Eelmisel nädalal Egiptuses toimunud ÜRO kliimamuutuste konverentsil lubasid Euroopa Liit ja 26 riiki üle maailma toetada metsasid pea 15 miljardi euroga. Eesmärk on panustada puude kasvatamisse ning metsade uuendamisse, et aeglustada seeläbi kliima soojenemist.
Järgmise kümne aasta jooksul muutub maailm senisest rohelisemaks – ÜRO nimetas aastad 2021–2030 ökosüsteemide taastamise kümnendiks ning paljud riigid on rahastajate abiga käivitanud ambitsioonikad programmid metsade taastamiseks kohtades, kus neid on maha raiutud, vahendas Science.
Aastatel 2000–2020 kasvas maailma metsade pindala 1,3 miljoni ruutkilomeetri võrra, mis on Maailma Ressursiinstituudi andmetel suurem kui näiteks Peruu riigi pindala. Paraku on umbes 45% neist uutest metsadest istandused – tihedad kogumid, kus domineerib üks liik, mis on bioloogilisele mitmekesisusele ja pikaajalisele süsiniku säilitamisele vähem kasulikud kui looduslikud metsad.
Mitmed metsauuendusprojektid keskenduvad istutatud puude arvule, pööramata eriti tähelepanu sellele, kui hästi need ellu jäävad, kui mitmekesised on sellised uued metsad või kui palju süsinikku nad talletavad.
Eelmisel nädalal avaldati teadusajakirja Royal Society Philosophical Transactions erinumber, mis keskendub metsade istutamisega seotud uuringutele. Erinumbris avaldati 20 artiklit nii originaaluuringutest kui kokkuvõtlikest ülevaadetest metsade istutamise ning selle mõjude kohta.
Ühendkuningriigi ökoloogia- ja hüdroloogiakeskuse metsaökoloog Lindsay Banin uuris koos kolleegidega, kui hästi säilisid äsja istutatud puud 176-s taasmetsastatud kohas, mis erinesid nii pinnase ja keskkonnatingimuste kui ka liigi poolest. Mõnes kohas jäi ellu vähem kui iga viies seemik ja keskmiselt vaid 44% puudest püsis seal kauem kui viis aastat.
Uuring andis aga ühe julgustava vihje: kui seemikud istutati küpsete puude lähedusse, jäi keskmiselt ellu 64% puudest. Teised uuringud on näidanud, et seemikute ellujäämisvõimalusi suurendab ka kariloomade tarastamine või mullatingimuste parandamine. Nende meetmete miinuseks on aga kulukus.
Samuti on oluline valida õige istutuskoht. Wageningeni ülikooli ja teadusuuringute ökoloogid Louis König ja Catarina Jakovac uurisid viimase 25 aasta jooksul Brasiilias suletud tinakaevanduste mahajäetud tühermaadel tehtud jõupingutusi metsa uuendamisel. Nad teatasid, et puudel on raske kasvada aherainehunnikutel, kus mullakihid on segi pööratud ja mürgised. Istutatud seemikud saavad paremini hakkama aga kaevandusaukudes ja jääkmetsade läheduses.
Oluline tegur istutamisprojekti kavandamisel on ka asjaolu, kuidas mõjutab metsauuendus kohalikke elanikke. Näiteks võib projekt vähendada põlluharimiseks saadaolevat maad. Seevastu pakub uus mets puitu, võimalusi metsloomade küttimiseks ja veel teisigi sissetulekuallikaid.
Londoni ülikooli kolledži metsaökoloog Simon Lewis on metsa uuendamise projektide üle põnevil, kuid muretseb uute metsade kvaliteedi pärast. “Võib tekkida oht, et vanad metsad raiutakse maha ja asendatakse uutega. See tähendab, et kuid kõrge süsinikusisaldusega ja suure bioloogilise mitmekesisusega mets asendatakse väiksema süsinikusisaldusega ja väiksema mitmekesisusega metsaga,” selgitas Lewis.
