade vahel on palju liikumist, toimib turism ja majanduskoostöö. 

Mõlemad linnad on Soe sõnul digitaliseerituselt heal tasemel, kuid erinevusi on majanduse, IT-süsteemide ja kultuuri toimimises. “Põnev oli alustada kaksiklinnade projekti FinEst Twins, mis võimaldas katsetada, kas saame piiriülesed süsteemid tööle,” ütleb ta. 

Üksikute digisaarte asemele on vaja digitunneleid

Äsja Las Vegases toimunud tehnoloogiamessil CES avaldatud 2023. aasta ülemaailmses innovatsiooni tulemustabelis pälvis Soome 1. ja Eesti 3. koha (loe täpsemalt artiklist siit). 

Kahtlemata kuuluvad nii Eesti kui ka Soome Euroopa digitšempionite hulka, kuid ka digitaalse arengu võtmesõna on koostöö. Koostööta tekivad n-ö digitaalsed saared, mille lahendused toimivad ainult konkreetses kohas ja ei ole mujale ülekantavad – näiteks Eestis edukalt toimivad e-riigi lahendused ning digitaalne identifitseerimine ja allkirjastamine ei toimi hästi piiri taga.

“Kunagi oli väga suur ambitsioon, et samasugust lahendust hakkaksid kasutama ka teised riigid, aga praktiliselt see näiteks Soome, Suurbritannia ega ka Ameerika Ühendriikidega ei toimi,” avaldab Soe ohukoha, mis tekib, kui asju arendatakse teistega konsulteerimata. Reaalsus on digitaalse identifitseerimise ja allkirjastamise puhul see, et tõenäoliselt tuleb mingil hetkel uus piiriülene lahendus, mis olemasoleva asendab. 

Sarnaseid juhtumeid uuris Soe doktoritöös, kust koorus välja ka vajadus uurida, kuidas saaks digitaliseeritust paremini viia nii kohalikule tasandile kui ka piiriüleseks. Kaksiklinnade projekti alguses räägiti üsna hoogsalt füüsilise tunneli kaevamisest Eesti ja Soome vahele, mistõttu viskas Soe tol ajal õhku mõtte, et selle investeering oleks tohutu ning ehk on hoopis olulisem ehitada kahe linna vahele n-ö digitunnel. Saadud kasu oleks ehk suuremgi kui füüsilise tunneli puhul. 

Soe kogemus ütleb, et digitaalseid takistusi või ületamatuid tehnilisi barjääre linnadevahelisele koostööle ühiste teenuste sisseseadmisel üldiselt ei ole ja kõik on enamasti tehtav. Suurim proovikivi on see, et digiarendused eeldavad koostööd laiemas mõttes, see tähendab, et vaja on usaldust ja raamistikku, kuidas näiteks andmeid vahetada, teha seda turvaliselt ja seejuures järgida andmekaitse reegleid. 

Esmalt võeti ette ühistranspordi ja parkimissüsteemid

Soe kogemus ütleb, et kui juba uute projektide alguses rääkida potentsiaalsete partneritega läbi tehnilised lahendused ja õigusraamistik, siis saab asju teha kindlasti ka piiriüleselt. Kui aga üks linn või riik on juba investeeringud teinud – piltlikult öeldes otsustanud, et neil on parema käe liiklus, teine aga korraldanud vasaku käe liikluse, raha on kulutatud ning inimesed harjunud, siis on üpris raske midagi muuta või ümber pöörata.

Kaksiklinnade projektis võeti esmalt käsile Helsingis ja Tallinnas teineteisest sõltumatult töötavad parkimis- ja ühistranspordi piletisüsteemid. Näiteks ei olnud veel mõne aja eest Soomest saabunud autol võimalik Tallinnas parkimist valutult tasuda. Meil toimis SMS-iga parkimine ja parkimisautomaate peaaegu ei olnud. SMS-i rahvusvaheline roaming parkimises aga kahjuks ei toiminud. Ka ühistranspordi piletisüsteem oli valukoht ega toiminud kahe linna vahel.

Praegu tõdeb Soe, et teemadele saadi küll kõvasti tähelepanu ja õnnestus tekitada ka lahendusi, mis muutsid asja varasemast tunduvalt paremaks, kuid lõpuni toimivat ühtset lahendust ei ole kahjuks seniajani. “Soomest tulnud saavad praegu Tallinnas parkida. Eestlaste jaoks on parkimine Helsingis võimalik, aga siiski üsna keerukas ja teadupoolest jäetakse seal teinekord parkimise eest üldse tasumata,” nendib Soe. 

Targa linna tippkeskuse koostöö ulatub Talsinkist kaugemale

Soe räägib, et Tallinna roheliste ühistranspordikaartide ühendamine plaaniti ära teha Helsingi ja Tartu vahel. Helsingiga see paraku tehniliste probleemide tõttu ei õnnestunud, sest õiguskeskkond ning kaarditehnoloogiad on erinevad ja need ei ühildunud. Tartuga saadi asjad siiski toimima ja lisaks õnnestus välja töötada ka kolme linna vahel toimiv mobiilne piletirakendus.

Meie rohelise kaardi sarnased RFID-põhised kiipkaardid aga kaovad tõenäoliselt peatselt turult nagunii ja ka ühistranspordisüsteemis võetakse kasutusele pigem näiteks pangakaardi või nutitelefoniga registreerimine ja maksmine. 

Barcelonas või Londonis saab juba praegu astuda bussi või metroosse ja kui oled teinud endale viipemakse, saad sellega tasuda ka sõidu eest. Mingeid lisategevusi või registreerimist vaja ei olegi. Soe toob aga välja, et seejuures on üks pisike probleem – eraisikute jaoks on süsteem hea, kuid kui on vaja kviitungit näiteks tööandjale lähetusaruande jaoks, siis seda paraku nii lihtsalt ei saa. 

Teenused ja süsteemid võiks ja peaks senisest rohkem ning paremini toimima ka Eesti linnade ja omavalitsuste vahel, mistõttu kaasatakse arendustesse ka Eesti linnasid ja töös on mitmeid suuri riigisiseseid pilootprojekte (vaata lähemalt veebilehelt siit). 

Lisaks osaleb keskus praegu suures üleeuroopalises projektis NetZeroCities, millega on liitunud ligi 30 erinevat linna, kus viiakse läbi pilootprojekte ja vahetatakse kogemusi eesmärgiga muuta 100 Euroopa linna aastaks 2030 kliimaneutraalseks.

Hoogsalt tegeletakse ka idapartnerluse linnade õppekeskuse loomisega, mille eesmärk on käivitada linnadevaheline koostöö parimate praktikate kasutuselevõtuks. Projektist on muuhulgas huvitatud juba paljud Ukraina linnad.  

Kaksiklinna mudeldatakse digitaalselt

FinEst Targa Linna Tippkeskus tegeleb ka Tallinna-Helsingi digitaalse dünaamilise rohemudeli projektiga. See on justkui 3D looduskataloog, mille abil arendatakse Tallinna ja Helsingi linna rohekihistust. 

Projekti teeb maailmas ainulaadseks võimalus rohekeskkonda digitaalselt mudeldada – sageli esindab digitaalses keskkonnas rohelist elukeskkonda staatiline kujutis, ehkki tegelikkuses on rohelus pidevas muutumises ja üks linnakeskkonna kvaliteedi peamiseid mõjutajaid.

Rohe- ja sinitaristu toetab kliimamuutusega kohanemisel, sellel on oluline mõju mikrokliima ja heitkoguste reguleerimisel, kuumasaare efekti ja müra vähendamisel. Linnahaljastus mõjutab kodanike füüsilist ja vaimset tervist. Rohelised keskkonnad toetavad linnade muutumist süsinikneutraalseks ja loovad linnakuvandit. 

Digitaalne rohemudel võimaldab linnaplaneerijatel ja teistel erinevatel sidusrühmadel paremini arvesse võtta mõjusid, mis planeerimisprotsessides linnahaljastuse muudatustega kaasneks.

Koostöö tõhustab majanduse toimimist 

Rahvusvahelist pilti vaadates nendib Soe, et Eesti ja Tallinn ei ole ei suured ega väiksed, vaid pigem mikroriik, Soome aga on maailma mõistes väikeriik.

Ambitsioonikamate Eesti ettevõtete jaoks on siinne turg tegelikult üpris väike, kuid mida lihtsam on ettevõtetel Eestist välja liikuda ja mida kiiremini ja paremini süsteemid toimivad, seda parem see meie majandusele on. “Kui soovime ettevõtlust arendada ja olla oma teenustega konkurentsivõimelised, on ühisturu loogika ja toimivus meiesuguste mikro- ja väikeriikide jaoks ülikriitilise tähtsusega,” toonitab Soe. 

Näitena linnadevahelisest heast koostööst toob ta välja kolmiklinna Maastricht-Liege-Aachen, mis on vastavalt Hollandi, Belgia ja Saksamaa piirilinnad. Neis kolmes linnas toimib kenasti näiteks üks ühistranspordisüsteem ning soovi korral saab käia ka ühes riigis ülikoolis, elada samal ajal aga teises riigis või linnas. 

Linnade- ja riikidevaheline koostöö hõlbustab kokkuvõttes inimeste igapäevaelu, mis on ka targa linna lahenduste loomise keskmes. Soe sõnab, et digitaalsed lahendused, andmete vaba liikumine ning kliimaneutraalsuse poole püüdlemine aitavad loodetavasti senisest rohkem rõhku panna ka inimeste emotsionaalsele heaolule ning tuua inimesi üha enam linna arengutesse kaasa rääkima.